• Koolitasin hiljuti koolijuhte. Teemaks oli palgakultuur ja tunnustamine koolis. Ühe arutelu käigus ütlesid kaks inimest sisuliselt sama lause: „Mul on õpetajaid, keda ei saagi kiita. Nad ei vääri millegi eest kiitust.“ See mõte jäi mind saatma palju kauemaks kui miski muu sellest päevast. 

Mõistan, et kõik inimesed ei tööta alati suurepäraselt ja igas kollektiivis võib olla keerulisi töötajaid. Aga mind pani mõtlema, kui palju sõltub töötaja tunnustamine juhi enda oskusest märgata.

Kas asi on päriselt õpetajas, keda ei ole võimalik tunnustada? Või hoopis selles, et mõni juht oskab märgata ainult suuri tulemusi, silmatorkavaid saavutusi ja kõige valjuhäälsemaid inimesi?

Vaiksed õpetajad, suur mõju

Kas parimad õpetajad on alati need, kelle õpilased võidavad konkursse ja murravad oma eksamitulemustega tublimate edetabelisse? Väga sageli on kõige väärtuslikumad õpetajad hoopis need, kes hoiavad klassi õhkkonna turvalisena, panevad tähele ka vaikseid õpilasi, lahendavad konflikte rahulikult ja loovad lastele tunde, et kooli on hea tulla.

“Mõni juht oskab märgata ainult suuri tulemusi, silmatorkavaid saavutusi ja kõige valjuhäälsemaid inimesi.

See kõik ei jõua tavaliselt kooli kodulehele või sotsiaalmeediasse. Selle eest ei saa auhindu ega pälvi õpetajate toas aplausi. Ometi võib just nimetatu olla põhjus, miks mõni laps koolis vastu peab, julgeb õppida või usub esimest korda, et ta saab hakkama.

Kui juht hindab ainult õpetajatöö kõige nähtavamat osa, jääb suur osa õpetaja tegelikust väärtusest täiesti tähelepanuta. Veel keerulisem on, et kõik inimesed ei oska ega taha ennast ise esile tõsta. Mõni õpetaja teeb suurepärast tööd, ilma et ta sellest valjult räägiks või enda saavutusi pidevalt tutvustaks.

Märgatud õpetaja jaksab rohkem

Paljud juhid arvavad senini, et kui töötajat ei kritiseerita, on järelikult kõik hästi. Tegelikult ei tähenda kriitika puudumine, et inimene tunneks ennast väärtustatuna.

Tunnustama ei pea suurelt ega pidulikult. Sageli piisab ühest lausest: „Ma nägin, kuidas sa selle olukorra lahendasid“ või „Mulle meeldis, kuidas sa selle õpilasega suhtlesid“. Kõige mõjusam tunnustus on enamasti tähelepanelik ja siiras.

“Kui õpetaja kuuleb tagasisidet ainult siis, kui midagi on valesti, hakkab ta varem või hiljem tundma, et tema igapäevane töö polegi oluline.

Inimesed tahavad tunda, et nende panus läheb korda. Eriti valdkonnas, kus töö on emotsionaalselt koormav ja tulemused ei tule kiiresti. Kui õpetaja kuuleb tagasisidet ainult siis, kui midagi on valesti, hakkab ta varem või hiljem tundma, et tema igapäevane töö polegi oluline. See mõjutab motivatsiooni palju rohkem, kui juhid sageli arvavad.

Tunnustamine algab sageli väikestest asjadest: juht märkab inimeste igapäevast panust, annab tagasisidet ja võtab aega, et päriselt kuulata. Mõnikord avaldab õpetajale suurt mõju juba see, kui juht ütleb välja, et näeb tema tööd ja hindab seda. 

Palju räägitakse õpetajate puudusest, läbipõlemisest ja sellest, kuidas häid inimesi koolis hoida. Samal ajal alahindame lihtsat inimlikku vajadust olla märgatud. Tunnustus ei lahenda kõiki haridusprobleeme, aga selle puudumine süvendab neid kindlasti.

Juhi suhtumine kujundab kogu kooli õhkkonna 

Kas koolikultuur tekib loosungite abil? Kas piisab sellest, kui paneme väärtused seinale ja loodame parimat? Palju tõenäolisem on, et kultuur kujuneb sellest, kuidas inimesed end iga päev tunnevad. Kas õpetajad tunnevad, et nende tööd nähakse? Kas nende pingutust märgatakse? Kas juht oskab tähele panna ka inimesi, kes ei nõua tähelepanu?

“Kui koolijuhil on enda hinnangul tiimis mitu õpetajat, kes ei tee tööd hästi ega vääri tunnustust, siis kas see räägib ainult õpetajatest?

Koolijuht, kes näeb enda rolli vaid töö korraldaja, dokumentide täitja ja probleemide lahendajana, on Eesti haridusele ohtlik. Kui juht peab oma inimeste töötamiskogemust pehmeks teemaks, siis on see juhtimise kvaliteedi küsimus.

Märgatud õpetaja jaksab ja panustab rohkem. Ta tahab suurema tõenäosusega oma kooli jääda. Ja lõpuks tunnevad selle mõju ka õpilased.

Koolijuht värbab inimesi, loob töökultuuri ja mõjutab otseselt seda, millised õpetajad kooli jäävad või sealt lahkuvad. Kui koolijuhil on enda hinnangul tiimis mitu õpetajat, kes ei tee tööd hästi ega vääri tunnustust, siis kas see räägib ainult õpetajatest? Võib-olla on vaja esitada endale ebamugav küsimus: milliseid valikuid olen juhina teinud ning kui heal tasemel on minu juhtimisoskused.