• Inimesed lahkuvad töölt siis, kui nad ei tunne, et nende töö on mõistlikult korraldatud. Palka ei peaks kasutama kattevarjuna probleemidele, mida oleks saanud koolis püüda lahendada.

Õpetajate puudusest ja töölt lahkumisest rääkides jõutakse kiiresti palgani. Õigusega. Palk on õpetajaameti väärtustamise ja järelkasvu tagamise keskne küsimus. Kuid palgast on kujunenud ka lahenduste otsimise mugav lõpp-punkt: kui põhjus on palk, nihkub vastutus kiiresti riigile, eelarvele ja poliitikale.

See seletus on osaliselt õige, aga ohtlikult poolik. Uuringud näitavad, et palga kõrval on olulised ka töötingimused, mainitakse stressi, läbipõlemist, väärtustatuse tunnet, juhtimist ja organisatsioonikultuuri. Seega ei ole aus küsida ainult seda, miks riik õpetajatele rohkem ei maksa. Samamoodi tuleb küsida, kas koolipidajad ja -juhid on teinud kõik, nii et ainsaks mureks on jäänud palganumber.

Terve hulk probleeme

Kool ei ole tootmisettevõte, IT-firma ega hotell. Aga kool on ikkagi organisatsioon. Ja organisatsioonis kehtib lihtne reegel: kui inimesed lahkuvad suure koormuse, stressi ja läbipõlemise tõttu, ei saa juhtkond pugeda selle taha, et tal pole võimalik maksta konkurentsivõimelist palka. Palga kõrval on palju, mida organisatsioonid saavad suurel määral mõjutada: töökorraldust, rolliselgust, koormuse jaotumist, juhtimise kvaliteeti, suhtluskultuuri, tugisüsteemide toimimist ja töötaja kaitsmist.

“58% õpetajatest on kaalunud töölt äraminekut ja 92% kogenud läbipõlemist.

Seega on keskne küsimus ebamugavalt lihtne: kas kool kui organisatsioon ja koolijuht kui selle juht on teinud kõik selleks, et palk oleks õpetaja peamine mure, mitte mugav ettekääne jätta lahendamata probleemid, mida oleks saanud paremini juhtida?

Kui palgateema korraks kõrvale jätta, joonistub uuringutest välja tuttav muster: õpetajaid ei kurna ainult töö maht, vaid töö kontrollimatu laialivalgumine. See ei ole ainult haridusvaldkonna eripära, vaid töökeskkonna ja juhtimise klassikaline küsimus: inimesed lahkuvad siis, kui nad ei tunne, et nende töö on mõistlikult korraldatud.

Esimene probleem on nähtamatu töö. Õpetaja tööpäeva mahuvad ettevalmistus, tagasisidestamine, suhtlus, koosolekud, dokumenteerimine jne. Kui koolijuht vaatab ainult kontakttundide arvu, jääb suur osa õpetaja tegelikust koormusest juhtimata.

Teine probleem on, et õpetaja roll on valgunud liiga laiali. Õpetajalt oodatakse, et ta õpetab ainet, saavutab õpitulemusi, juhib klassi, märkab õpilase emotsionaalset seisundit, maandab käitumisprobleeme, suhtleb lapsevanematega ja sageli kompenseerib ka tugisüsteemi puudujääke. Arenguseire keskus viitab Eesti haridustöötajate liidu uuringule, mille järgi on 58% õpetajatest kaalunud töölt äraminekut ja 92% kogenud läbipõlemist. Selliseid numbreid ei saa seletada ainult isikliku vastupidavuse või palgaga. Need viitavad töökorraldusele, kus piire ei kontrollita. 

Usaldusprobleemid viivad lahkumiseni

Haridusteadlane Äli Leijen on toonud õpetajate töölt lahkumise põhjustena välja juhtimisprobleemid, õpetajate vähese autonoomsuse ja koostöövõimaluste piiramise. Vähene usaldus õpetajate kui professionaalide vastu on sagedasim ametist lahkumise põhjus. See on oluline tähelepanek, sest nihutab tähelepanu palgavaidluselt kooli igapäevasele toimimisele. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju õpetaja kord kuus palka saab, vaid kas teda koheldakse professionaalina. 

“Õpetajad vajavad selgust, tuge, mõistlikku koormust ja usaldust.

Siin tulebki pöörata tähelepanu ühele hariduse püsivale enesepettusele: kool ei ole organisatsiooni juhtimise mõttes erand. Õpetajad vajavad selgust, tuge, normaalset koormust, õiglast tööjaotust, usaldamist ja juhtimist. Nendeta inimesed väsivad, sõltumata sellest, kas nad töötavad koolis, haiglas, tehases või kontoris.

Palgatõus võib vähendada ebaõigluse tunnet, kuid ei tee koosolekuid sisukamaks, ei vähenda halduskoormust ega pane keerulisi lapsevanemaid mõistlikumalt käituma. See ei loo automaatselt ka selget vastutusahelat.

Selles mõttes on õpetajate hoidmine väga praktiline juhtimisülesanne. Koolipidaja ja -juht ei saa riiklikku palgataset muuta, kuid nad saavad küsida, kas õpetaja tööpäev on nende koolis hästi juhitud või lihtsalt täis kasvanud. Nad saavad küsida, kas õpetajat kasutatakse kõige selle amortisaatorina, mis mujal süsteemis ei tööta. Nad saavad küsida, kas kooli tugisüsteem päriselt vähendab õpetaja koormust või kohustab teda kirjutama uusi aruandeid. Samuti seda, kas iga uus algatus koolis aitab õpetajal õpetada või sööb ära aja, mida õpetamiseks vaja oleks.

Just siit algab kooli enda vastutus. 

Esimene samm on õpetaja tööpäeva audit. Koolijuht peab teadma, millest õpetaja töönädal koosneb. Mitte ainult kontakttundide arvu, vaid töö kogu sisu: see on tundide ettevalmistamine, tagasisidestamine, koosolekud, dokumenteerimine, lapsevanematega suhtlemine, projektid, asendamine jne Kui kooli juhtkond teab, kuhu õpetaja aeg kaob, ei saa ta öelda, et koormust ei ole võimalik vähendada.

Teiseks tuleb lisatöö puhul küsida, kas see aitab õpetajal õpetada ja õpilasel õppida. Kui vastus ei ole selge, tuleb lisatöö tegemine lõpetada. Juhtimine ei tähenda ainult uute algatuste käivitamist, vaid ka mittevajaliku tegevuse lõpetamist või koormuse suurenemise pidurdamist.

“Kas koolipidajad ja koolijuhid on teinud kõik, et õpetaja tööpäev oleks mõistlik ja ainus mure oleks palganumber?

Kolmas samm on rollide ja vastutuse piiritlemine. Õpetaja peab teadma, kus lõpeb tema töö ja algab õppejuhi, tugispetsialisti, sotsiaalpedagoogi, direktori, koolipidaja või välise ametkonna oma. Eriti oluline on see keeruliste lapsevanemate, korduvate käitumisprobleemide ja lapse heaoluga seotud juhtumite puhul. Kool peab tagama, et ka kiusliku vanema korral saab õpetaja rahulikult keskenduda oma põhitööle ehk õpetamisele. Õpetajat ei tohi jätta üksi olukorda, kus ta vastutab, kuid pole jõupositsioonil. Ühe õpilasega ei pea tegelema teiste õpilaste arvelt.

Neljas samm on tugisüsteemi mõju hindamine. Küsimus ei ole ainult selles, kas tugispetsialistid on olemas. Küsimus on selles, kas tugi vähendab õpetaja koormust või paneb talle uue kohustuse dokumenteerida, suhelda ja jälgida. Kui tugi koormust ei kahanda, ei ole õpetaja töö kergemaks muutunud.

Viiendaks peab juhtkond õpetajat kaitsma. See ei tähenda õpetaja vigade varjamist ega vanemate ignoreerimist. See tähendab, et kool ei lükka keerulise olukorra lahendamist õpetaja kaela.

Korda see, mis enda kätes

Alles siis saab koolijuht peeglisse vaadata ja küsida, kas tema organisatsioonis on tehtud kõik võimalik. Kui vastus on jaatav, siis võib palgast rääkida puhtama südametunnistusega. Siis ei kasutata palka kattevarjuna probleemidele, mida oleks saanud koolis püüda ise lahendada. Aga kui mõni vastus on eitav, ei saa öelda, et õpetajate lahkumine on ainult palga ja riigi probleem. Siis on osa põhjusest kooli enda töökorralduses.

Palk jääb oluliseks. Kuid palk ei paranda halvasti juhitud tööpäeva, ei lõpeta tarbetuid koosolekuid ega tee segaseid rolle selgeks. Need on juhtimise küsimused. Kõik, mis on kooli enda kätes, tuleb päriselt korda teha.