• Meil on nüüd õppimiskohustus. See on hea. Aga mul on üks ebamugav küsimus: kes usub, et seadusega saab panna õppima noore, kes on üheksa aastat koolis käinud, aga pole selle aja jooksul õppima õppinud?

Õppimiskohustuse mõte on arusaadav. Ükski noor ei tohiks pärast põhikooli haridussüsteemi vaateväljast kaduda. Riigil peab olema teada, kus ta on, mida ta teeb ja kas ta jätkab haridusteed. Ka koolipidaja ja/või kohaliku omavalitsuse vastutus peab olema varasemast selgem. 

Kõik see on vajalik, aga vajalik ei tähenda veel piisavat. Meil on oht hakata haridusest väljakukkumise probleemi lahendama sealt, kus seda kõige paremini näeme, mitte sealt, kus see tegelikult algab. Praegune süsteem püüab puudumisi, õppevõlgnevusi ja väljalangemisohtu märgata pärast nende kriitiliseks muutumist. Mekustutame tulekahjut leekide tipust.

Mida laps tegelikult oskab?

Koolist väljakukkumine ei ole üks konkreetne sündmus, vaid tasapisi algav hõõgumine. Alguses jääb mõni töö tegemata või hakkavad puudumised sagenema. Õpilane ei saa enam tunnis aru, sest eelmistest aastatest on jäänud teadmistesse liiga palju lünki. Teises või hiljemalt kolmandas kooliastmes läheb tal juba liiga raskeks. Õpilane hakkab vältima olukordi, kus tema teadmatus välja paistab. Mõni muutub trotslikuks, mõni ükskõikseks, mõni vaikseks. Mõni õpib ära kõige olulisema koolistrateegia: kuidas võimalikult väikese pingutusega siiski edasi pääseda. Mõni saab kirja „päästva“ diagnoosi ja eritingimused. Ja siis jõuab ta üheksandasse klassi. Meie süsteem küsib selleks ajaks peamiselt, kas ta lõpetab. Palju olulisem oleks aga tunda huvi, mida ta oskab.

“Põhikoolis popitanud õpilane ei hakka gümnaasiumiastmes järsku koolis käima sellepärast, et tema nimi on nüüd õppimiskohustuse tõttu selle nimekirjas.

Haridus- ja teadusministeeriumi varasem väljalanguse analüüs toob ühe keskse riskina välja kuhjunud lüngad põhioskustes. Väljalangusega seotud tegurite hulgas on ka kehvad õpitulemused ja puudumised. Ja ma ei pea siin õpitulemustena silmas puudulikke hindeid, vastupidi. Mitte ükski analüüs ei näita, et õpioskusteta, koolikohustust mittetäitva või NEET-noore probleemide taga oleks tõsiasi, et ta ei jätkanud õpinguid pärast põhihariduse omandamist. Analüüside tulemustest hoolimata leiti aga siiski, et neljas kooliaste teeb kõik eelneva korda: kohustame noori nüüd pärast põhikooli õppima.

Me oleme õigusega eemaldunud suhtumisest, et hinne peab olema karistus. Õppimine ei tohiks olla pidev võistlus, õpilane peab saama eksida. Kool peab olema koht, kus julged proovida ka siis, kui esimene katse ebaõnnestub. Samas ei tohi toetamine tähendada lati allapoole laskmist. Hinne võib hakata venima nagu kumm.

Vale ettekujutus iseendast

Kolm. Natuke veel. Veel üks kolm. Ja siis on üheksas klass. See ongi üks ohtlikumaid kohti meie haridussüsteemis. Mitte läbikukkunud laps, kelle probleem on nähtav, vaid laps, kes näiliselt tuleb toime, kuid sisuliselt on edasijõudmisest järjest kaugemal. 

Teine probleem on „tubli neli ja õpitud viis“. Me näeme gümnaasiumis läbinisti headele ja väga headele tulemustele õppinud õpilasi, kes gümnaasiumisse ei pääse, sest nende ühiskatsete, riigieksamite ja gümnaasiumi tasemetestide tulemused on alla 75 protsendi.

“Kes õpetab 16-aastasele uuesti lugemist? Kes taastab tema õpiharjumuse?

Need lapsed on tihti kuulnud, et nad on tublid. Kui nad jõuavad aga järgmisesse haridusastmesse ja avastavad, et ei ole tegelikult selleks valmis, siis oleme neile teinud karuteene. Siin kerkib minu jaoks õppimiskohustuse reformi suurim küsimus. Oleme tänu reformile muutnud nn õpidefitsiidiga noore süsteemi jaoks nähtavaks, aga mitte õppimisvõimeliseks. See erinevus on tohutu.

Ning üks asi on siin eriti oluline: põhikoolis popitanud õpilane ei hakka gümnaasiumiastmes järsku koolis käima lihtsalt sellepärast, et tema nimi on nüüd õppimiskohustuse tõttu selle nimekirjas. Kui puudumise taga olnud probleem on alles, liigub see koos noorega järgmisesse kooliastmesse. 

Praegu on tekkinud olukord, kus kutsekoolid ja gümnaasiumid saavad enda kanda järjest rohkem põhikooli lahendamata probleeme. Haridusastmete vahele tekib omamoodi nähtamatu konveier: põhikooli lõpetab noor, kelle põhioskused on lünklikud, järgmises haridusastmes proovitakse teda järele aidata ja samal ajal täita omaenda õppekava. Aga kust võetakse selleks aeg? Kes õpetab 16-aastasele lugemist? Kes taastab tema õpiharjumuse? Kes õpetab talle, kuidas õppida siis, kui keegi kõrval ei seisa? Kes läheb igal hommikul talle koju järele? Kes aitab tema vanemat pöörata usku, et tema laps ei olegi vaid heas mõttes eriline? Ja veel olulisem: miks me ootame selle küsimusega üldse 16. eluaastani?

Näeme siis, kui on juba liiga hilja

Kõige olulisemad aastad inimese elus ei ole kuue- ja seitsmeteistkümnes. Haridussüsteemis on kummaline komme vaadata probleemi sealt, kus see statistikasse kõige selgemalt jõuab. Kui noor ei õpi pärast põhikooli, näeme teda. Kui ta puudub, näeme teda. Kui ta ei jätka haridusteed, näeme teda. Aga kas me märkame hetke, mil ta hakkab õppimisest eemalduma?

“Õppimine ei peaks olema pidev võistlus. Õpilane peab saama eksida.

Põhikoolidel on juba praegu võimalus vaadata õpitulemusi, tasemetöid, puudumisi ja muid haridusnäitajaid. Probleem ei ole seega andmete puudumises. Probleem on selles, mida me nendega peale hakkame. Kui 7. klassi õpilasel on juba tõsised lüngad lugemis-, kirjutamis- või matemaatikaoskuses, ei tohiks meie esimene mure olla ta üheksandasse klassi välja vedada. Me peaksime küsima, kuidas ta august välja aidata. Mitte järgmise hinde, individuaalse õppekava või uue klassi- ja koolitüübi abil. Mitte järgmist linnukest kirja pannes. Vaid päriselt. 

Põhikool peab hakkama rohkem vastutama selle eest, mida ta välja annab. See ei tähenda, et peab muutuma karmimaks. Kool peab muutuma täpsemaks. Kui laps ei oska lugeda, peavad nii laps kui ka tema vanem seda teadma. Kui ta ei saa loetust aru, peavad nad teadma ka seda. Kui ta ei oska õppida, siis ka seda. Kui ta puudub, peame kõik teadma, miks. Eelkõige peab seda teadma põhikool, laps ja tema vanemad. Gümnaasiumi või kutsekooli jaoks on see juba sama hea kui kirjeldada, kas ta on beebieas tuulerõugeid põdenud. Ja kui ta saab pidevalt kolmesid, peame suutma eristada, kas tegemist on tegeliku saavutuse või lihtsalt süsteemi võimega last edasi transportida. See nõuab tugevat tugisüsteemi. Aga mitte tugisüsteemi, mille põhiline ülesanne on võimaldada lapsel järgmisesse klassi jõuda.

Probleemi kolle tuleb üles leida

Tugisüsteemi ülesanne peaks olema aidata lapsel teistele järele jõuda. Need on kaks täiesti erinevat eesmärki. Üks viib lapse klassist klassi, teine viib ta edasi õppijana. Ma ei vaidle õppimiskohustuse vajalikkusele vastu, aga me ei tohi olla rahul pelgalt sellega, et laps kuulub haridussüsteemi, kui ta tegelikult seal õppida ei saa.

“Kas me märkame seda hetke, mil noor hakkas õppimisest eemalduma?

See on ebamugav mõte, sest seda on raskem mõõta kui fikseerida nimekirjas olemist. Selleks peame minema lõkkematerjali juurde ja otsima üles kolde. Sest 16-aastane, kes ei taha või ei suuda õppida, on sageli kuni üheksa aastat vana probleemi 16-aastane tagajärg.

Kui me seda ei tunnista, võib õppimiskohustusest saada hästi toimiv administratiivne süsteem, mis hoiab kooli nimekirjas noored, kes ei õpi. See oleks liiga kallis viis endale tõestada, et reform töötab.