• Ühes 5. klassi seksuaalhariduse tunnis rääkis 11-aastane tüdruk olukorrast, kus võõras täiskasvanud mees haaras temast rahvaüritusel kinni. Keegi ei sekkunud, sest kõrvalt võis paista, nagu mees aitaks tüdrukut või tunneks teda juba varem. Tüdruk tundis vastikust ja ahastust, kuid ei osanud toona mõelda, et tal on õigus olukord lõpetada, eemalduda ja abi kutsuda.

Eesti seksuaaltervise liidu juhatuse liige, seksuaalhariduse koolitaja ja seksuaalnõustaja Olga Gerassimenko toob selle näite selgitamaks, miks tänapäevane seksuaal- ja suhteharidus ei saa alata alles siis, kui räägitakse seksuaalkäitumisest. See on ka kehast hoolimise, piiride tundmaõppimise, nõusoleku, enesekehtestamise, turvatunde loomise ja teistega arvestamise õpetus.

“Hea seksuaalharidus ei ütle ette, mida mõelda.

Olga Gerassimenko

„Hea seksuaalharidus ei ütle noortele, mida nad peavad mõtlema, vaid õpetab eri valikute ja väärtustega inimesi austama,“ ütleb Gerassimenko.

Kohtla-Järve gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja Keitlyn Erm näeb oma tunnis, et pereelu, paarisuhete, vanemluse ja seksuaalhariduse teemad lähevad õpilastele korda. Sageli muutuvad just need tunnid tavapärasest elavamaks, sest noortel on palju küsimusi ja arvamusi.

Ermi  sõnul kasvab huvi nende teemade vastu iga aastaga. Noored puutuvad suhete, väärtushinnangute ja sotsiaalmeedia mõjudega järjest rohkem kokku. Kõige enam huvitavad neid paarisuhted, usaldus, armumine, konfliktid, kohtingu- ja lähisuhtevägivald ning seksuaalsusega seotu.

„Kõige rohkem panevad õpilasi kaasa mõtlema just näited ja olukorrad päris elust, millega nad ise või nende sõbrad iga päev kokku puutuvad,“ ütleb Erm.

Tunnis arutletakse sageli selle üle, kus jooksevad piirid, kuidas luua turvalisi suhteid ja mil moel mingis olukorras käituda. Ermi sõnul julgevad nendes aruteludes kaasa rääkida ka tagasihoidlikumad õpilased, sest teemad puudutavad päris elu.

Sama muutust näeb inimeseõpetuse ühingu esinaine Silja Alev. Tema sõnul küsiti varem rohkem haiguste ja kaitsevahendite kohta, nüüd on tähelepanu nihkunud suhetele: kuidas neid luua ja hoida, kuidas aru saada, et suhe ei toimi, ning kuidas märgata turvalisust ja ebaturvalisust. Palju küsitakse ka stressi, vaimse tervise, emotsioonide juhtimise ja konfliktide lahendamise kohta.

Gerassimenko sõnul on Eesti seksuaalharidus olnud tugev eelkõige seksuaaltervise ja riskikäitumise ennetamisel. See on tähtis, kuid suhete, nõusoleku, piiride, suhtlemisoskuse, emotsioonide ja eluvalikute käsitlemise roll on jäänud sageli väiksemaks. Ometi mõjutavad just enesekehtestamine, suhtlemisoskus ja oskus oma väärtusi sõnastada seda, kuidas inimesed hiljem oma seksuaal- ja pereelu puudutavaid otsuseid teevad.

Gerassimenko hinnangul pole noorte puhul probleem sageli mitte üksikute faktide puudumine, vaid ebarealistlikud ettekujutused. Näiteks võib neile tunduda, et hea suhe peab toimima iseenesest ning kui see nii ei lähe, pole teine inimene lihtsalt „õige“. Samuti võidakse armukadedust, kontrollimist või partneri tegevuse piiramist pidada tugeva armastuse märgiks, kuigi need võivad olla emotsionaalse vägivalla tunnused.

“Elulised näited panevad õpilasi kaasa mõtlema.

Keitlyn Erm

Üha rohkem tuleb rääkida ka interneti mõjust. Noored ei oska alati arvestada, kui kaugele võib levida naljana jagatud, põlastav või intiimne sisu ning mil moel saab seda hiljem kellegi vastu kasutada. Seepärast ei saa seksuaal- ja suhteharidus piirduda ainult haiguste, kaitsevahendite ja riskide loetlemisega.

Õppekava annab raami

Haridus- ja teadusministeeriumi sotsiaalainete valdkonna peaeksperdi Mare Oja sõnul käsitletakse pereelu, paarisuhteid, vanemlust, viljakusteadlikkust ja seksuaalharidust koolis eeskätt inimeseõpetuses. Teemad on esindatud kõigis kooliastmetes, kuid nende fookus ja sügavus sõltuvad õpilaste vanusest ning arengutasemest.

2023. aastal ajakohastatud riiklikud õppekavad annavad koolidele üldise raamistiku, mille põhjal koostavad koolid oma õppekavad. Inimeseõpetuse keskmes on kõigis kooliastmetes õpilase isiksuslik ja sotsiaalne areng, tervise- ja seksuaalkasvatus ning uimastiharidus.

Esimeses kooliastmes keskendutakse eakohaselt sõprusele, koostööle, üksteise eest hoolitsemisele ja abistamisele. Samuti käsitletakse vägivalla eri vorme, inimväärikust alandavat käitumist ning abi saamise võimalusi.

Teises kooliastmes on fookuses suhtlemisoskused, oma piiride tunnetamine ja väljendamine, õigus öelda ei, hooliv, aus ja vastutustundlik käitumine ning turvaline suhtlemine nii igapäevaelus kui ka internetis.

Kolmandas kooliastmes käsitletakse põhjalikumalt tunnete ja läheduse avaldumisviise: meeldimist, sõprust, armumist ja armastust. Samuti õpitakse mõistma, kuidas suhteid luua, hoida ja lõpetada ennast ning teisi kahjustamata. Käsitletakse suhtevägivalda, seksuaalsuse olemust, inimese seksuaalset arengut, turvalist seksuaalkäitumist, seksuaalõigusi ning erineva seksuaalse orientatsiooni ja soolise identiteediga inimeste õigust võrdsele ja lugupidavale kohtlemisele.

“Aega kindlasti piisavalt ei ole.

Silja Alev

Gümnaasiumis lisandub pereelu laiem käsitlus, sealhulgas abielu õiguslik regulatsioon, suhetega kaasnevad õigused ja kohustused, inimeste võrdne kohtlemine ning vastutus oma suhete eest. Samuti õpitakse kasutama teaduspõhiseid allikaid perekonna, suhete ja tervisega seotud info leidmisel.

Materjali on, aega napib

Silja Alevi hinnangul on pereelu, paarisuhete, vanemluse, viljakusteadlikkuse ja seksuaalhariduse käsitlemiseks õppematerjali ning metoodilist tuge üldiselt piisavalt, kuigi alati saab paremini. Õpetajate kasutada on õpikud, töövihikud, digiõpikud ja mitmed veebikeskkonnad, näiteks seksuaaltervis.ee, e-koolikott, lasteabi.ee ning teised valdkondlikud materjalikogud.

Alevi sõnul tuleb avalikes keskkondades osata valida, kuid kvaliteetseid materjale on. Kõige keerulisemad on tema hinnangul endiselt seksuaalsusega seotud teemad. Seda mitte niivõrd materjalide puuduse tõttu, vaid seepärast, et koolitustel osalemine võib jääda raha, aja või mõnikord ka tahtmise taha.

Praegune õppekava annab Alevi hinnangul inimeseõpetusele sisulise raami, kuid probleem on ajas. „Kuna inimeseõpetuse kursuseid on vähe, aga teemasid palju, pole aega piisavalt,“ ütleb ta.

Alevi sõnul on inimeseõpetuse üks suuremaid kitsaskohti püsinud aastaid sama: põhikoolis on kuus kursust, gümnaasiumis aga ainult üks. Eriti napiks peab ta just gümnaasiumiastme õppemahtu. 

Ajapuudust tunneb ka Erm. Pere loomise, lastesaamise planeerimise, viljakuse ja tahtmatu lastetuse teemad kuuluvad tema kavasse, kuid alati ei ole võimalik neil peatuda nii põhjalikult, kui võiks. Teemasid on palju ja aeg seab piirid.

Erm püüab tunnid üles ehitada nii, et kõike olulist jõuaks käsitleda ja iga teema juurde jääks ruumi ka aruteluks. Tema sõnul jääb paljude oluliste küsimuste lahkamine praegu ajapuuduse tõttu pinnapealseks.

Turvaline arutelu ei teki iseenesest

Pereelu, suhteid, seksuaalsust ja lähisuhtevägivalda ei saa Ermi sõnul käsitleda nii, nagu käsitletakse lihtsalt uut mõistet või peatükki õpikus. Tema tundides algab nende teemade arutamine ühiste kokkulepete sõlmimisest. Kõige olulisemaks peab ta üksteise austamist ja kuulamist, sest see loob klassis turvalise õhkkonna.

Erm on loonud õpilastele võimaluse esitada küsimusi anonüümselt. Kui mõni teema tundub liiga isiklik või õpilased ei julge sellest klassi ees rääkida, saavad nad oma küsimuse paberile kirjutada ning seda arutatakse järgmistes tundides koos. Tema sõnul tulevad just anonüümsete küsimuste kaudu sageli esile mõtted ja mured, mis noori puudutavad.

Kõige keerulisemaks peab Erm lähisuhtevägivalla, vanemluse ja pereelu teemasid. Need võivad tuua klassiaruteludes esile väga isiklikke ja raskeid kogemusi. Pereelust rääkides tulevad tema sõnul sageli välja katkised peresuhted, lahkuminekud ja olukorrad, kus lapsed jäävad täiskasvanute probleemide keskele.

“Kool ei propageeri üht kindlat elumudelit.

Mare Oja

Selliste teemade käsitlemine nõuab õpetajalt palju empaatiat ja oskust kuulata, sest kunagi ei tea, milline teema kedagi isiklikult puudutab.

Gerassimenko sõnul vajavad õpetajad lisaks teadmistele oskust keerulisi arutelusid juhtida. Õpetaja peab suutma korraga läheneda teaduspõhiselt, luua turvalist õhkkonda ja austama eri maailmavaateid. Samuti peab ta tundma end seksuaalsuse teemal piisavalt kindlalt ning jätma isiklikud kogemused klassiruumi ukse taha.

Alevi hinnangul ongi inimeseõpetuse teine suur kitsaskoht õpetajate pädevus. Kuigi olukord on aastatega paranenud, leidub tema sõnul endiselt koole, kus inimeseõpetusse suhtutakse kerge üleolekuga ning aine antakse õpetajale, kes vajab suuremat koormust, kuid ei pruugi olla valdkonnas pädev.

Ka Erm ütleb, et materjale ja ideid on palju, kuid õpetaja peab neid sageli ise otsima, kohandama või koostama. Tema töö eripära on, et ta õpetab nii eesti emakeelega õpilasi kui ka noori, kelle jaoks eesti keel on teine keel. Seetõttu tuleb samu teemasid eri klassides vahel erinevalt avada: lihtsustada tekste, muuta ülesandeid praktilisemaks või lisada päriselulisi näiteid, et kõik õpilased saaksid kaasa mõelda.

Õpetaja roll ei ole öelda, milline eluvalik on õige

Üks tundlikumaid küsimusi on, kuidas rääkida koolis pere loomisest, lastesaamise planeerimisest ja viljakusest nii, et see oleks teaduspõhine ega mõjuks noortele survestavalt või ühe elumudeli eelistamisena.

Gerassimenko sõnul on kõige olulisem eristada informeerimist ja survestamist. Noortel on õigus teada, kuidas inimese viljakus elu jooksul muutub, millised tegurid seda mõjutavad ja missugused on nüüdisaegse reproduktiivmeditsiini võimalused. Samal ajal ei ole kooli ülesanne otsustada, kas keegi peaks saama lapse 25-, 35- või 45-aastaselt või kas ta peaks üldse lapsi saama.

Hea seksuaalharidus annab tema sõnul teadmised ja toetab noore autonoomiat. Selle keskne sõnum võiks olla: sinu elu võib kujuneda erineval moel, kuid mida rohkem on sul usaldusväärset teavet, seda teadlikumaid valikuid saad teha.

Oja rõhutab samuti, et pereelu, suhete, vanemluse ja lastesaamise planeerimise teemasid ei käsitleta koolis ühe kindla elumudeli propageerimisena. Need on osa laiemast inimeseõpetusest, mille eesmärk on toetada õpilase teadlikkust, enesemääratlust, vastutusvõimet ja oskust teha läbimõeldud otsuseid.

Tema sõnul ei suru teaduspõhine seksuaal- ja suhteharidus noortele peale üht kindlat pere- või suhtemudelit, vaid annab teadmised ja oskused, mis aitavad suhteid, vastutust, turvalisust, õigusi ja piire mõista.

Sama kinnitab Erm. Tema sõnul on pere loomisest ja lastesaamisest rääkimine kõige tõhusam siis, kui aluseks võtta selged teadusfaktid ja hoida toon neutraalne. Viljakuse, raseduse ja pereplaneerimise teemasid saab siduda bioloogia ning terviseandmetega: kuidas keha töötab, millised on bioloogilised võimalused ja piirid ning kuidas mõjutavad neid vanus, tervis ja eluviis.

Selline lähenemine aitab Ermi sõnul hoida arutelu faktipõhisena, mitte hinnangulisena. Õpetaja roll on pigem suunata ja selgitada, mitte öelda, milline eluvalik on „õige“.

Gerassimenko toob näiteks konservatiivsest perest pärit gümnasisti, kes ütles pärast seksuaalhariduse tundi, et tunneb end nüüd oma suhteväärtuste väljendamisel kindlamalt. Tema jaoks kuulub seksuaalsuhe abielusse ning tund aitas tal mõista, et kellelgi ei ole õigust tema veendumusi naeruvääristada või pisendada.

Õpetajad vajavad rohkem tuge

Mare Oja sõnul on õpetajatele olemas nii riikliku õppekava rakendamist toetavad materjalid kui ka partnerite koostatud õppematerjalid. Nende seas on seksuaalkasvatuse õpetajaraamatud II ja III kooliastmele, kohtinguvägivalla ennetamise materjal „Terved ja turvalised suhted“, Tartu ülikooli materjalid misogüünia, soorollide ja meediapädevuse teemadel ning tervise arengu instituudi, Eesti seksuaaltervise liidu, Eesti LGBT ühingu, sotsiaalministeeriumi ja teiste organisatsioonide veebimaterjalid.

Samas möönab Oja, et õpetajate vajadused ja võimalused erinevad kooliti. 2025. aasta kevadel sotsiaalainetes tehtud õppekavade rakendumise uuring näitas, et tundlike teemade käsitlemisel on oluline, et õpetaja pääseks ligi ajakohastele, teaduspõhistele ja praktilistele materjalidele ning vajaduse korral osaleks täienduskoolitusel. Seetõttu vajab valdkond tema sõnul järjepidevat ajakohastamist – nii õppematerjalide, metoodiliste näidete kui ka koolitusvõimaluste kaudu.

Gerassimenko sõnul vajavad õpetajad kvaliteetseid ja ajakohaseid õppematerjale, praktilisi tunnikavasid, juhtumipõhiseid harjutusi, täienduskoolitust ning võimalust kaasata keerulisemate teemade puhul eksperte. Eriti väärtuslikud on meetodid, mis aitavad õpetada oskusi, mitte ainult teadmisi: näiteks nõusoleku küsimist, konfliktide lahendamist või abi otsimist.

Erm peab samuti oluliseks, et õpetajale oleksid pidevalt kättesaadavad ajakohased ja teaduspõhised õppematerjalid. Noored puutuvad suhete, vaimse tervise ja seksuaalsusega seotud teemadega kokku nii sotsiaalmeedias kui ka igapäevaelus. Seetõttu peab õpetajal olema usaldusväärne info ning teadmine, kuhu vajadusel abi saamiseks pöörduda ja kuidas eri olukordi teadlikult käsitleda.

“Koolikeskkond kujundab noorte hoiakuid.

Ulvi Tüllinen

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõuniku Ulvi Tüllineni sõnul käsitletakse Eesti haridussüsteemis pereloome, suhete, vanemaks olemise, konfliktide lahendamise ja empaatilise suhtlemise teemasid peamiselt inimeseõpetuses, aga ka teistes õppeainetes ning kooli üldises väärtus- ja kasvatustöös. Viimastel aastatel on tema sõnul järjest enam tähelepanu pööratud suhete, vaimse heaolu ja sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele, kuid nende teemade käsitlemine erineb kooliti ja õpetajati.

2025. aasta kevadel analüüsi „Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud“ koostamise käigus toimunud töötubades tõid noored ise välja mitu teemat, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Nende seas olid vaimse tervise oskused, suhte- ja pereelu käsitlemine eri haridusastmetes, teadmised lapse arengust ja hooldamisest ning praktilised oskused, mis aitaksid kujundada häid ja toimivaid suhteid.

Tüllineni sõnul on sotsiaalministeerium arutanud haridus- ja teadusministeeriumiga, kuidas tugevdada hariduses süsteemselt suhte-, suhtlemis- ja enesejuhtimisoskusi ning teadmisi pereelust, vanemlusest ja turvalistest lähisuhetest. Vabariigi valitsuse tegevusprogrammist lähtudes valmistab sotsiaalministeerium ette ka valdkonnaülest tegevuskava, mis toetab laste saamist ja perede kindlustunnet Eestis.

Otsustajatele teeks Erm ühe konkreetse ettepaneku: lisada inimeseõpetuse ainekavasse veel üks kursus või suurendada tundide mahtu, et oleks rohkem aega teemadesse süveneda. Rohkem aega võimaldaks tema sõnul arutleda, elulisi olukordi analüüsida ja õpilaste küsimustele põhjalikumalt vastata.

Nii õpetajate, ekspertide kui ka ministeeriumide vastustest tuleneb sama järeldus: küsimus ei ole ainult selles, kas pereelu, suhteid ja seksuaalharidust koolis käsitleda. Küsimus on selles, kas nende käsitlemiseks on piisavalt aega ja kas iga klassi ees on õpetaja, kes oskab tundlikke teemasid teaduspõhiselt, rahulikult ja hinnanguvabalt avada.