• Tartu ülikooli majandusteaduskonna lõputöös eraõpetamise turgu uurinud Aleksandr Barantsev, kel on endalgi kogemusi nii eraõpetaja kui ka õppurina, leiab, et eraõpetamine võib olla üks võti haridussüsteemi probleemide lahendamisel.
• Lasnamäel venekeelses koolis õppinud Aleksandr Barantsevile palgati juba viiendas klassis inglise keele ning kaheksandas klassis veel ka eesti keele ning matemaatika eraõpetaja. 

„Kuigi eesti keelt õpetati juba esimesest klassist, aitas keele selgeks saada just eraõpetaja. Tema abita oleks olnud raske nii gümnaasiumis kui ka hilisemas elus,“ lausub Aleksandr Barantsev. 

Noormees ise hakkas põhikooliõpilaste matemaatika eraõpetajana tegutsema ülikooli teisel kursusel, sest mugavaks tudengieluks vajalikust rahast jäi puudu. Ta oli olnud noorsootöötaja suvelaagris, oskas keerulisi asju lihtsas keeles selgitada ning talle meeldis ka matemaatika – nii jõudiski ta eraõpetamiseni.

Facebooki kuulutuses määras Barantsev oma tunnihinnaks kümme eurot. Ajad täitusid kiiresti. Peagi tõstis ta hinda ja lõpuks tuli ajapuudusel uutele soovijatele ära öelda.

Bakalaureusetöö teemavalikule andis kinnituse seegi, et Barantsevi juhendaja Eneli Kindsiko valmistas ette raportit eraõpetamise kohta. 

„Mind üllatas, et enne seda eraõpetamine Eestis teadusuuringute keskmes ei olnud – puudusid kohalikud andmed ning keegi ei teadnud päriselt, kuidas süsteem seestpoolt toimib,“ märkis Aleksandr Barantsev. „Samas peavad rahvusvahelised eksperdid eraõpetajate kasutamist hariduslikku ebavõrdsust suurendavaks teguriks ning Eestis see turg kasvab, ligikaudu 30% lapsevanematest on otsinud oma lastele eraõpetajat, peamiselt suuremates linnades. Mulle tundus oluline mõista, millega täpselt tegemist on, tutvuda rahvusvahelise taustaga ja võrrelda seda Eesti olukorraga.“

Bakalaureusetöö tarbeks küsitles Barantsev 15 inimest: kümmet eraõpetajat ja viit õpilast, kes teenuseid kasutasid. Nad olid erineva töö- ja elukogemusega ning õpetasid eri aineid. Õpilased olid täisealised gümnasistid, kelle kodune keel ei ole eesti keel. 

„Soovisin uurida, kuidas eestikeelsele õppele üleminek mõjutab eraõpetajate turgu,“ sõnas Barantsev.

Uuringus osalenud eraõpetajate seas oli üliõpilasi, kel olid värsked teadmised kooliprogrammist ning oskus keerulisi teemasid arusaadavalt selgitada, aga ka praegusi ja endisi kooliõpetajaid – osa neist oli jäänud eestikeelsele õppele üleminekul puuduliku keeleoskuse tõttu tööta.

“Eraõpetaja on mingil määral nagu psühholoog, sest õpilane peab saama teda usaldada.

„Eraõpetajate rühmi ühendab võimalus kujundada oma töötingimusi paindlikult – valida ise graafik, õppeprogramm ja -vorm (veebis või kontaktõppes),“ rääkis Barantsev. „Eraõpetajad puutuvadki seetõttu kokku väiksema läbipõlemisriskiga, kuigi sissetulek on ebastabiilne ning sotsiaalsed garantiid puuduvad – suur osa turust tegutseb varimajanduses.“

Mis on eraõpetaja hind?

Kõige sagedamini pöördutakse eraõpetajate poole selleks, et täita teadmistes tekkinud lünki, toetada õppimist või parandada hindeid, aga ka valmistumaks eksamiteks, kooli lõpetamiseks, ülikooli astumiseks.

„Just siin avaldub hariduslik ebavõrdsus – väiksema sissetulekuga pered ei saa endale sellist individuaalset lisatuge sageli lubada,“ osutab Barantsev. 

Huvitav on see, et näiteks kirjanduse, muusika või ajaloo eraõpetajaid on keeruline leida, sest nõudlus nende ainete järele on väga väike või seda peaaegu polegi. See võib viidata tõsiasjale, et eesmärk ei ole niivõrd mitmekülgne areng, kuivõrd süsteemi puudujääkide kompenseerimine – oluline on läbida konkreetsed eksamid ja pääseda ülikooli.

Hinnad varieeruvad märkimisväärselt ning sõltuvad eraõpetaja kogemusest, haridusest, enesekindlusest, eesmärkidest, tunni formaadist ja muudest teguritest. Arenguseire keskuse 2025. aasta oktoobris avaldatud uuringu järgi jääb ühe tunni keskmine hind vahemikku 20–29 eurot. Märkimisväärne osa õppetööst võib toimuda väljaspool ametlikku aruandlust, kuid selle täpset ulatust ei teata. „Võrdluseks: täiskoormusega kooliõpetaja teenib keskmiselt 13 eurot bruto tunni kohta,“ täheldab Barantsev ja lisab, et tema tähelepanekute põhjal on venekeelses segmendis hinnad madalamad.

Tänapäeval ei pea õpetaja ja õpilane elama samas linnas ega isegi samas riigis. Kui aga õpetaja sõidab õpilase juurde koju, on hind tavaliselt kõrgem.

„Eraõpetamise turg on üsna konkurentsitihe ning liiga kõrge hind võib osa kliente eemale peletada,“ lausub Barantsev. Eriti puudutab see alustavaid õpetajaid, kes peavad sageli kehtestama madalama hinnataseme, et leida esimesed õpilased ja koguda tagasisidet.

Samas ei ole hind ainus kriteerium. Lapsevanemate ja õpilaste jaoks on olulised ka soovitused, õpetaja kogemus, oskus materjali selgitada ning isiklik sobivus. Olulisteks omadusteks peetakse oskust kohaneda õpilase vajadustega, arusaadavalt õpetada ja pakkuda tuge. Õpilased rõhutasid, et eraõpetaja ei ole lihtsalt õpetaja – temas nähakse sageli ka mentorit või usaldusisikut.

„Eraõpetaja on mingil määral nagu psühholoog, sest õpilane peab saama teda usaldada,“ vahendab Barantsev õpilaste arvamusi. „Paljud kardavad end tunnis väljendada. Terve klass vaikib, sest lihtsalt kardab. Sama juhtub sageli ka eraõpetajaga. Ta püüab küll, aga ollakse kahekesi. See tähendab, et õpilasel peab olema temaga õppides mugav.“

“Eraõpetamine viitab probleemidele haridussüsteemis.

Mida kallim on tund, seda kõrgemad on ka ootused õpetajale. Nagu intervjueeritud õpetajad märkisid, ei avaldu tulemused hinnetes kohe. Tavaliselt näeb esimesi märgatavaid muutusi umbes kuu aja pärast, eeldusel, et õpilane ise aktiivselt panustab. Mõnel juhul võtab see kauem aega või ei tule tulemusi üldse – põhjuseks võib olla nii õpilase vähene motivatsioon kui ka õpetaja ebapädevus. 

„Sellisel turul lasub vastutus teenuse valiku eest suuresti ostjal endal,“ märgib Barantsev.

Eriti palju on vaja matemaatika-, eesti keele ja inglise keele õpetajaid, samuti läheb abi vaja ainetes, mis on vajalikud kindlatele erialadele sisseastumiseks (näiteks füüsika ja keemia). Mõnes valdkonnas võib nõudlus pakkumist isegi ületada.

„Pärast teooria ja rahvusvahelise konteksti uurimist võib öelda, et eraõpetamine viitab probleemidele haridussüsteemis,“ lausub Aleksandr Barantsev kokkuvõtteks. Oma töös tõi ta välja hariduselu kitsaskohti, millele intervjueeritavad osutasid: individuaalse toe puudumine, vaimse tervise spetsialistide nappus, õpetajate ülekoormus, konsultatsioonide vähesus.

„Mulle isiklikult tundub, et haridusreformid kaotavad sageli reaalsusega kontakti ajaks, mil need jõuavad ministeeriumist õpetaja ja õpilaseni,“ osutab Barantsev. „Riik soovib teha korraga väga palju olulist ja head, kuid selle tulemusel hajub fookus ning osa algatustest jääb lõpule viimata, enne kui alustatakse juba järgmise reformiga.

Ka lapsevanemad arvavad, et kogu vastutus õppimise eest lasub koolil ning reageerivad alles siis, kui näevad halbu hindeid. Nad püüavad olukorda parandada eraõpetaja abil. Probleem ei pruugi ent olla aines ega õpetajas. Võib-olla vajavad lapsed hoopis rohkem tähelepanu? Kui palju tähelepanu saavad nad kodus, koolis ja mujal oma igapäevaelus?“

Uuendusi ei tohiks teha järsult, sundides kõiki pikalt ja valuliselt kohanema, enne kui süsteemi jälle muudetakse. Barantsevi hinnangul võib eraõpetamine olla isegi üks võti haridussüsteemi probleemide lahendamisel. 

„Praegu on tegemist avatud kasvava turuga, mille rangelt reguleerimine oleks viga, kuid selle sidumine formaalse haridussüsteemiga võiks leevendada õpetajate puudust, individuaalse toe nappust ning konsultatsioonide vähesust,“ lausub Barantsev.