• Kui Briti menusarjas „Kutsuge ämmaemand“ lahendasid ämmaemandad juba 1950. aastatel usinasti ka kõikvõimalikke sotsiaalseid probleeme vaesusest kuni peretülideni, siis Eestis on nende ametiõdede tööpõld seni piirdunud peamiselt raseduse ja sünnitusega seotud teemadega. Oluline on aga ka vaimne viljakustervis.

Tallinna tervishoiu kõrgkooli (TTK) ämmaemandate õppekava juhi ning õppejõu-lektori Katrin Kleini sõnul on vaimsel ja viljakustervisel tihe seos, ehkki sageli ei osata seda märgata. „Viljakus ei tähenda ainult seda, kas inimene saab rasestuda. See puudutab ka soovi saada laps, valmisolekut olla lapsevanem, rasestumise õnnestumist või ebaõnnestumist, raseduse kulgu, sünnitust, lapse kaotust, sünnitusjärgset kohanemist ning ka olukordi, kus inimene peab leppima sellega, et elu ei lähe nii, nagu ta on soovinud,“ põhjendab ta ning toob näited: „Viljatusravi võib olla paarile pikaajaline ja emotsionaalselt kurnav protsess. Raseduse katkemine, loote või vastsündinu surm, sünnitustrauma või sünnitusjärgne depressioon ei ole ainult meditsiinilised sündmused, vaid puudutavad inimese identiteeti, suhteid, turvatunnet ja tulevikuootusi. Samuti võib raske günekoloogiline haigus, operatsioon või elumuutev diagnoos tähendada naise jaoks kaotust, leina või hirmu oma keha ja tuleviku pärast.

Haavatavas olukorras inimene vajab usaldusväärset, tõenduspõhist ja dokumenteeritud abi. Kui selline abi ei ole piisavalt kättesaadav, suureneb risk, et inimene jõuab juhusliku või teaduspõhisuseta nõustamiseni,“ selgitab Klein.

Ämmaemandus on rahvusvahelise ametite klassifikaatori järgi eraldi kutseala. „Eestis omandavad ämmaemandad bakalaureuseõppe tasemel ka õe baaspädevused, kuid ämmaemand ei ole lihtsalt „õde sünnitusabis“. Ämmaemandusel on oma professionaalne identiteet, vastutusala ja väärtusruum,“ nendib Klein.

“Raseduse katkemine, loote või vastsündinu surm, sünnitustrauma või sünnitusjärgne depressioon ei ole ainult meditsiinilised sündmused, vaid puudutavad inimese identiteeti, suhteid, turvatunnet ja tulevikuootusi.

Katrin Klein

TTK magistriõppe moodulijuht Kaire Sildver ütleb, et Eestis on raseduskriisi nõustamise teenust arendatud juba 2006. aastast. „Selle algne ja väga inimlik fookus oli pakkuda tuge olukorras, kus pere on kogenud raseduse või sünnitusega seotud rasket kriisi, näiteks lapse üsasisest surma, raseduse katkemist või traumaatilist sünnitust. Aja jooksul on selgunud, et pered vajavad vaimse tervise tuge laiemalt: raseduse planeerimisel, viljatusravi teekonnal, soovimatu või planeerimata raseduse korral, raseduse katkestamise või katkemise järel, sünnitushirmu, sünnitusjärgse kohanemise, ärevuse, meeleolulanguse ja paarisuhte pingete puhul,“ selgitab ta. „Samas näitavad andmed, et teenust osutavaid spetsialiste napib ja sellega seoses pole teenus piisavalt kättesaadav. Ämmaemandad saavad juba põhiõppest tugeva reproduktiiv- ja perinataaltervise baaspädevuse ning magistritasemel õpe annab süvendatud teadmisi vaimsest tervisest, kriisinõustamisest, patsiendi terviseteekonna juhtimisest, tõenduspõhisusest ja interdistsiplinaarsest koostööst. Ämmaemanduse väärtus seisneb selles, et ämmaemand näeb naist ja perekonda tervikuna – mitte ainult diagnoosi, protseduuri või ühte elusündmust.“

Murdeeast menopausini

„Naise reproduktiivtervis ja vaimne heaolu muutuvad elu jooksul,“ teab Sildver. „Puberteet, seksuaalsuhete algus, rasestumisvastased valikud, soov saada lapsi, viljatus, rasedus, sünnitus, imetamine, lapse kaotus, sünnitusjärgne kohanemine, günekoloogilised haigused ja üleminekuiga võivad kõik olla täiesti loomulikud eluetapid, kuid mõnikord tähendavad need kriisi või haavatavust.“

Oskuslik käsitlus tähendab tema sõnul, et naist ei jäeta kriisi ajal üksi: „Kuulatakse tema kogemust, küsitakse tema emotsionaalse seisundi kohta, märgatakse riske ja kaitsetegureid, kaasatakse vajadusel partner või pere ning tehakse koostööd teiste spetsialistidega. Samuti tähendab see, et ükski kogemus ei muutu inimese jaoks häbiks. Näiteks viljatus, raseduse katkestamine, sünnitusjärgne depressioon või menopausiga seotud vaevused ei ole moraalne läbikukkumine, vaid olukord, kus inimene võib vajada professionaalset ja inimlikku tuge.“

Sünnitus on teatavasti väga eriline olukord: naine võib olla füüsiliselt haavatav, valudes, hirmul ja sõltuda palju sellest, kuidas temaga räägitakse ning mil moel teda otsustesse kaasatakse. Seetõttu on arusaadav, et aeg-ajalt jõuab avalikkuse ette lapsesaamise lugusid, kus kogetud valu pole mitte niivõrd füüsiline, kui just emotsionaalne – meedikute suhtumine või mõtlematud repliigid on värskele emale jätnud haavad, mille paranemiseks kulub teinekord kõvasti aega ja eneseületust. „Ämmaemanda sõnal, hääletoonil ja kohalolul on väga suur kaal. Austav suhtlus, selgitamine enne sekkumist, nõusoleku küsimine nii palju, kui olukord võimaldab, partneri kaasamine, valu ja hirmu tõsiselt võtmine ning pärast keerulist sünnitust kogemuse läbivaatamine aitavad vähendada traumaatilise kogemuse riski,“ kinnitab Klein. „Hea sünnituskogemus ei tähenda alati, et sünnitus kulgeb täpselt plaani järgi või ilma meditsiiniliste sekkumisteta. Hea kogemus tähendab sageli seda, et naine tunneb end nähtu, kuulatu ja austatuna ning turvaliselt ka siis, kui olukord muutub keeruliseks.“

“Sama inimene võib ühe vahetuse jooksul olla tunnistajaks lapse sünnile, suurele rõõmule, hirmule, verejooksule, kaotusele või kriisile. Ei saa eeldada, et professionaalne inimene lihtsalt „harjub ära“.

Kaire Sildver

Sildver lisab: „Kui naisel jääb sünnitusest hinge okas, peab tal olema võimalus oma kogemusest turvaliselt rääkida, ilma et teda süüdistataks või tema tundeid pisendataks. Põhjamaades on tavapärane, et traumaatilise sünnituskogemuse järel saavad pered vähemalt ühe korra vaimse tervise nõustamist. Oluline on, et selle tõttu ei jääks peres järgmine laps sündimata.“

Kui vahelduvad lootus ja lein

Kas naine peaks üldse lapse saama või hoopis raseduse katkestama? Sellessegi otsusesse on meedikud aastakümneid tagasi kohati üsna jõuliselt sekkunud. Kleini sõnul seda ei tohi. „Ämmaemand saab aidata inimesel või perel otsust ette valmistada, kuid ei tohi seda nende eest teha. See on väga oluline eetiline piir. Ämmaemanda ülesanne on pakkuda tõenduspõhist infot, aidata inimesel mõista eri valikuvariante ja nende võimalikke tagajärgi, toetada turvalist arutelu ning austada inimese autonoomiat,“ räägib ta. „Pereplaneerimine ei tähenda kellegi suunamist ühte kindlat otsust tegema. See tähendab, et inimene saab teha informeeritud, oma väärtuste ja elulise olukorraga kooskõlas otsuse. See puudutab nii lapse saamise edasilükkamist, lapse saamise soovi, viljatusravi kaalumist, rasestumisvastaseid valikuid kui ka raseduse katkestamise otsust.“ 

Ta toob ka välja, et ajalooliselt on meditsiinis olnud olukordi, kus naiste reproduktiivseid otsuseid on paternalistlikult mõjutatud. „Tänapäevane ämmaemandus peab sellest selgelt eristuma. Hea nõustamine ei suru peale, ei hirmuta ega moraliseeri, vaid aitab inimesel selgemalt mõelda ja vajadusel turvaliselt edasi liikuda,“ rõhutab Klein.

Sildver täpsustab, et ämmaemanda nõu võib vaja minna ka viljatuse või raseduse katkestamise plaani korral. „Raseduse katkestamine võib olla väga erinev kogemus. Mõne jaoks on see selge ja kergendust toov otsus, teise jaoks raske ja vastuoluline kriis,“ arutleb ta. „Ämmaemanda roll on olla hinnanguvaba, tagada turvaline info, märgata psühholoogilist düstressi ning vajadusel suunata inimene edasi kriisinõustamisele või vaimse tervise spetsialisti juurde.“ Sama kehtib tema sõnul viljatuse ja viljatusravi kohta: „Kui laps soovist ja pingutusest hoolimata ei tule, võib see mõjutada inimese enesehinnangut, paarisuhet, seksuaalsust, töövõimet ja lootust tuleviku suhtes. Sageli vajavad inimesed mitte ainult meditsiinilist raviplaani, vaid ka kedagi, kes aitaks neil sellel teel püsida, selgitab järgmisi samme ja toetab hetkel, mil vahelduvad lootus ja lein.“

Meedikud, sealhulgas ämmaemandad on sageli esimesed, kes märkavad lähisuhtevägivalla märke. Kuidas koolitada neid mõistma, millega on tegu, ja vajadusel reageerima?

Klein ütleb, et lähisuhtevägivalla märkamine on väga oluline osa naiste ja perede tervise käsitlusest. „Rasedus ja sünnitusjärgne periood ei kaitse vägivalla eest. Mõnel juhul võib vägivald just sel ajal avalduda või süveneda. Seetõttu peab ämmaemand oskama märgata nii otseseid kui ka kaudseid ohumärke: vigastusi, hirmu partneri ees, kontrollivat käitumist, sagedasi seletamatuid tervisemuresid, ärevust, depressiivsust või olukorda, kus naisel ei ole võimalik üksi rääkida,“ räägib ta.

Ämmaemandad õpivad ka lähisuhtevägivalda ära tundma ning nägema seda vaimse viljakustervise ja turvalise raviteekonna osana. See tähendab nii tundlikku küsimist, riskihindamist, dokumenteerimist, turvaplaani mõistmist kui ka koostööd teiste spetsialistide ja tugiteenustega. „Väga oluline on, et naine ei tunneks, et ta peab oma olukorda tõestama või et teda süüdistatakse. Tugi peab olema rahulik, konfidentsiaalne ja tema turvalisust arvestav,“ toonitab Klein. „Ämmaemand ei pea kõike üksi lahendama. Tema tugevus on selles, et ta on sageli esimene usaldusväärne kontakt, kes märkab, normaliseerib abi küsimist ja aitab inimesel jõuda õige spetsialistini.“

Kuigi suures osas on ämmaemanda amet seotud heade emotsioonide, uue elu ilmale aitamisega, võib temagi töös ette tulla pingelisi või konfliktseid olukordi, mil kõik ei suju nii, nagu loodetud. „Sama inimene võib ühe vahetuse jooksul olla tunnistajaks lapse sünnile, suurele rõõmule, hirmule, verejooksule, kaotusele või kriisile. Seetõttu ei saa eeldada, et professionaalne inimene lihtsalt „harjub ära“,“ tõdeb Sildver. „Tervishoius räägitakse palju patsiendiohutusest, kuid töötaja vaimne tervis on samuti patsiendiohutuse osa. Kui töötaja on läbipõlenud, üksi ja ülekoormatud, kannatab lõpuks ka suhtlus patsiendiga. Seetõttu on vaimse tervise hoidmine nii isiklik kui ka organisatsiooni vastutus.“

Meditsiinitöötaja vaimset tervist aitavad tema sõnul hoida realistlik töökoormus, toetav meeskond, võimalus keerulisi juhtumeid hiljem läbi arutada, supervisioon, usaldus kolleegide vahel ja juhtimiskultuur, kus abi küsimine ei ole nõrkuse märk. „Oluline on ka enesehoid: uni, liikumine, piiride seadmine, taastumisaeg, oma reaktsioonide märkamine ning vajadusel professionaalse abi otsimine,“ lisab ta.

---

Uuring kinnitab vaimse tervise muresid

Euroopa riikides on sündimus juba pikka aega madal, kuid Eestis on sündide arv viimastel aastatel vähenenud ka Euroopa kontekstis erakordselt kiiresti. Samal ajal on üha selgemalt esile kerkinud vajadus pakkuda naistele ja peredele senisest kättesaadavamat vaimse tervise tuge pere planeerimisel, raseduse ja sünnituse ajal ning ka pärast seda.

2024. aasta naiste tervise uuringu andmetel on nii 16–17- kui ka 18–24-aastastest uuringus osalenud naistest kolmandik tundnud aasta jooksul halbu tundeid enam kui pooltel päevadel või iga päev. Kümnendik naistest tarvitas antidepressante ning olulisi vanuselisi erinevusi tarvitajatel ei ilmnenud. Rahvusvaheliste hinnangute järgi on perinataalse perioodi jooksul vaimse tervisega kimpus ligikaudu iga viies naine.

Sotsiaalministeeriumi analüüsis „Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud“ rõhutatakse vajadust muuta vaimse tervise tugi paremini kättesaadavaks nii pere planeerimise ja lapseootuse ajal kui ka sünnitusjärgsel perioodil. Tugi peaks hõlmama paremat ligipääsu väheintensiivsele vaimse tervise abile, võimaldama kiiret reageerimist meeleolulanguse või ärevuse korral ning sisaldama sünnitusjärgsete riskide hindamist ja vajaduspõhist tuge tervise, lapse hooldamise, paarisuhte ja vanemluse küsimuses.

Allikas: TTK