• Püha Johannese kooli „Janu“ proloogis laiub lava ja saali vahel ääretu kõrb, finaalis vaatame kõik samas suunas.
• Liina Olmaru dramatiseeringus taanduvad sõnad taktitundeliselt ja tänu sellele mõjub iga sõna kui sõõm puhast vett.

---

„Janu“

• Antoine de Saint-Exupéry „Väikesest printsist“ inspireeritud.

• Dramaturg Liina Olmaru.

• Originaalmuusika helilooja Tatjana Kozlova-Johannes.

• Lavastajad Liina Olmaru ja Kärt Tõnisson.

• Liikumine Kärt Tõnisson.

• Lavastustugi Laura Kvelstein.

• Helirežissöör Tammo Sumera.

• Valguskujundaja Renno Rüütli.

• Kostüümid ja lavakujundus Kairet Moistus, Liina Tepand, Liina Olmaru, Kärt Tõnisson.

• Projektijuht Ere Naat.

• Laval Püha Johannese kooli draamastuudio ja tantsukooli õpilased Elli Vaadevits, Emma Loore Kriisa, Heleena-Ruu Kerge, Ingrid Jaanhold, Iti Kaevats, Joann Sibul, Joonatan Jürlau, Liisa Ehandi, Lumi Helle Johannes, Maria Liv Villmann, Marili Mürkel, Mirjam Liiväär, Mirta Flo Nurmsalu, Niilo Niglas, Noomi Aavik, Paula Davis, Roberta-Lee Vilu, Saara Lotta Oidjärv, Sarah Katarina Põdder, Timo Tõnissoo, Tom Claude Trubetsky, Toomas Torim, Villem Laas, Nora Leena Vahtra, Inger Lemberg.

• Etendused 26.–31. maini püha Johannese koolis. Nähtud etendused toimusid 27. ja 28. mail.

Kui keegi küsiks, milline on mu lemmikrepliik püha Johannese kooli lavastuses „Janu“, siis küllap vastus üllataks. Kuna „Janu“ on inspireeritud Antoine de Saint-Exupéry võrratust raamatust „Väike prints“, oleks ootuspäraseim vastus rebase lause: „Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ Või hoopis: „Alati on oht, kui oled lasknud end taltsutada, et saad natukene nutta.“ (Tsitaadid Ott Ojamaa tõlkes.) Ei, seekord mitte.

Roosiaia stseen (raamatu 20. peatükk) on laval lahendatud võluvalt: roosid liiguvad saalis ringi, õitsevad publikule, kuulutades üksteise võidu: „Mina olen roos!“, „Mina olen roos!“, „Mina olen roos!“. Ühtäkki lausub üks lill rõõmsalt: „Mina olen kullerkupp!“ Nii ootamatu, üllatav, armas. Ja tähenduslikum kui ehk esimese hooga näib, sest siin peegeldub julgus olla sina ise, olla lihtsalt omanäoline, see üksainus kullerkupp rooside väljal. Korraga nägin vaimusilmas üht noorukest tüdrukut, noppimas kullerkuppe, elevil teadmisest, et saadab need lilled lavale, oma lemmiknäitlejale. Mõelda vaid, kui ammu see oli, mitukümmend aastat tagasi! Ja justkui alles eile. Millal ma viimati kullerkuppe märkasin, miks näen neid nüüd nii harva?

“„Janu“ on koosloomelavastus.

See ongi „Janu“ fenomen: virguvad isiklikud kujutluspildid ja hellad meenutused, unustatud hetked saavad tagasi erksa tähenduse.

Sõnu ei olegi vaja

Püha Johannese kooli eelmine lavastus „Jevgeni Onegin“ muutis eelootuse pinevaks ja tibake pelglikuks, latt oli nii kõrgele tõstetud. Kartus osutus asjatuks. Liina Olmaru ja Kärt Tõnissoni uuslavastus „Janu“ on milleski „Oneginiga“ võrreldav, ennekõike hoolega komponeeritud ansamblimängus. Aga „Janu“ on siiski hoopis isemoodi. Juba algmaterjalist lähtuvalt. Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints“ (kirjutatud 1943, vaid aasta enne lahingulendurist autori hukkumist), maailmakirjanduse tähtteos, on napp, sõnastab lühikestes viivudes peamist. Kummatigi, kogedes lavamaailma helilooja Tatjana Kozlova-Johannese originaalmuusika ja Kärt Tõnissoni seatud liikumisega, sain aru, kuis sõnu ei olegi ilmtingimata vaja, olulisem on hingeseisund. Mainib ju nutikas rebane, et sõnad on arusaamatuse allikas. Liina Olmaru dramatiseeringus sõnad taanduvadki taktitundeliselt, tänu sellele mõjub iga sõna kui sõõm puhast vett. Lavastuse kujundid võrsuvad helidest, liikumisest, vaikusest sõnade ümber ja kohal. See on rännak meeltele, laususid lavastajad publikule enne algust. Samas kajab „Väikese printsi“ tekst kontsentreeritud rännaku vältel kaasa, nii tekib eri planeetide äratundmise hasart.

Oskus sümboleid lahti mõtestada, sõnumit ja saladusi kujundlikkuse kaudu tunnetada on eluliselt tähtis. Et me ei jääks ekslema kõledal planeedil, mida väike prints imestusega kirjeldab: „Ta on üleni kuiv, üleni teravate mäetippude ja soolaga kaetud. Ning inimestel puudub kujutlusvõime. Nad kordavad seda, mis neile öeldakse.“ Et just noored osalised, PJK draamastuudio ja tantsukooli õpilased, vahendavad peamist, südamega nähtavat, on iseäranis väärtuslik. „Janu“ sisendab lootust.

Sisu ja vormi kooskõla

Tatjana Kozlova-Johannese muusika vallandab fantaasialennu. Kütkestavad helide loomise hetked laval, näiteks roosi habras klaasjas motiiv. Stseenide olemus, meeleolude kontrastid luuakse muusika ja viimistletud koreograafia koosmõjus.

Mõtlesin viivuks sellelegi, kui loomulikult ja lahkelt pühib koolilavastus „Janu“ minema meie, teoreetikutest „suurte inimeste“ narri kombe lihtsustades vastandada teatrilaadide  mängureegleid. Vastandus haihtub, sügava sõnumiselguse ja visuaalse mänguilma vahel tekib enesestmõistetav tasakaal, kui tegijad valdavad ja tunnetavad sisu ja vormi kooskõla. Koosloomelavastus on tõesti „Janu“ täpseim määratlus. Ilusa tähendusmahuga sõna: koosloome – loome koos. Kui saalis saab tunda end koos- ja kaasaloojana, jääb etendus, olgugi see üürike nagu lille õitsemine, meeltes ja mälus kumisema. Sõnadesse püüda, kirjeldada on seda kuminat võrdlemisi võimatu. Näiteks olen kirja pannud lause „Korraks mõjub rebase vari seinal ingli varjuna“.

“Lavastuse kujundid võrsuvad helidest, liikumisest, vaikusest sõnade ümber ja kohal.

Huvitav oli vaadelda „Janu“ kahte koosseisu. Kõiki rolle ei dubleerita ja soleerimine on lavastuse olemusele üdini võõras, vastutus on ühine ja jagatud, ent see ei tähenda, et rollidel puuduksid oma tähthetked. Läbiv ja paeluv on tantsulises mängujoonises süsteem, kuidas paarkümmend osalist koonduvad inimkobaraks või jagunevad paarideks, ühte hoides, üksteisele toetudes, sõnumiga, et me ei ole loodud elama üksilduse planeetidel; samuti osutavad misanstseenid irdumise valule, hingekõrbele. Ma ei olnudki varem nii selgesti mõistnud, kuis „Väikese printsi“ iga planeet peegeldab sealse elaniku olemust, imelikku inimlikku eluvalikut, mida väike prints vaatleb imestusega nagu läbi suurendusklaasi.

Mõlemad printsid on omamoodi

Kaks printsi on kaunikesti erinevad, mõlemaga võib samastuda: Niilo Rudolf Niglas heledapäine, nõnda sobivad tema juuksed taltsutamist ootava rebase (Mirta Flo Nurmsalu või Marili Mürkel) viljapõllukirjeldusega. See prints näib kohmetum, omajagu raskemeelsem, juba rahutult täiskasvanuohtu. Toomas Torimi nõtke prints uudistab ümbritsevat maailma imestleva kergusega. Nähtud etendustel sarnases oma printsiga ka kummagi roos: Iti Kaevats heledam ja kodusem, Noomi Aavik tumedam ja eksootilisem roosiõis. Roosi tärkamine on imekaunis koreograafiline etüüd, tantsijate graatsilised käed püüavad pilku kogu lavastuse jooksul. Roosi kapriissus, mida lill ise peagi kahetseb, on üks põhiteema, üksi jäämise kartuse variatsioone. Teises koosseisus mängib printsi osatäitja hoopis kuningat, see on põnev vastandlik ülesanne, kumbki kõrgub isemoodi võimukana alamate kätest ja õlgadest kandetoolil: Niglas jõulisem häälekam kamandaja, Torim salakavalam, mõlemad jõnksuliste žestidega, naudisklevad majesteedid. Isegi kuningas loodab, et väike prints, kes eristub alamate kuulekast massist, jääb kauemaks temaga. Aga justiitsministri portfelliga seda printsi ei peibuta.

Andestust, läksingi juba rändama, alustada oleks tulnud kõige tähtsamast. Nimelt on printsi rollis korraga kaks osatäitjat, lisaks mainitud noormehele on väikese printsi hingeks hele, vilgas, painduv tüdruk Maria Liv Villmann. Laps, kes kõrbes kohtub piloodiga. Laps, kellel on janu. Laps, kes viivuks mähkub kaitsetu ja siiski kaitstuna tuuletõmbe keerisesse. Laps, kes vahepeal jätab rännaku suurema printsi nagu vanema venna hooleks ja sellal me tunneme temast puudust. Laps, kes lõpuks jõuab tagasi kõrbesse. Ent „Janu“ raamiva mõjusa hetke juurde pöördun minagi tagasi loo lõpus.

Eri tähendusega kastid

„Janu“ algab voogava kõrbeliivaga, osalised vaatlevad ja liigutavad liivavälja lavasügavuses, saaliga silmitsi. Ühel hetkel on mõned inimlapsed kühmud kõrbeliiva all, justkui joonistatud elevant boamao kõhus … Kuni kõrbesse lõikub lennukatastroofi aimus, valguse ja helisähvakutega. Asju näeb laval minimaalselt, lennuk kantakse kokku pappkastidest, kastid on üks väheseid, läbivaid rekvisiite. Raamatus joonistab lendur lamba kasti sisse. Kastid muunduvad näiteks postipakkideks, mida saadakse-saadetakse paaniliselt, pahatihti tarbetult. Kastide pinnal kui kirjutuslaual ja märkmikus fikseerib geograaf (Liisa Ehandi) loendamise andmeid, musikaalses kirjutamise vihinas lendavad mõttetud tehted tuulde. Oma mõistatusliku kastidest keerisekesta koos köiega rajab printsi saatuslik abimees madu (Joann Sibul). 

“Väikese printsi ära-ränd, hingelend teiste kätel, on helge, julgustav koju tagasi pääsemine.

Nii geograafi, rööpaseadja (Ingrid Jaanhold) kui topeltärinaise (Emma Loore Kriisa ja Mirjam Liiväär) planeedid tulevad huupi sinna-tänna rapsivast igapäevaelust kangesti tuttavad ette. Üpris raju pidu lahvatab saali vahekäigust lavale tantsiskleva pärlikeega eputise (Joann Sibul) planeedil. Muide, kui geograaf sedastab, et planeedil Maa on hea maine, värahtab südames kahtlus: kas ikka veel on?!

Sisutäpne, tragikoomiline on joodiku (Joonatan Jürlau) stseen, vennike korjab-püüab pudeleid, mis lavaservadest tema suunas veerevad, ja annab ohkavaid vastuseid oma häbist surnud-suletud eluringis. Leidlikult moonduvad noodsamad pudelid laternateks, laternasüütaja (Sarah Katarina Põdder) planeet ilmub sõnadeta, valgusega.

Helge ja julgustav koju pääsemine

Aga kõigepealt toibutab, äratab kõrbes lebava piloodi (Villem Laas või Tom Claude Trubetsky) väikese printsi sosistatud palve, koos temaga kõigi osaliste sugestiivne koorisosin: „Palun joonista mulle …“ Lendur joonistab oma peopessa lamba, printsi lapselik piirideta kujutlusvõime näeb neid joonistusi, meiegi näeme neid tema silmadega.

“Soleerimine on lavastuse olemusele üdini võõras, ent ega see ei tähenda, et rollidel puuduksid oma tähthetked.

Alguses tõdeb väike prints kõrbes: „Mul on janu.“ See kujuneb võtmelauseks, siit algab aega seiskav kaleidoskoopiline (elu)rännak. Kuni viimaks jõuame tagasi algusesse. Väikese printsi ära-ränd, hingelend teiste kätel on helge, julgustav koju tagasi pääsemine. Liigutav taas lapseks muutumine. Mõelda vaid, kui erinev see on: püüdlikult kanda kätel kuningat, kes võimukalt tallab alamate peopesi ja kõrgilt astub neile pähe või hoida üheskoos kätel lennuvõimelist, udusulena õhkkerget last, kelle naer heliseb kui kauneim muusika. Raamatu eelviimases peatükis jätab väike prints autori-lenduriga hüvasti: „Kui sa vaatad öist taevast, siis seepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, seepärast et mina naeran ühel neist, siis on otsekui naeraksid sulle kõik tähed.“

„Janu“ proloogis laiub ääretu kõrb lava ja saali vahel. Finaalis on osaliste vaatepunkt teisenenud, vaatame kõik samas suunas, näeme vaimusilmas väikest printsi tema tähel, kuulatame tasase tänuga heledat lapsenaeru.

Kuigi ma pärast „Janu“ etendust rongile ruttasin, oli südames ometi rahunenud tunne. Just nagu sammuksin üsna tasakesi allika poole. Ja selle allika kaldal õitseb rõõmus kullerkupp.