• Mängufilm „Santiago rännaku teraapia“ tuletab meelde, et kuigi täiskasvanu ei saa olla kindel, et tema abil noore elu muutub, saab ta ometi otsustada, kas jääb noore kõrvale ka siis, kui muutust veel näha ei ole.

---

„Santiago rännaku teraapia“

• Lavastaja Yann Samuell.

• Osatäitjad Alexandra Lamy, Julien Le Berre, Eric Métayer, Mélanie Doutey.

• 1 t 53min.

• Prantsusmaa. 

• Kinodes alates 11. septembrist.

Emotsionaalse traumakogemusega õpilastega töötades tabas mind aeg-ajalt küsimus, mida konkreetselt on minu tööst kasu. Mis selles noort toetab, kas ei ole sellest palju olulisemad kusagil mujal ja kellegi teisega toimuvad juhuslikud kohtumised? Kas minu töö ei ole mõttetu? Eks taolised mõtted tekkisid ikka siis, kui väsimus tahtis võimust võtta ja muutust oli raske märgata. Kuni ükskord ühe hea kolleegiga arutades sain aru kahest asjast. Esiteks: enda mõjusse tuleb uskuda. Teiseks – ja arvan, et see on veel olulisem – on suur privileeg olla noore inimese muutumise loo juures. Näha teda õppimas ja arenemas, näha, kuidas tema elu vaikselt paremuse poole pöördub. Ei ole oluline, mis on minu panus. Asi ei ole minus.

Kolmekuine rännak

See mõte tabas mind uuesti, kui vaatasin Yann Samuelli filmi „Santiago rännaku teraapia“ (orig „Compostelle“). Film räägib seadusega pahuksis oleva teismelise Adami ja õpetaja Fredi muutumise loo. Fred on keskealine naine, kelle abielu on purunenud. Tema suhe oma ülikooliealise tütrega on pingeline ja tööleping koolis peatatud, kuna ta lõi õpilast. Fredi sõbranna töötab asutuses, mille eesmärk on toetada seadusega pahuksisse läinud noori. Selleks pakuvad nad võimalust läbida koos saatjaga Santiago de Compostela palverännutee. Fred kõhkleb, kuid lõpuks otsustab saatjaks kandideerida. 

“Usutavalt on kujutatud nii lootusrikkaid hetki kui ka tegelaste vahel vallanduvaid teravaid konflikte.

Adam on teismeline, kes üle kõige soovib, et tema ema tahaks temaga koos olla. Kahjuks on selleks parim võimalus seadust rikkuda, kuna vähemalt kohtusse ilmub tema ema pea alati kohale. Pärast järjekordset kuritegu on ta valiku ees: kas minna vangi või enesearengurännakule. Adam valib viimase. Mitte et ta sellesse usuks või vanglat väga hirmsaks peaks, vaid ta loodab rännaku lõpus oma ema näha, tõestada talle, et on sedavõrd suureks pingutuseks võimeline. 

Film räägibki kolmekuisest rännakust ja selle mõjust mõlemale peategelasele. Stsenaarium on saanud inspiratsiooni Bernard Ollivieri raamatust „Kõnni ja loo oma elu“, milles autor kirjeldab enda loodud ühenduse SEUIL tegevust – ühenduse eesmärk on aidata raskustes noori pika jalgsimatka abil. Tegu on mõjusa ja elulise filmiga tööst traumakogemusega noortega. Filmis on usutavalt kujutatud nii lootusrikkaid hetki kui ka tegelaste vahel vallanduvaid teravaid konflikte. Režissööril õnnestub vältida selliste filmide suurimat lõksu: klišeed keeruliselt käituvast noorest, kes tänu pühendunud täiskasvanu lõputule mõistmisele imekombel „paraneb“.

Emotsionaalne traumakogemus on keeruline asi, millega toime tulla. Filmi lõpuosas on üks tugev sümbol: Adam tormab edasi ja tagasi kitsas kanjonis, mille kummaski otsas on näha valgust. Adam jõuab ühte otsa ja … ei pääse välja. Keerab ümber, jookseb teise otsa ja …
ei saa välja. Ja sedasi näivalt lõputult. Mis on see, mis aitab, mis on see, mis teeb võimalikuks valguse kätte jõuda, ahistavast tunnelist välja pääseda? 

“Film ei anna selget vastust küsimusele, kus lõpeb professionaali roll ja algab isiklik vastutus.

Traumateadlik lähenemine ütleb, et üks olulisi muutust toetavaid tegureid on turvaline ja usalduslik suhe – miski, millest Adamil ja paljudel sarnase elukogemusega noortel on valusalt puudu. Paradoksaalsel kombel on tal just seda, mis võiks aidata, kõige raskem vastu võtta. „Mitte keegi ei ole kunagi minusse uskunud,“ ütleb Adam filmis nii otse kui ka kaude – reageerides lähedusele äratõukamisega, käitudes agressiivselt, luues kuvandit endast kui kellestki, kes lähedust ei vaja. Ta on kogu aeg valvas, tema aju ja keha on alati valmis selleks, et teda rünnatakse ja ta ebaõnnestub. Piinlikkus, süü, häbi – need emotsioonid ei lase hoolimisel ja armastusel ligi pääseda. 

Samm sammu järel mõtted selgemaks

Fred hoolib noortest ning annab endast parima, et olla Adamile toeks. Arvan, et paljud meist teavad seda tunnet, et teekond, millele noortega asume, on keeruline. Oleme valmis vastuoludeks, selleks, et meie kannatus ja hoolimine pannakse proovile, ning küsime endalt, kas ta tõesti jääb minu kõrvale ka siis, kui ma olen kuri ja vihane, enda negatiivseim mina. Ometi ei suuda me ette näha, kui teravaks olukord minna võib, kui tugevalt see meid frustreerib või kui siiralt võime ühel hetkel tunda, et meile aitab. Nii läheb ka Frediga. Mõnikord öeldakse selle kohta, et tegemist on diagnostiliste emotsioonidega – see on mõte, et spetsialistil noorega suheldes tekkiv tunne võib peegeldada seda, millise intensiivsuse ja tooniga emotsioone kogeb noor suure osa oma päevast. Kuid isegi seda teades ei ole lihtne olla igal hetkel rahulik, toetav, mõistev. Inimestega töötades oleme alati kohal korraga professionaali ja inimesena. Professionaalina teame oma ülesannet ja kasutatavaid töövõtteid, kuid suhe ei teki rollide, vaid inimeste vahel. Seetõttu ei saa vältida ka rõõmu, pettumust või haiget saamist – küll aga saame õppida nende tunnetega toime tulema. 

Nii pikka matka ei ole ma ise ühegi noorega ette võtnud, kuid keeruliselt käituvate noortega olen oma töö jooksul loodusesse sattunud palju. Esialgu intuitiivselt, hiljem juba järjest rohkem ka seda kõike teooriaga sidudes. Ma tõesti usun ja näen, et see töötab. Psühhiaater ja menuki „The Body Keeps the Score“ autor Bessel van der Kolk ütleb, et keha peab arvet – emotsionaalne trauma mõjutab meie keha ja selle reaktsioone. Sama leiavad Bruce D. Perry ja tema meeskond – et jõuda tänasesse, siia ja praegusesse hetke (selmet olla kinni minevikus või hirmul tuleviku pärast), on oluline anda oma kehale signaal, et keha on elus. Selleks on eri võimalusi, kuid üks lihtsamaid ja levinumaid on liikumine ja rütmid. Pikk kõnd on üks neist asjadest, mis annavad meile kestva rütmitunde. Samm sammu järel, tundes teed oma jalge all, kotti oma õlul. Tugev emotsioon muutub pehmemaks, mõtted kõrgemal ajukeskustes selgemaks. Kättesaadavaks muutub võimalus päriselt arutleda, rahulikult asjade ja elu üle mõelda. 

“Režissööril õnnestub vältida klišeed keeruliselt käituvast noorest, kes tänu pühendunud täiskasvanu lõputule mõistmisele imekombel paraneb.

Koos kõndimine loob ruumi inimliku kontakti ja usaldusliku suhte kujunemiseks. See on see, mis ravib. Taolisi hetki võib filmis näha hulgaliselt. Mõned neist on pinnapealsemad ja lihtsamad, teised sügavamad, muutvamad, näiteks see, kuidas Adam kloostris koos munkadega enda improviseeritud „Ave Mariat“ räpib, ikka ja jälle oma ema Mariat korraga taustal ja keskmes hoides. Muide, ehkki filmis on neitsi Maarja läbiv viide ja tegevus toimub palverännuteel, on see selgelt ilmalik – jumalasse ei usu kumbki peategelane.

Kust jookseb piir?

Kõndimine ise on siiski vaid raamistik. Sama olulised on kõik teekonna argised tegevused: toidu valmistamine, ööbimiskoha leidmine, pesemine ja ootamatuste ühine lahendamine. Teatud keerukused ja ootamatused on sellesse formaati sisse kirjutatud. Nende ühine ületamine ja teineteisele toetumine lähendavad inimesi. Tugev side tekib ka Adami ja Fredi vahele. „Kolm kuud oleme me tülitsenud, läbi saanud, üksteist vihanud ja üksteist armastanud. Kas mitte see ei olegi perekond?“ küsib Adam ühel hetkel. Kust jookseb õpetaja või tugispetsialisti töös professionaalse rolli ja isikliku seotuse piir? Millal võib noore toetaja selle piiri ületada? 

„Santiago rännaku teraapia“ ei anna päris selget vastust küsimusele, kus lõpeb professionaali roll ja algab isiklik vastutus. Küll aga tuletab film meelde, et noorele antud lubadus võib olla palju suurem kui selle väljaütlemise hetk. Täiskasvanu ei saa garanteerida, et noore elu muutub, kuid ta saab otsustada, kas jääb tema kõrvale ka siis, kui muutust veel näha ei ole. Õpilaste abistamise privileeg seisneb mitte teadmises, et just meie kedagi päästsime, vaid võimaluses olla ühe inimese muutumise juures.