• Et otsustada, milline ülikoolidesse sisseastujate arv oleks pikas perspektiivis optimaalne, mida riiklikult rahastada, peaks statistiliselt analüüsima sisseastujate riigieksamitulemuste seost ülikooli lõpetamisega eri erialadel. 
• Suur väljalangus õppekaval ei tähenda ainult puudujäävat tööjõudu sellega seotud sektoris. Tihti tähendab see ka raisatud aastaid noortele, kes seda eriala õppisid.

Viimasel ajal on olnud juttu kõrgkoolide tehnilistele erialadele astujate arvu suurendamisest ja esialgsed otsused on juba tehtud. Seda põhjendatakse inseneride ja muude spetsialistide põuaga, mille leevendamiseks soovitakse ära kasutada lähiajal kõrgharidust omandama asuvate noorte suhteliselt suuri aastakäike. Seejuures on väljendatud muret, et meetmest pole palju kasu, kui lõpetajate osakaal neil erialadel jääb niisama väikseks kui seni.

“Kui põhikooli lõpetamisel annavad riigieksami tulemused vähemalt mingi objektiivsele lähedase hinnangu lõpetajate tasemele, siis kõrgkooli eksamite puhul sarnane võrdlusmoment puudub.

Ehkki kavatsused on head, kumab neist läbi teatav naiivsus või eluvõõrus. Endise õppejõuna olen õppetöö n-ö köögipoolega tuttav ja võin väita, et väike lõpetajate osakaal ei ole suurim mure, millega sisseastujate arvu suurendamisel arvestama peab. Tõenäoliselt juhtub hoopis see, et alandatakse nõudeid tudengitele, ja seda sõltumata ametlikult kirja pandud oodatavatest õpiväljunditest. Lõpetajate osakaal võib suureneda, aga kas see on ühiskonnale ikka hea uudis, kui tulevased paberitega insenerid on sisuliselt kehvemini ette valmistatud kui praegused?

Peaasi et ülikooli eksamilt läbi saab

Mainisin oma 2. detsembri Õpetajate Lehes ilmunud artiklis „Mida teha ebaausa hindamise vastu?“, et ülikoolis kirjutatakse õppejõududele ette (loomulikult mitteametlikult) alampiir, kui palju tudengeid nad eksamil läbi peavad laskma. Ametlikud oodatavad õpiväljundid pannakse õppeinfosüsteemi kirja seetõttu, et neid lahtreid peab täitma, aga minu kogemuse järgi ei huvita kohalikke ülemusi kunagi, kas õppejõud hindab eksamil just neid oskusi. Nõutakse hoopis, et piisavalt suur protsent üliõpilasi saaks eksamil läbi! On selge, et nii võib üsna suvalise soovitud lõpetajate määra paberil valmis meisterdada.

Minu kogemused pärinevad küll konkreetselt Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudist ja rohkem kui viie aasta tagusest ajast, aga kogetud valdav ükskõikne suhtumine hindamise aususse ja infokillud väljast panevad arvama, et niisama vähe usaldusväärsed on hinded ka paljudes teistes instituutides ja ülikoolides praeguseni.

“Ilma sõltumatu eksperdi kohaloluta peaks ülikoolide eksamihinnetesse suhtuma samamoodi nagu Krimmi Venemaaga ühendamise referendumi ametlikesse tulemustesse.

Niisiis, rääkides Eesti ülikoolide hinnetest ja lõpetajate arvudest, tuleb mõista, et need ei näita praegu objektiivselt erialase ettevalmistusega noorte arvu. Palju on juttu olnud sellest, kuidas enne käesolevat õppeaastat kehtinud põhikooli lõpetamise korra tingimustes said põhieksamil läbi kukkunud vaid mõni päev või nädal hiljem kooli korraldatud järeleksamil samas aines sageli tubli tulemuse. Seda peetakse märgiks, et koolieksamid pole nii usaldusväärsed kui ühtsete ülesannete ja hindamisjuhistega riiklikud eksamid. 

Ülikoolis aga korraldab iga aine hindamise algusest lõpuni tavaliselt sama õppejõud, kes ainet õpetas. Ei maksa pidada seda hindamist koolieksamist usaldusväärsemaks, eriti kui struktuuriüksuste juhid taovad pidevalt õppejõududele kuklasse narratiivi, kui tähtis on instituudile lõpetanute kõrge arv. Vahe on vaid selles, et kui põhikooli lõpetamisel annavad riigieksami tulemused vähemalt mingi objektiivsele lähedase hinnangu lõpetajate tasemele, siis kõrgkooli eksamite puhul sarnane võrdlusmoment puudub.

Vahemärkusena pean mainima, et ka ühtsed hindamisjuhised ei pruugi hindamise objektiivsust garanteerida, sest eri hindajad võivad neid sarnaste tööde puhul erinevalt tõlgendada. Matemaatikaolümpiaadi piirkonnavoorus kogeme igal aastal, kuidas hoolimata üleriigilise žürii koostatud hindamisjuhistest on eri piirkondades sarnaseid töid väga erinevalt hinnatud. Lõpueksamil on see probleem ehk oluliselt väiksem, sest eksamiülesannete lahenduskäigud on standardsed ja hindamisjuhiste koostajale paremini etteaimatavad kui olümpiaadiülesannete omad.

Optimeerimine ja objektiivsus

Ennemini iseloomustavad ülikooli õppekaval lõpetajate arvud seda, millist väljalangust peetakse instituudis talutavaks. Instituudi juht lahendab optimeerimisülesannet, kus muutujateks on sissetulev raha, sisseastujate arvud, lektorite arvud, tööturu vajadused, kulutatav raha, väljalangejate arv, lõpetajate arv, mõju tööturule, maineskoor jne. Järgnev kõlab küll õõnsalt, aga ei tee paha siiski formuleerida: kõige üldisemas plaanis on vaja õppetöö korraldada nii, et instituudi maksimaalne võimalik kasu annaks ka ühiskonnale maksimaalse kasu. Üks tähtis komponent selleks on tagamine, et hinnangud lõpetajate saavutatud oskustele oleksid maksimaalselt objektiivsed. Panin viidatud artiklis ette, et ülikoolis peaksid eksameid vastu võtma sõltumatud eksperdid, keda ainet õpetava struktuuriüksuse juht (ja kui aine kuulub mõne teise struktuuriüksuse õppekava kohustuslikku moodulisse, siis lisaksin, et ka tolle struktuuriüksuse juht) ei saaks mõjutada. Kuni see nii pole, tuleks eksamihinnetesse suhtuda samamoodi nagu Krimmi Venemaaga ühendamise referendumi ametlikesse tulemustesse. 

“Suurema nõudlikkusega tudengite suhtes saaks ülikool aidata kaasa sellele, et ka töökohtadel muutuksid ootused kõrgemaks.

Oletame piltlikustamiseks, et ühiskonnale kriitiliselt vajalikul õppekaval lõpetavad ülikooli pooled sisseastunutest. Võib-olla õnnestub rahajagajaid veenda, et nii suur väljalangus on paratamatus, force majeure, ja nad annavad instituudile raha juurde, et lõpetanute absoluutarv kasvaks. Kui aga objektiivse hindamise tingimustes lõpetaks samal õppekaval vaid veerand sisseastunutest või veelgi vähem, hakataks raha jagamisel ilmselt kaaluma, kas on ikka mõttekas pumbata raha juurde instituuti, kus n-ö kolmveerand ressursist läheb raisku, või tuleks sellele rahale leida otstarbekam kasutus. (Näitearvud on puusalt pandud ega ole mõeldud vihjama ühelegi konkreetsele ülikoolile ega õppekavale. Samuti mõistan, et 75-protsendine väljalangus ei tähenda 75 protsendi ressursside kulutamist tühja. Osa tudengeid kukub juba õpingute alguses välja, nendele kulub vähe.) 

Igal juhul on nii otsustajatel ja ühtlasi ühiskonnal tervikuna kasulik teada objektiivseid näitajaid. Talupojatarkus (või siin pigem matemaatiku tarkus) soovitaks statistiliselt analüüsida sisseastujate riigieksamitulemuste seost ülikooli lõpetamisega eri õppekavadel (selliseid uuringuid on ka tehtud) ning nende ja muude andmete (väljalangejate peale kulutatav ressurss, puuduvast tööjõust tulenev kahju, alternatiivsetest rahapaigutustest saadav kasu jne) põhjal hinnata, milline sisseastujate arv oleks pikas perspektiivis optimaalne, mida riiklikult rahastada. 

Suur väljalangus õppekaval ei tähenda ainult puudujäävat tööjõudu selle õppekavaga seotud sektoris. See tähendab tihti ka raisatud aastaid noortele, kellele õppekava, millele nad astusid,  ei sobinud. Kohe sobivama valiku tegemisel oleks nad võinud hakata ühiskonnale varem ja suuremat kasu tooma. Enesestmõistetav järeldus on, et noorte meelitamisel ülikooli tuleb arvestada ka nende vaimset potentsiaali eri valdkondades. Poliitiliselt ebakorrektne (aga majanduslikult õige) järeldus on, et tudengid, kes välja langevad, peaksid seda tegema võimalikult vara.

Ülikooli ja tööturu vastastikmõju

Viimaks pareeriksin ennetavalt ühe standardse vastuväite. Öeldakse, et ülikooli õppekava tõhususe üle otsustab tööjõuturg. Kui näiteks IT-sektoris leiab enamik ülikooli lõpetanuid üsna kergesti töö ja nende suutlikkusega ollakse töökohal rahul, kas see ei mõõda siis objektiivselt õppekava tõhusust? Ma siiski ei jaga seda entusiasmi. IT-firmasid on väga palju ning nende töökultuur ja ootused töötajatele erinevad suuresti. Suuremale osale ülikooli lõpetanutest võib leiduda koht, kus nad vastu võetakse, aga see ei näita, kui hästi on nad ülikooli õppekava omandanud. 

Jääb kahtlus, et siin on toiminud ja toimimas ülikooli ja tööturu vastastikmõju: ülikoolist välja lastavate noorte keskmine tase mängib rolli selles, millise kvaliteediga tööd ja kui tõhusalt firmades tehakse, ja see omakorda mõjutab firmade ootusi ülikooliharidusele. Suurema nõudlikkusega tudengite suhtes (mõtlen siin päris nõudlikkust, mitte ametlikke kirjapandud õpiväljundeid) saaks ülikool aidata kaasa sellele, et ka töökohtadel muutuksid ootused kõrgemaks.