• Rakvere Vabaduse koolis juhtunu puhul on jäänud vastuseta küsimus, mis olukorrale eelnes, miks kool sekkus ja millistes oludes need otsused tehti.
• Praegune süsteem ei anna ennetamiseks piisavalt selget, toimivat ja turvalist raamistikku.

Rakvere Vabaduse koolis juhtunu on valus teema. Sellest on viimastel nädalatel räägitud palju, kohati väga teravalt ja emotsionaalselt. Avalikkuse ees avaneb pilt ühest konkreetsest rikkumisest, kolmest koolitöötajast ja vastutusest, mille pidid võtma direktor ja kaks sotsiaalpedagoogi. Jah, kui seadust rikuti, tuleb juhtunut uurida. Jah, sellele tuleb anda õiglane hinnang. Jah, seaduse rikkumist ei saa ega pea õigustama.

Loos on aga palju küsimusi, millele ei ole senini vastuseid. Minu teada pole juhtunut sisuliselt ja terviklikult uuritud. Vastuseta on jäänud küsimus, mis olukorrale eelnes, miks kool sekkus ja mis oludes need otsused tehti. Avalikkus sai oma süüdlased. Keegi võttis vastutuse. Keegi mõisteti hukka. Aga kas sellega lahendati probleem, millega paljud Eesti koolid iga päev maadlevad?

Koolilt oodatakse väga palju 

Pärast Rakvere Vabaduse kooli juhtumit on üha enam kuulda, et sarnaseid olukordi ja sekkumisi esineb ka teistes koolides. Avalikult sellest ei räägita, sest kõik teavad: õpilaste isiklike asjade läbivaatamine võib minna seadusega vastuollu. Nii ongi tekkinud olukord, kus probleem on justkui kõigile teada, aga sellest vaikitakse. Rakvere Vabaduse kooli juhtum avas kõigi silmad. Küsimus ei ole ainult selles, mida üks kool tohib või ei tohi. Küsimus on selles, millisesse olukorda on koolid pandud.

“Kui laps istub tunnis, aga ei tööta kaasa, ei mäleta, ei alusta, ei lõpeta, ei suuda pingutada ega rahuneda, ei lahenda olukorda ainult õpetaja metoodika või töölehe raskusastme muutmine.

Kool peab õpetama, kasvatama, märkama, toetama, ennetama, sekkuma ja vastutama. Kool peab leidma lahenduse, kui laps ei õpi, ei keskendu, on ärev, väsinud, trotslik, uimane või ülierutunud. Kool peab pakkuma tuge, kohandama õpet, kaasama tugispetsialiste, rääkima koduga, koostama plaane ja tagama lapse arengu. Aga kuidas seda kõike teha, kui osa noori tuleb kooli juba seisundis, mis ei võimalda mõelda, tähele panna ega õppida?

Me peame julgema rääkida avalikult sellest, et koolides ei ole probleem ainult õppimisega. Probleem on ka unepuuduse, nutisõltuvuse, energiajookide, veipide, nikotiinitoodete ja muude ainete jõudmisega laste igapäevaellu. See on ebamugav teema. Aga veel ebamugavam on teeselda, et probleemi ei ole.

Eripedagoogi/HEVKO-na on minu töö leida lahendus, kuidas oleks laps koolis üldse võimeline õpitavat vastu võtma ja omandama. See ei tähenda ainult lapsele lihtsama töölehe andmist või lisaselgitusi. Enne tuleb sageli aru saada, mis õppimist takistab: kas põhjus on õpiraskuses, tähelepanu hajumises, ärevuses, väsimuses, keelebarjääris, käitumismustris, koduses olukorras või motivatsiooni puudumises. Selleks tuleb jälgida last tunnis, rääkida õpetajatega, suhelda vanematega, analüüsida õpitulemusi ja leida lapsele sobivaim viis õppimise juurde tagasi jõuda. See tähendab individuaalset õpet, väikseid õpperühmi, abiõpetaja tuge, tugiisiku kaasamist, kohandatud ülesandeid, lisaselgitusi, rahulikku tempot, visuaalset tuge, kindlat struktuuri ja järjepidevaid kokkuleppeid. Mõne lapse puhul tuleb alustada sellest, et ta üldse püsiks klassiruumis. Mõne puhul sellest, et ta avaks vihiku. Mõne puhul sellest, et ta julgeks abi küsida, hakkaks ülesannet lahendama ja suudaks selle lõpuni teha. Alles siis saab rääkida päriselt õppimisest.

Ebamugavad küsimused

Aga siin tulebki piir ette. Ükski tugimeede ei asenda und. Ükski kohandatud tööleht ei asenda kainet pead. Ükski individuaalne õppekava ei asenda seda, et lapsel oleks turvalised piirid ja tema aju oleks valmis õppima. Kui laps istub tunnis, aga ei tööta kaasa, ei mäleta, ei alusta, ei lõpeta, ei suuda pingutada ega rahuneda, ei lahenda olukorda ainult õpetaja metoodika või töölehe raskusastme muutmine. Vahel tuleb esitada palju valusamaid küsimusi. Kas laps magas? Kas ta sõi? Kas ta on midagi tarvitanud? Kas ta ergutab end millegagi? Kas ta on tegelikult õppimiseks valmis? Kui vastus on eitav, siis ainult koolisisene tugisüsteem probleemi ei lahenda.

“Üha sagedamini ei pöörduta kooli poole koostöösoovi, vaid süüdistusega. Kaevatakse, sest õpetaja ei meeldi, hinne ei meeldi, õpetaja nõuab liiga palju.

Siin jõuamegi kõige keerulisema kohani. Koolil on kohustus õpetada, toetada ja sekkuda. Aga kool ei lahenda üksi probleeme, mis pärinevad lapse kodust, tänavalt, sotsiaalmeediast, sõpruskonnast või vahetunni varjatud nurkadest.

Kooli jõuavad energiajoogid, veibid, nikotiinitooted, mitmesugused ained ja mõnikord ka ravimid, mida ei kasutata sihipäraselt. Mis on koolilapse koolikotis? Kas vanem teab, mida laps hommikul kooli kaasa võtab? Kas vanem teab, kas laps võtab oma ravimi ise ära või liigub see järelturule? Me peame julgema rääkida ka kaupadest järelturul – olgu selleks veip, nikotiinitoode või midagi muud. Koolitöötajad kuulevad ja näevad sedagi, et juba kasutatud ning oma tugevaima mõju kaotanud nikotiinipatju müüakse kaasõpilastele edasi. Kokkuleppeid ei sõlmita ja kaupa ei vahetata enamasti keset klassiruumi, vaid just seal, kuhu täiskasvanu pilk ei ulatu: garderoobides, tualettides, koridorinurkades ja mujal varjatud paikades. 

Need on ebamugavad küsimused. Aga koolitöötajad tajuvad ja näevad neid olukordi päriselt.

Ja siis tekib vastuolu. Kui kool ei sekku, küsitakse hiljem, miks midagi ei tehtud. Kui kool sekkub, küsitakse, kes lubas. Sellises olukorras muutuvad haridustöötajad jõuetuks. Nad näevad probleemi, tajuvad ohtu, püüavad probleeme ennetada, aga nende tegutsemisruum on kitsas. Vastutus jääb aga neile. Kui midagi läheb valesti, astub avalikkuse ette esimesena õpetaja, sotsiaalpedagoog, eripedagoog, direktor või mõni teine koolitöötaja. 

Koolid on sunnitud ise hakkama saama

See ei ole õiglane. Ma ei ütle, et seadust võib rikkuda. Ei või. Aga me ei tohi seaduserikkumise varjus vaikida maha palju suuremat probleemi.

Me peame küsima, miks õpetajad üldse satuvad olukorda, kus nad peavad vajalikuks otsida laste kotist asju, mis kooli ei kuulu. Me peame küsima, miks koolid peavad omal jõul võitlema meelemürkide, veipide, nikotiini, energiajookide ja muu riskikäitumisega. Me peame küsima, miks süsteem ootab koolilt ennetamist ja sekkumist, aga ei anna selleks piisavalt selget, toimivat ja turvalist raamistikku.

Ausalt tuleb rääkida ka sellest, et mingi võimalus sekkuda koolil siiski on. Seadus võimaldab sekkuda, kui on põhjendatud kahtlus, et õpilase valduses on keelatud või ohtlik ese või aine. Samas on see õigus väga kitsalt raamitud ja praktikas keeruline rakendada. Kontroll ei tohi olla üldine, juhuslik ega kõiki puudutav läbiotsimine. See peab olema põhjendatud, konkreetne ja teostatud viisil, mis kaitseb õpilase õigusi.

“Kui kaebamisest saab peamine suhtlusviis, kaob koostöö.

Aga siin tekibki kooli jaoks väga praktiline küsimus. Kujutagem ette olukorda, kus klassis on 24 õpilast ja koolil on põhjendatud kahtlus, et keelatud esemed ei ole ainult ühe lapse, vaid terve seltskonna valduses. Kui inimene, kellel on õigus sekkuda, hakkab lapsi ükshaaval klassist välja kutsuma, siis mis toimub samal ajal klassis? Kui kiiresti jõuab üks ese liikuda ühe lapse käest teise kätte? Kui ruttu jõutakse see peita kohta, kuhu koolitöötaja enam sekkuda ei saa ega tohigi?

Koolitöötajad näevad, kuidas keelatud esemeid peidetakse riiete vahele, antakse käest kätte või püütakse olukorra muutudes kiiresti kuhugi ära sokutada. See ongi see reaalsus, millest seaduseparagrahv vaikib. Paberil võib sekkumise kord tunduda selge. Koolimajas päris laste, päris vahetunni ja päris riskikäitumise keskel on see aga palju keerulisem.

Igapäevane kaebamine

Sama oluline on rääkida ka teisest nähtusest koolisüsteemis, mis on muutunud pea igapäevaseks: kaebamisest. Üha sagedamini ei pöörduta kooli poole koostöösoovi, vaid süüdistusega. Kaevatakse, sest õpetaja ei meeldi. Hinne ei meeldi. Paaristund ei meeldi. Õpetaja hääl on liiga vali. Õpetaja nõuab liiga palju. Tugispetsialist sekkus liiga vara või liiga hilja. Kool tegi liiga vähe või liiga palju. Üha sagedamini kardavad õpetajad juba ka kõige inimlikumaid olukordi: kas tohib nutvat last lohutada, kas tohib panna käe hetkeks õpilase õlale, kas ta tohib olla lihtsalt soe ja toetav täiskasvanu? Lapse keha piirid ja turvalisus peavad alati olema kaitstud. See on vaieldamatu. Aga samal ajal ei tohi me jõuda olukorda, kus õpetaja kardab iga inimlikku žesti. Kui laps nutab lohutamatult, on täiskasvanu loomulik soov teda rahustada, märgata ja toetada. Mõnikord piisab sõnast. Mõnikord piisab kohalolust. Mõnikord tahaks panna käe õlale ja öelda: „Ma olen siin.“ Aga üha enam mõtleb õpetaja enne, kas seda liigutust võib hiljem tõlgendada tema kahjuks.

“Küsimus ei ole ainult selles, mida üks kool tohib või ei tohi. Küsimus on selles, millisesse olukorda on koolid pandud.

Kui koolikeskkonnast kaob usaldus, kaob sealt ka inimlikkus. Õpetaja ei ole masin, kes edastab ainult õpisisu ja täidab protokolli. Õpetaja on inimene, kes näeb lapse muret, pisaraid, hirmu ja abitust. Me ei saa ühelt poolt nõuda, et kool kasvataks, märkaks ja toetaks, ning teisalt luua olukorda, kus õpetaja kardab isegi lohutada.

On ka olukordi, kus lapse või pere mure eeldabki ametlikku sekkumist. Küsimus on vaid selles, kas esimene samm peab olema kaebus. Enne süüdistamist võiks jaguda ruumi küsimustele, selgitustele ja koostööle. Kui kaebamisest saab peamine suhtlusviis, kaob koostöö. Siis ei otsita enam lahendust lapse jaoks, vaid hakatakse otsima, kes täiskasvanutest on süüdi. Aga loomulikult peab vanemal olema õigus koolilt selgitusi küsida ja vajadusel ka kaebus esitada. Vahel ongi vaja pöörduda kooli juhtkonna, koolipidaja või haridus- ja teadusministeeriumi poole, sest mõni probleem ei lahene ilma selleta. 

Samas peab tahes-tahtmata arvestama, et vanem ei näe alati tervikpilti. Vanem näeb oma last kodus. Kool näeb last õpikeskkonnas, rühmas, suhtlemas teiste lastega, õppimas ja pingutamas teiste keskel. Õpetaja iga nõudmine, metoodiline valik või piiride seadmine ei pruugi olla lapse vastu suunatud. Mõnikord on see just see, mida laps vajab, et õppida, vastutada, pingutada või oma käitumist juhtida.

Aga kui minna loo algusesse, siis kokkuvõtvalt saab öelda, et praegu on seoses Rakvere Vabaduse koolis juhtunuga kõlama jäänud sõnum ohtlik. Kogu tähelepanu koondub sellele, kuidas kool sekkus, aga mitte sellele, miks kool üldse sekkuma pidi. Kui õpetajad ja teised koolitöötajad kardavad sekkuda, sest iga samm võib lõppeda avaliku hukkamõistuga, võivad noored saada sõnumi: peitke, katsetage, proovige – täiskasvanud ei julge nagunii midagi teha. See ei ole normaalne.

Kool pole sotsiaalkeskus

Me vajame ühist ausat arutelu. Mitte ainult selle üle, mida kool ei tohi teha, vaid ka selle üle, mida kool saab teha siis, kui näeb ohtu. Me vajame selgust, kuidas kaitsta lapsi nii, et haridustöötaja ei jääks hirmunult üksi, avaliku hukkamõistu sihtmärgiks. Me vajame kodu, kooli, kogukonna, kohaliku omavalitsuse ja riigi ühist vastutust. Kool ei saa üksinda parandada lapse und, vähendada sõltuvuskäitumist, kontrollida tänaval toimuvat, panna paika koduseid piire ega kõrvaldada ühiskonna probleemide tagajärgi.

“Koolides ei ole probleem ainult õppimisega. Probleeme on ka unepuuduse, nutisõltuvuse, energiajookide, veipide, nikotiinitoodete ja muude ainete jõudmisega laste igapäevaellu.

Kool on siiski haridusasutus, mitte sotsiaalkeskus. Laps tuleb kooli eelkõige õppima, arenema ja teadmisi omandama. Aga õppimiseks peab kool olema turvaline koht.

Seetõttu on kõige olulisem küsimus see: kas me toetame kooli ainult siis, kui seal märgatakse ja räägitakse ennetamisest, või ka siis, kui seal päriselt sekkutakse? Kui olukord on keeruline, ebamugav ja seda on avalikkusele raske selgitada.

Kui tahame, et koolis julgetaks lapsi kaitsta, peame küsima, kes seisab kooli kõrval siis, kui seal päriselt sekkutakse – ka siis, kui ei sekkutud lõpuni õiguslikult korrektselt. Või mõistame kooli hukka enne, kui oleme küsinud, miks tuli üldse sekkuda?