• Kiusamine on Eesti ühiskonnas oluline valupunkt.
• Lapsepõlves kogetud vägivald ja tõrjumine ei ole suureks kasvamise loomulik osa, vaid tõsine trauma.

Kümme aastat pärast keskkooli lõpetamist korraldasime oma põhikooliklassiga kokkutuleku. Minu klassivennad olid jagunenud kahte punti: ühed õppisid hästi ning teised kehvemini ja kiusasid esimesi. Algklassides kiusati kõige rohkem, kuid kestis see terve põhikooliaja. Kui üks, keda koolis oli kiusatud, ütles, et ei soovi teatud põhjustel kokkutulekul osaleda, vastas üks kiusanu: „Võiks juba üle saada.“ Mäletan selgelt, kuidas mul sees kihvatas ja kähvasin midagi kiusajale vastuseks. Kiusatava vastusest ilmnes aastatepikkuse koolikiusamise mõju.

Kasvuvalu või koolikiusamise mõju?

Koolikiusamisel on sügav ja pikaajaline retrospektiivne mõju (Wolke jt, 2013), mis mõjutab ohvri vaimset tervist, suhteid, füüsilist heaolu ja majanduslikku toimetulekut isegi kuni 40 aastat pärast kiusamise lõppemist. Teadusuuringud kinnitavad, et lapsepõlves kogetud süstemaatiline vägivald ja tõrjumine ei ole pelgalt „suureks kasvamise loomulik osa“, vaid tõsine trauma, mis kujundab inimese eluteed ja minapilti. Näen kiusamist meie ühiskonna ühe olulise valupunktina.

Nägin koolis üheksa aastat pealt koolikiusamist, õnneks kolmandas kooliastmes küll vähem. Pärast keskkooli lõpetamist läksin õppima noorsootööd. Õpingute ajal oli mitu praktikat: laagrites, noortekeskuses, koolis jne. Ülikooli lõpetanud, asusin tööle noortekeskusesse noorsootöötajana. Vahel tunnen, et polegi täiskasvanuks saanud, sest olen alati olnud ümbritsetud noortest. Töötanud aastaid kooliealiste noortega, olen puutunud kokku paljude katkise hingega teismelistega. Teismeea raskusi võib käsitada kui kasvuvalu – kui pingelist kohanemist, mis kaasneb üleminekuga lapsepõlvest täiskasvanuellu. Kuid kas katkiste kohtade taga hinges on pelgalt kasvuvalu või tulenevad need koolikiusamisest, mis õrnas eas kogetult võib jääda hingele koormaks aastakümneteks?

“Õpilasel ei saa tekkida koolirõõmu, kui lapsevanema jaoks on kool kõigest ajupesu koht ning ta sellest valjul häälel teada annab.

Teismeiga ei ole üksnes bioloogiliste muutuste periood, vaid ka oluline psühhosotsiaalse arengu etapp, mille jooksul kujunevad inimese identiteet, enesekäsitlus ja sotsiaalsed suhted. Sellest tulenevalt võivad noored kogeda kõrgendatud stressi ja olla emotsionaalselt tundlikud, mis muudab nad halbade kogemuste, sealhulgas koolikiusamise suhtes haavatavamaks. 

Käitumisgeneetika uuringud (Plomin ja von Stumm, 2018) näitavad, et inimese arengut ja individuaalseid erinevusi kujundavad nii geneetilised kui ka keskkonnategurid. Mitmete tunnuste puhul on geneetiliste tegurite osakaal ligikaudu 50%, kuid läbielatu tegelik mõju sõltub geenide ja keskkonna vastastikmõjust. Seega võib väita, et keskkond mõjutab otseselt inimese arengut ja koolil on selles eriline roll. Kooli peamine eesmärk peaks olema soodustada õpilase vaimset arengut. Just soodustada, sest identiteedi kujunemisel ei saa vähem tähtsaks pidada kodu, sõprade ja vanemate rolli.

Kui mõjud ilmnevad sotsiaalmeedias

Mis siis saab noorest, keda koolis aastaid süstemaatiliselt kiusatakse? Carlisle’i ja Rofesi (2007) uuring käsitleb täiskasvanuid, kes olid lapsepõlves kogenud pikaajalist koolikiusu. Osalejad seostasid oma kiusamiskogemust täiskasvanueas esineva häbi, ärevuse, madala enesehinnangu, üksildustunde ning raskustega suhete loomisel ja hoidmisel. Samas leidus ka neid, kes nägid oma kogemustes võimalust kasvada ja muutuda vastupidavamaks. Autorid leidsid, et mõnel juhul võivad koolikiusamise pikaajalised mõjud sarnaneda lapsepõlvetrauma või väärkohtlemise tagajärgedega ning mõjutada inimese heaolu ka aastaid pärast kooli lõpetamist.

Sotsiaalmeedia pakub lohutust ja seltsi. Sotsiaalmeedias saab inimene ilma filtrita avaldada arvamust, isegi anonüümselt. Olen sattunud lugema paljusid kommentaare (nii anonüümseid kui ka oma nime alt), kus tehakse maha üht või teist üldhariduskooli. Liialt tihti on need stiilis „lõpetasin selle kooli 90-ndatel ja juba siis oli seal palju kiusamist, vaevalt seal palju muutunud on“. Anonüümsena kommenteerimine näitab, et inimesel on koolikiusamisest tugevad haavad ning ta soovib end alateadlikult sellest kogemusest välja lülitada. Mõned Carlisle’i ja Rofesi uuringus osalejad ütlesid lausa, et tunnevad end täiskasvanuna nii, nagu oleksid nad endiselt kiusatavad. Autorite sõnul võib see viidata traumaatilisele kogemusele, mida ei ole täielikult läbi töötatud. 

“Kui lapsevanem mõistab, et õpetaja on tema koostööpartner, mõistab seda ka õpilane.

Nendel inimestel on südames mure ja valu, mida nad pole saanud ravida. Selles aitavad neid professionaalsed psühholoogid ja terapeudid. Need inimesed tuleb ära kuulata, üritada neid mõista, mitte tühistada lausetega, nagu “See on mingi vanainimese torisemine“, mis ainult süvendavad valu. Samas olen kuulnud elutargalt rääkimas üht noort naist, kes koges ise ränka koolikiusu, kuid pani oma lapse samasse kooli avatud meelega: juhtkond ja õpetajad on uued ning kooliseinad värvi vahetanud. Ta suhtleb klassijuhatajaga avatult ja on väga tänulik nii õpetajale kui ka ülejäänud koolipersonalile, sest tema laps saab kogeda koolirõõmu. 

Stress teeb haigeks

Koolikiusamise mõju koormab ka tervise- ja sotsiaalsüsteemi. Pikaajaline ärevus, krooniline stress, depressioon ja pidev kõrgendatud valvelolek ei mõjuta ainult vaimset tervist, vaid suurendab ka südame- ja veresoonkonnahaiguste riski. Uuringud on näidanud, et pidev stressireaktsioon tõstab vererõhku ning soodustab põletikuliste protsesside teket organismis. Lapsepõlves kogetud traumad ja pikaajaline stress võivad mõjutada inimese tervist ka täiskasvanueas (Rozanski jt, 1999). Just seetõttu tuleb püüda luua ja säilitada koolirõõmu. 

Õpilasel ei saa tekkida koolirõõmu, kui tema vanema jaoks jaoks on kool kõigest ajupesu koht ning ta sellest igal pool (näiteks sotsiaalmeedias) ka valjul häälel teada annab. Lapsevanem saab olla oma lapsele koolikohustusse suhtumisel eeskujuks. Ta peab oma last kaitsma, kuid mõistlikkuse piires – vanem ei saa lubada endale õpetaja alandamist. Kui lapsevanem mõistab, et õpetaja on tema koostööpartner, mõistab seda ka õpilane.

Paraneda on võimalik

Kõik kiusamise ohvrid ei koge tingimata pikaajalisi tagajärgi – taastumist mõjutavad inimese isiklik ressurss, tugivõrgustik ja saadud abi. Artikli alguses rääkisin oma klassivendadest, keda kiusati aastaid ning kellest mõni ei soovinud isegi klassikokkutulekule tulla. Mul on rõõm näha, et neil läheb väga hästi. Nad on abielus, kasvatavad lapsi ja töötavad heal ametikohal. Loodan, et nende hing on terve. 

Kui koolikeskkond põhineb turvalisusel, austusel, empaatial ja vastastikusel hoolivusel, siis tunnevad õpilased end aktsepteerituna ja kiusamise tekkimise tõenäosus on väiksem. Eeskujuks on ka lapsevanemad oma käitumise ja suhtumisega.