• Näitleja Janek Joost mõistis juba väikese rahmeldisena, et lavakool on tema jaoks ainuõige valik. Tee sinnani viis aga läbi kolme üldhariduskooli, millest igaühest oli midagi õpetlikku kaasa võtta.

Sind täiskasvanuna vaadates võiks arvata, et kogu su lapsepõlv oli üks lakkamatu sketšide jada. Kinnitad või lükkad ümber?

Ma olin ikka marakratt jah. Igal aastal tehti Koidula kooli trepil klassipilte ja päris mitme fotojäädvustuse peal olen oma klassivendade hulgas ainuke, kellel on juuksed märjad. Kogu aeg jooksin, rahmeldasin, mürasin. Meil oli oma punt, kelle hulgas olin üks põhilisi kaake – heas mõttes. Koidula koolis õppisin kaheksa aastat ja sain õpetajatelt pidevalt riielda, peamiselt seetõttu, et segasin tundi. Hiljem kooliteatri juhendajana või esinedes on mind jubedalt häirinud, kui lobisetakse. Viimati, kui mind ühele esinemisele kutsuti, tulin lavale sketši tegema ja nägin, et kutsuja ise lobiseb oma sõbrannadega. Pidin teda korrale kutsuma. Samamoodi kutsusid peaaegu kõik õpetajad omal ajal tihti korrale ka mind.

Kahes koolis, kus hiljem käisin, ei tekkinud meil kuigi ühtset klassi, aga Koidula kooli algklassiga saame senini kokku. Meid sidus tugevalt see, et meist tehti rahvatantsuklass, käisime ka tantsupidudel. Oma roll on selles üksmeeles muidugi ka meie esimesel klassijuhatajal Aime Künnapasel, kes oli nii õpilaste kui lastevanemate suur lemmik ning kellega siiani klassikokkutulekutel kohtume. Et me selle algklassipundiga senini kokku saame, on ühtaegu sürr ja väga kihvt.

Koidula kool on läbi aegade olnud tuntud oma legendaarsete õpetajate poolest, keda ühtaegu nii austatakse kui kardetakse. Kas mõni nendest mõjus ka sulle nii, et pidid tunnistama: tema sõna ma kuulan?

Vene keele õpetaja Viive Lille (nüüd Korb – toim) oli niisugune konkreetne. Ja matemaatikaõpetaja Laine Paas suutis samuti klassiruumi hallata. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Urmas Hännile võis karm olla, aga oskas samas peent huumorit teha.

Kuidas su hinded olid?

Enne täisealiseks saamist jõudsin käia kolmes koolis. Koidula koolis olin väga tugev kolmeline-neljaline. Mul ei olnud kunagi hirmu, et tuleb kaks ja jään suvetööle. Mäletan, et ka mu ema rääkis, et issand, kui hea lihtne minuga on, kõik on tehtud, õpin ise. Koidulas oli mu lemmikõppeaine kehaline kasvatus ja vene keel oli samuti kergemate killast.

“Käisin koolis ainult kaks päeva nädalas ja omandasin täpselt sama hariduse nagu teised keskkoolilõpetajad. Seda küll ei olnud, et õpilasi oleks õhtukoolis kergemini läbi lastud.

Koolivahetuste põhjused olid lihtsad. Raeküla linnaossa, kus ma elasin, ehitati uus koolimaja, mis asus minu kodust umbes 200 meetri kaugusel. Ilma et oleksime oma Raekülas elavate klassikaaslastega sellest omavahel rääkinud, alustasime 9. klassi kõik juba uues koolis, 

Pärast üheksandat klassi ei pidanud seesama Raeküla kool mind matemaatika kolme tõttu nii tugevaks, et keskkooli lasta. Koidula kooli ma mingil veidral põhjusel enam naasta ei soovinud ja otsustasin 9. klassi lõputunnistuse viia hoopis Pärnu õhtukeskkooli, mis asus Raeküla keskkooli vastas ehk siis käisin mõlemas koolis nii, et hakkasin kodust minema kolm minutit enne tundide algust. Neli aastat käisin koolis kodust 200 meetri kaugusel. Väga mugav.

Õhtukool oli lahe, olin väga rahul nii kooli, õpetajate kui vabadusega, mis mul seal oli. Õhtukooli läksid keskharidust omandama inimesed, kes olid pidanud mingil põhjusel tööle minema. Tänu sellele tehti graafik nii, et tunde polnud päris iga päev. Käisin koolis ainult kaks päeva nädalas ja omandasin täpselt sama hariduse nagu teised keskkoolilõpetajad. Seda küll ei olnud, et õpilasi oleks õhtukoolis kergemini läbi lastud. Sel ajal sattusin tööle Pärnu Päikeseraadiosse, kus tegin alguses õhtuseid ja hiljem ka hommikusi uudiseid. Ma olen väga rahul sellega, milliseks mu haridustee kujunes.

Kas mõte, et pead edasi lavakasse minema, tekkis sul juba varakult?

Muidugi. Otsisin üles Aare Laanemetsa, et minna tema juurde kooliteatrisse. Sinna jõudes polnud enam küsimustki, kas olen õiges kohas. Aare oli lihtsalt nii suur autoriteet, tõsine ja konkreetne mees. Talle väga meeldis huumor, mõnikord oli etüüde tehes näha, kuidas ta hoiab naeru tagasi, et noored õppejõu naermise tõttu situatsioonikoomikat käest ei laseks. Lavakasse mineku kohta ütles ta, et muidugi peate minema ja proovima ning kui tahate, võite tulla ja näidata, mis luuletused te olete välja valinud – võime üle vaadata, kus see mõte ja sõnum seal on. Meid läks 1996. aastal Pärnust teatrikooli katsetele päris palju. 

Lavaka katseteks väga valmistuda ei saagi. Loed oma luuletuse ära ja siis hakkab eksamikomisjon andma sulle ülesandeid, milleks ei ole võimalik harjutada. Ma olin vist oma CV-s maininud, et töötan Päikeseraadios. Seepeale anti mulle raadioteemalisi ülesandeid, näiteks: „Loe seda luuletust niimoodi, nagu Jaan Rekkor viiks raadios läbi viktoriini!“ Täitsa mõeldamatu! Ega seal muud teha ole, kui annad oma parima impulsi ja sisetunde pealt. Arvan, et ma ei tabanud Rekkorit väga hästi, aga tont seda teab. Kõigepealt loed luuletust, siis proosapala, natuke laulad ka ja kui hästi läheb, saad järgmisesse vooru. Siis pannakse juba poiss-tüdruk paari, etüüde tegema. Lähete välja, valmistate ette etüüdi „Kurb-rõõmus-kurb“ ja tulete kahe tunni pärast tagasi. Läks! Või siis igaüks mõtleb ühe vanasõna, teeb selle kohta etüüdi ja homme hommikul kell üheksa alustame järgmise vooruga. Mina tegin „Häda ajab härja kaevu“. 

Ma olin väga fookustatud sel ajal. Kamp, kellega me Pärnust läksime, ei suhtunud asjasse ka kuidagi kergelt, et oh, me tuleme Laanemetsa teatrikoolist, küll me sisse saame. Kaugel sellest! Andsime oma parima. Iga kord, kui nimekiri seinale pandi, ohkasin kergendusest: läheb edasi!

Tavainimese jaoks katab lavakat natuke justkui saladuseloor – seal õpivad ikkagi tulevased suured tähed. Kui müstiline see koht tegelikult on?

Mina suhtusin kooli väga tõsiselt, olin alati kohal, ei puudunud. Teatrikoolist väga puududa ei saagi, raskeks läheb. Sellest koolist ei saa võtta ka akadeemilist puhkust, vaid pead lõpetama sama kursusega, millega alustasid. Poppi saab panna ehk mõnest teoreetilisest loengust, aga mitte erialatundidest. Sa ei saa näiteks tantsutunnist puududa, sest harjutatakse ju samme, minnakse liikumisega edasi, koreograafia saab valmis, siis tuleb eksam. Kuidas sa seda siis teed?

Kui oluline on sinu meelest klassikaline näitlejaharidus, kas see annab midagi juurde? Seriaalides saavad viimasel ajal tööd kellegi sõbrad-sugulased-pruudid, kas lavakas annab nende ees mingi eelise?

Nõukaajal järgnes lavakale suunamine: kes läheb Viljandisse, kes Rakverre … Eesti vabariigi ajal hakkasid teatrid ise näitlejaid kutsuma. Tavaliselt kõik lõpetanud kuhugi teatrisse ka tööle läksid, vabakutseliseks jäid väga vähesed. Viimased 15–20 aastat jäädakse aga sageli vabakutseliseks, seega ei oska ma öelda, millise eelise lavakas annab. Ilmselt on see ikkagi kõige turvalisem tee teatrimaailma. Võib-olla on ka teatrikeel, mida on põlvest põlve edasi antud, üsna ühesugune. Kolleegid saavad üksteisest aru ja ka lavastajad-näitlejad mõistavad üksteist paremini.

“Pean tunnistama, et mõnikord on juhtunud ka vastupidist: lapsed jälgivad huviga, aga õpetajad tagareas sosistavad või sirvivad telefoni.

Pärast kolme aastat Vanemuises tundsin, et tahan midagi veel teha, ja läksin magistrantuuri, kus kirjutasin lõputöö teemal „Hääle olulisus rolli luues“. Selle käigus selgus, et pärast teatrikooli lõpetamist ei jätka väga paljud näitlejad treeningutega, ei hoia end vormis. Hääl, liikumine, impro … sellega otseselt edasi ei tegeleta. Võrdleme neid näiteks balletiartistidega, kellel algab kell 11 teatris proov või läbimäng ja kes tulevad kell kümme peeglisaali trenni tegema! 

Ma ise olen püüdnud ennast ikka täiendada, käia koolitustel, tegelesin aastaid näiteks lavavõitlusega ja olen saanud seda õnneks ka oma rollides kasutada. Viljandis käisin NOTAFE juures action-teatri koolitustel. Seda juhtinud Andres Noormets on Euroopas sertifitseeritud action-teatri improkoolituse õppejõud. Meetodi, mis puudutab impulsse kehas, töötas aastaid tagasi välja itaallanna Ruth Zaporah, kelle tundides ma samuti osalesin. Minu arvates on see äge lähenemine. Selline koolitus võiks näiteks pool aastat olla ka teatrikoolis.

Räägi ka oma kogemusest noorte näitlejahakatiste koolitajana.

Tallinna Arte gümnaasium kutsus mind omal ajal näiteringi tegema ja pakkus gümnaasiumiõpilastele valikaineid, mille hulgast mõned valisid teatriringi. Arvasid, et lähevad sinna, saab pulli! Selle suhtumise ma lõpetasin ära. Hakkasime ikkagi tõsiseid asju tegema ja andsin oma parima. Kursuse nimeks sai eneseväljenduse kursus. Tegime harjutusi ja etüüde: kuidas partnerit laval tajuda, kuidas rääkida ja nii edasi. Kuna nad olid ise selle valikaine valinud, siis saatsin neid väga palju ka teatrisse: „Sel päeval sel kellaajal on selles teatris see etendus, kõik peate vaatama minema. Nädala pärast ootan sel teemal esseesid!“ Noored käisid väga palju teatris, imestan, et ma ei saanud nende emadelt-isadelt kurje kirju, et jälle peab maksma. Ju siis olid kõik rahul ja selle üle on mul hea meel.

Kui noortele etendusi anda, siis millised paistavad sulle praeguse aja lapsed, kas jutt nende olematust keskendumisvõimest vastab tõele?

Mängin praegu juba mitmendat hooaega Endla teatri noortelavastuses „Kurjus“. See on mõeldud gümnaasiumiõpilastele. Väga soovitan! Seni on paar korda juhtunud, et selles vanuses noored, kes kahjuks väga tihti teatrimajja ei satu, pole seal toime tulnud ning julgemad tüübid on proovinud etenduse ajal oma kommentaaridega silma paista. Aga õnneks on lavastus nii kaasahaarav, et noored jälgivad seda suure huviga. 

Mul on kogemus ka päris pisikese teatripublikuga. 20 aastat tagasi Tartus elades ja töötades sain hea kogemuse/koolituse praeguse noorsooteatri juhi Leino Rei lavastustes „Öö mänguasjamuuseumis“ ja „Siil udus“. Mõlemad väga menukad lastelavastused, just eelkooliealistele. 

Praegu mängin päris paljudes Miku-Manni lasteteatri lavastustes ning meid kutsutakse aeg-ajalt ka lasteaedadesse ja koolidesse mängima ning näiteks jõulupidusid läbi viima. Pean ütlema, et õnneks on nii teatris kui ka lasteaedades-koolides teatrivaatamise kultuur täitsa arenenud. Muidugi peavad ka lavastused ise lapsi köitma. 

“Selgus, et pärast teatrikooli lõpetamist ei jätka väga paljud näitlejad treeningutega, ei hoia end vormis.

Palju sõltub õpetajatest. Näitlejana laval tajud kohe, kui saalis hakatakse nihelema, ja silmanurgast näed, et õpetaja kas ei märka või ei julge olukorda lahendada, kuigi peaks, sest muidu võib olukord hullemaks minna. Pean tunnistama, et mõnikord on juhtunud ka vastupidist: lapsed jälgivad huviga, aga õpetajad tagareas sosistavad või sirvivad telefoni.

Sel suvel oli mul päris huvitav kogemus. Meid kutsuti lastele esinema üritusele Augustijäljed, mida peetakse Raeküla vanakooli kogukonnakeskuse õuel. See tegutseb nüüd majas, mis varem oli toosama Pärnu õhtukeskkool, kus ma õppisin. Nüüd, 30 aastat hiljem mängisin oma kodutänavas oma kooli õuel! Järgmisel päeval läksime samasse kohta hommikust sööma, seal oli just algamas kirjandusteemaline jutuhommik. Üks naine jäi meid vaatama ja ütles tere. Vabandasime, et ei tunne tõesti ära, ja naisterahvas viipas minu poole: „Tere, Janek! Mina olen sinu õpetaja Rita Tõniste. Mina olen sind ikka aeg-ajalt teatris ja teles näinud, seepärast sind ära tunnengi.“ Tema mees Tõnu Tõniste oli kunagi Raeküla keskkooli direktor ja füüsikaõpetaja, läksin siis ruumi sisse ja andsin talle ka käppa.

Su enda laste haridustee pole olnud päris tavaline: vanemad lapsed on õppinud Waldorfi koolis, noorim käib Keila kooli Montessori pedagoogika kallakuga klassis. Mille alusel sa nii otsustasid?  

Sellest, kui mu esimene laps kooliteed alustas, on juba jupp aega möödas ja pean tunnistama, et ei mäletagi täpset põhjust, miks valisime tookord just Waldorfi kooli. Käisin enne kooli valimist ühe Tallinna Waldorfi kooli avatud uste päeval. Sissejuhatus sellesse pedagoogikasse puudutas ja mõjutas. Teine poeg alustas kooliteed samamoodi Waldorfis, aga pärast kahte aastat otsustasime panna ta äsja uksed avanud Avatud Kooli, mis asus kodule lähemal. Tütrega käisime päris mitmes koolis katsetel, nagu tänapäeval ju kombeks. Ta ise soovis Montessori kooli. Kui Waldorfi pedagoogika on Eestis juba pikalt tegutsenud, siis Montessori suund on veel väga noor. Samas ei olegi meetodid ehk nii olulised, kui seda on õpetaja. Eriti kooli alguses, kus õpetaja näitab lapsele kätte suuna, kuidas see elu nüüd välja nägema hakkab.