• Kolmkümmend aastat tagasi arvas Allan Alaküla, et õpetajatöö jäägu neile, kes mujal läbi ei löö. Nüüd, pärast kaht aastat Loksa gümnaasiumis, tahab ta koolis jätkata. Endine ajakirjanik räägib, miks pole õpetajapuuduse ajalgi lihtne tööd leida ning mida tähendab õpetada ajalugu vene kodukeelega noortele, kes oskavad eesti keelt väga eri tasemel.

Lõpetasite Tartu ülikoolis ajaloo 1993. aastal ja läbisite ka pedagoogilise ettevalmistuse. Miks jõudsite kooli õpetajaks alles üle 30 aasta hiljem?

Ülikoolist sain diplomi 1993. aasta kevadel, kui töötasin juba täiskohaga Postimehe arvamustoimetajana. Algaja ajakirjaniku palk oli toona üle poole riigikogu liikme omast ja paar korda kõrgem pensionieelse zootehniku töötasust – tean seda oma tädi näitel. Mäletan väga hästi toonast mõttekäiku: õpetajatöö jäägu neile, kes mujal läbi ei löö. Kuigi koolipraktika, õpetamise metoodika ja pedagoogilise psühholoogia aluste arvestuse tegin ülikoolis ära. Ju oli see siis kohustuslik.

Ajakirjanikutöö kõrvalt pidasin paaril aastal humanitaarinstituudis loenguid Briti poliitikast. Väiksemaid sutsakaid teistes kõrgkoolides oli veel, aga mõte õpetajaametist jäi minust kaugele.

Pärast Tallinna esinduse Brüsselis koondamist tegelesin pere veinitaluga Valgejõel, uurisin paiga kodulugu ja tegutsesin giidina. Paar aastat olin ka töötuna arvel ning viisin oma prantsuse keele oskuse B2-tasemele. Osalesin integratsiooni sihtasutuse keelesõbra programmis, kus minu vestluskaaslasteks sattusid kolm kogenud pedagoogi: türklane, ameeriklane ja hiinlanna. Nad olid põneva taustaga ja inspireerisid mind väga.

“Hindasin alati teadmisi, mitte keeleoskust.

Pärast seda hakkasingi pikkadel pimedatel talveõhtutel saatma ümbruskonna koolidele pakkumisi ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja meedia õpetamiseks.

Miks otsustasite just siis õpetajaks hakata?

Sellel oli kolm põhjust. Kohalikud lood ja veinitalus toimetamine on suurepärane suvetöö, aga aasta ringi see peret ära ei toida. Vaja oli lisatööd, et vähemalt sotsiaalmaks makstud saaks.

Mind paelus ka kontakt noortega, et enda vaimu virgena hoida. Varem täitsid seda rolli mu pojad, aga mõlemad on juba täiskasvanud. Ja mulle tundus, et koolides ja ametites kogunenud teadmistest ning kogemustest võiks noortel kasu olla.

Mis osutus klassi ees teistsuguseks, kui olite ette kujutanud?

Elukohale lähimas Loksa gümnaasiumis andsin tunamullu alustuseks „Meedia ja mõjutamise“ kursust, ühe tunni nädalas. Mullu õpetasin kahes 9. klassis ühiskonnaõpetust ja gümnaasiumi liitklassis ajalugu, kokku seitse tundi nädalas. Asendajana proovisin kätt ka 6. ja 7. klassis. Alustavale õpetajale oli see väga sobiv takt.

Meediakursuse puhul võlus enim gümnasistide loomulik intelligents. Ajaloos üllatas seevastu, kui vähe huvitus enamik neist oma kodulinna ja -piirkonna ajaloost ning kui madal oli sellega seotud enesehinnang: „Aga meil siin polegi midagi huvitavat.“ Kui muistsest vabadusvõitlusest rääkides ei osanud suurem osa klassist Eesti kaardilt leida Otepääd ega Sakalat, tahtis küll kurbus hinge pugeda.

“Kui lased lati alla, hakkab pooltel õpilastel igav.

Üllatas ka tehisaru kasutamine õppetöös. Pärast mõnda katset loobusin selle abist ülesannete koostamisel – tulemust tuli nii palju kohendada, et lihtsam oli ülesanded ise teha. Muljet avaldasid ka õpilaste moodsad spikerdamisnipid, millest neid jõudumööda terveks ravisin.

Sügisel te Loksal enam ei jätka ja teie tunnid võtab üle teine kvalifitseeritud õpetaja. Kas see oli pettumus?

Soovisin sarnasel moel jätkata, aga saan kooli selgitusest aru. Seni eesti keele oskuse alusel loodud paralleelklasside liitmisel jääb tunde oluliselt vähemaks ja terve kooli peale piisab ühest ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajast.

Olete aktiivselt uut õpetajatööd otsinud. Miks on seda õpetajapuuduse ajal raske leida?

Avalike kuulutuste põhjal otsitakse enim reaal- ja loodusainete ning eesti keele ja kirjanduse õpetajaid. Linnas on nõudlus suurem, maakoolides väiksem. Sotsiaalainete õpetajaid väljaspool suuremaid linnu tööportaalides peaaegu ei otsita.

Kui paljudesse koolidesse kandideerisite ja mida teile öeldi?

Saatsin juunis-juulis CV ja avalduse seitsmesse kooli: viis olid Tallinnas, üks Harjumaal ja üks Lääne-Virumaal. CV-keskuses ja töötukassas endise Eestimaa kubermangu aladel rohkem ajaloo- ja ühiskonnaõpetajaid ei otsitud. Lõuna-Eesti paar kuulutust jätsin kõrvale.

Viis kooli ütles mulle ära. Enamasti põhjendati seda mu lühikese töökogemusega, aga ka sooviga töötada osalise koormusega.

Kas ajaloo- ja ühiskonnaõpetajatest polegi puudust?

Minu senise mulje järgi saavad need kohad koolides tõesti suurema pingutuseta täis, sõltumata koormusest.

Sillamäel võib teil avaneda võimalus õpetada 15 tundi nädalas geograafiat. Olete ajaloolane – kas olete selleks valmis?

Konkurss veel käib, aga kandideerin tõesti seal ühe põhikooli geograafiaõpetajaks. Ajaloolase haridusega olen suure osa kooligeograafia põhiteadmistest omandanud. Usun, et koos oma silmaringi ja reisikogemustega suudan ainekava piires noortele maailma selgeks teha.

Mida õppisite Loksal vene kodukeelega noori eesti keeles õpetades?

Loksa kooli suur voorus olid väikesed, 12–13 õpilasega klassid. Kehva eesti keele oskuse puhul on see eriti oluline.

Üllatas vene õpilaste vähene huvi Venemaa ajaloo ja sealse ühiskonnaga seotud teemade vastu. Tragikoomiline oli episood, kus palusin ühiskonnaõpetuses vene klassil leida eelnõude infosüsteemist mõne neid isiklikult kõnetava seaduseelnõu. Üks 9. klassi noormees pakkus mulle välja küberkiusu vastase. Kõik oli konkreetne ja kena, ainult et eelnõu menetles parajasti Vene riigiduuma. Tõsi, ma ei korranud ülesannet andes üle, millise riigi ühiskonda me õpime.

Millal hakkas vähene eesti keele oskus aine omandamist takistama?

Gümnaasiumi liitklassis suutis umbes pool õpilastest tavalist eesti kõnekeelt jälgida, teine pool ei saanud sellega hakkama ka pingutades. Kui võtsin tempo maha ja lasin lati madalamale, oli esimesel poolel igav. Kui lähtusin tugevamatest, lülitus teine pool välja. Mõlemal juhul tekkis kergesti ka distsipliiniprobleeme: telefonimängud, sudokud ja muu selline.

“Õpetajapuudus sõltub väga palju ainest ja piirkonnast.

Katsetasin lõikude vaatamist Andrus Vaariku eteldud „Eesti kontrollitud ajaloost“, et näha, mida gümnasistid olulisena üles märgivad. Jüriöö ülestõusust Liivi sõjani jäi neile silma vaid Tallinnasse pandud jõulukuusk.

Vähene keeleoskus takistab aine omandamist. Ühes ja samas klassiruumis pärsib see aga ka neid, kelle keeleoskus on piisav.

Kuidas tegite vahet, kas õpilane ei tea vastust või ei suuda seda eesti keeles väljendada?

Tegin pattu. Lubasin soovijatel nii suuliselt kui kirjalikult vastata osaliselt või täielikult vene keeles. Kontrolltöö küsimused kuvasin ekraanil nii eesti kui ka vene keeles.

Loominguliste ülesannete puhul, kus ainetundmine polnud määrav, oli vahe tuntav. Eesti keeles poleks õpilased suutnud end ligilähedaseltki samal tasemel väljendada. Näiteks oma väikeettevõtte äriplaani või kaasava eelarve ettepaneku esitlemisel või näidiskohtuistungil.

Kui küsimus eeldas suurel määral läbitud aine tundmist, ei aidanud enamasti ka vene keeles vastamine, sest teadmised olidki nõrgad. Eriti selgelt tuli see välja 9. klassi ajaloo tunnikontrollis, kus lubasin vene klassil kasutada venekeelset õpikut. Enamik ei suutnud ka sealt sobivaid vastuseid leida.

Hindasin alati teadmisi, mitte keeleoskust.

Kas eestikeelsele õppele üleminekul peaks õpetaja tohtima praegusest rohkem vene keelt kasutada?

Kui ülemineku eesmärk oleks koolis lolle toota, ei tohiks midagi muuta. Millegi selgeks õpetamiseks tuleb seda teha vastuvõtjale piisavalt arusaadavas keeles. Praegu nõutakse õpetajalt ametlikult eesti keeles tuima panemist.

Kas tuleb leppida, et osa õpilaste aineteadmised jäävad keelebarjääri tõttu mõneks ajaks nõrgaks?

Minu kogemuse põhjal on nõrga eesti keele oskusega õpilaste aineteadmiste nõrgemaks jäämine praeguses süsteemis paratamatu. Samuti pärsib suure hulga ebapiisava keeleoskusega õpilaste koos õppimine nendega, kes eesti keelt korralikult valdavad, viimaste tulemusi. Realistlik on loota, et noorematel aastakäikudel senist keelebarjääri enam pole ja aeg parandab selle haava.

Kui Sillamäe töö saab teoks, lähete veel tugevamalt eestikeelsele õppele ülemineku keskele. Mida seal ootate või pelgate?

Loksa asendustundides kogesin, et nooremates klassides võidakse nii eesti kui ka inglise keelt osata märgatavalt paremini kui vanemates. Seepärast ma ootuste latti alla ei laseks.

“Mind paelus kontakt noortega, et enda vaimu virgena hoida.

Mul polnud Loksal probleemi 9. klassiga, kus terve klass oskas eesti keelt ühtlaselt halvasti. Sillamäel võib keelepilt samuti ühtlasem olla ja õpetamine seetõttu tulemuslikum. Katsumus oleks minu senise kogemusega võrreldes palju suuremad klassid.

Olen ise Jõhvis koolis käinud – just oli keskkooli lõpetamise 40. aastapäeva klassikokkutulek. Üle pika aja end jälle Ida-Virumaaga siduda oleks mulle lisaväärtus.

Pärast kaht aastat klassi ees ja uue koha otsimist – kas tahate ikka õpetajaks jääda?

Kindlasti! Annan endale aru, et läheb veel mõni aasta, enne kui amet päriselt selgeks saab.

Praegu ütlen siiski, et õpetajatöö on parim asi, mis minusugusega selles elujärgus juhtuda sai. See annab võimaluse ajalugu ja miks mitte ka geograafia endale uuesti selgeks teha, õpetades seda teistele. Ja noorte kaudu Eesti riiki ja rahvast paremale järjele aidata.

Koolinalja saab ka. Kontrolltöödes kordunud pärlid, nagu „mesopoliitikum“, „neopoliitikum“, „nöörkermaanika“ ja „kammkermaanika“, toovad tänagi muige näole.

---

HTM: eestikeelne tund peab olema 100% eestikeelne

Haridus- ja teadusministeeriumi eestikeelsele õppele ülemineku osakonna juhataja Helna Karu sõnul tähendab eestikeelne õpe, et õppetegevus toimub täies mahus eesti keeles ja tunnid on 100% eestikeelsed.

Üldjuhul ei peaks õpetaja ka keerulisi mõisteid vene keeles selgitama. Selle asemel saab kasutada pilte, muud näitlikustavat materjali või sõnalehti, kuhu õpilane võib selgituse endale sobivas keeles kirja panna. Üksikuid võõrkeelseid sõnu kasutada pole keelatud, kuid ministeeriumi hinnangul ei tohiks õpetaja muuta tõlkimist tavapäraseks õppemeetodiks. Lähtutakse ka keelekümbluse põhimõttest „üks õpetaja, üks keel“.

Ka kontrolltöö küsimusi ei soovita ministeerium paralleelselt vene keeles esitada. Õpilane peaks aineteadmisi üldjuhul demonstreerima keeles, milles ta ainet õppis. Kui õpilane vastab emakeeles, peaks õpetaja vastuse eesti keeles tagasi peegeldama ning suunama teda eesti keelt kasutama.

Ministeeriumi põhjendusel võib pidev tõlkimine panna õpilase tõlget ootama ning vähendada tema motivatsiooni eesti keelt omandada.