• TI-hüppe tegevjuht Ivo Visak annab aasta lõpus ameti üle. Ta räägib esimese aasta tulemustest, õpirakenduse Iti piiridest ja sellest, millal võiks haridusprogramm lõpetada koostöö suure tehisaruettevõttega.

Esialgse kokkuleppe järgi pidite TI-hüpet juhtima tänavuse suveni. Miks otsustasite jääda ametisse aasta lõpuni?

Siia tulles lõpetasin just viiendat aastat Saaremaa gümnaasiumi direktorina. Ma ei teadnud, kuidas TI-hüpe käima läheb. Koolijuhina nägin küll juba ammu õpetajate silmis küsimust, mida tehisaruga peale hakata. 2023. aasta sügisel kuulasin meie õpilaste väitlust. Ühe noormehe sõnavara oli nii uhke, et pidin mõne sõna tähendust järele vaatama. Hiljem sai selgeks, kust see looming tuli. Mõni õpetaja arvas algul, et õpilased on maagiliselt hakanud väga häid esseesid ja referaate kirjutama. Tegelikult oli osa tööst masinale delegeeritud.

“Eesti haridust peavad juhtima pedagoogilised küsimused.

See oli teadmine, millega TI-hüpet juhtima tulin: gümnaasiumid vajavad tuge. Aastaga saime õpetajate õpiringid üsna hästi käima, kuid mõne töö lõppu ma veel ei näinud. Tahtsin, et ka need gümnaasiumid, kes esimesel aastal reele ei jõudnud, jõuaksid järele. Ja tahtsin näha, kuidas hakkame põhikooli- ning kutsekooliõpetajaid toetama. Põhikoolis on see mure mõnes mõttes suuremgi. Gümnasist võib endalt juba küsida, kas ta jääb rumalamaks, kui ise ei pinguta. Seitsmenda klassi õpilane sellele tavaliselt ei mõtle. Mul on hea meel, et jõudsime ministeeriumiga kokkuleppele põhikooliõpetajate toetamiseks. Lisapoolaasta jooksul näen, kuidas programm jõuab ka põhikooli- ja kutsekooliõpetajateni.

Iti õpirakendus on ainult üks meie rohkem kui kahekümnest tegevusest, aga loomulikult pööratakse sellele kõige rohkem tähelepanu. Seal on mängus koostöö OpenAI-ga ja juba see nimi tekitab huvi.

Kas teil ei tekkinud soovi oma tööga jätkata?

Meil on ülitubli meeskond ja võiksin edasi minna. Praegu on juhivahetuseks aga parim aeg. September ja oktoober on meil kõige närvilisemad kuud. Novembris ja detsembris saab uus juht juba sisse elada. Kui uus juht tuleks alles juunis, peaks ta hakkama kohe järgmist õppeaastat kavandama. Siis oleks palju keerulisem suunda seada.

Enda järgmine unistus on jaanuaris ja veebruaris Saaremaal lund kühveldada. Kuigi seal on vahel nii kehv talv, et lund polegi. Tahan puhata. Olen viimased seitse aastat järjest väga palju töötanud ja mõnikord unustanud, et ka võrdlemisi noore inimese füüsisel on piirid. Päevas on endiselt 24 tundi. Kui seda liiga kaua eirata, annab keha märku.

TI-hüpe teatab, et loomise etapp on läbi. Mis on valmis?

Valmis on õpetajate toetamise süsteem. Koolitame õpiringide vedajaid ja pakume eri tasemel koolitusi. Mõnes koolis oli TI-hüpe juba enne TI-hüpet ära tehtud: seal olid tublid haridustehnoloogid, IT-juhid või koolijuhid. Võtame kas või Gustav Adolfi gümnaasiumi haridustehnoloogi Ingrid Maadvere. Olen talle öelnud, et meie esimene aasta võis talle üsna igav olla. Paljud tema võtted on Eestis teistele eeskujuks. Selline kool vajab teistsugust tuge kui alustaja. Õpiringe ei tasu aga teha kohustuslikuks lihtsalt vormi pärast. Kui õpetajate koostöö juba toimib, saab kool meie koolitustelt vajalikku juurde võtta.

Kõige tähtsam on minu jaoks see, et TI-hüppest sai eelkõige haridusprogramm. Tehnoloogia on teisel kohal. Eesti haridust peavad juhtima pedagoogilised küsimused, mitte see, mida maailmaturul parasjagu pakutakse.

Oleme kokku toonud inimesi, kes tunnevad õpetajatööd ja õppimist. Piret Oppi juhib õpetajate programmi, teadlased Grete Arro ja Jaan Aru aitavad kaasa. Nende tugi on olnud meeletu.

Lahendamisel on küsimus, kas tehisaru tuutoritel üldse on hariduses tulevikku. Iti, mille tegime Eesti teadlaste ja OpenAI-ga, on mõnes mõttes paljulubav. Kõige rohkem leidsid sellest kasu õpilased, kellele juba meeldib õppida. Kontrolltööks valmistudes laadid oma materjali üles. Masin küsib aina edasi, kuni oled teema eri tahkudest läbi mõelnud. Mõnele õpilasele see tõesti meeldis.

“Inimene õpib endiselt pingutuse kaudu.

Aga ei ole mõtet ilustada: paljud õpilased andsid meie õpirakendusele hindeks umbes kolm viiest. Kui Jukul on õppimiseks valida läbimõeldud masina ja masina vahel, mis annab kohe vastuse, siis kuidas teeme nii, et ta valiks esimese? Üldotstarbeliste tasuta juturobotite puhul olen väga skeptiline. Nendega võib õppeprotsess sootuks ära jääda. Inimene õpib endiselt pingutuse kaudu. Tehisaru saab panna õpilast pingutama, aga tööriist peab olema selleks õigesti kujundatud. Kitsas ülesandes näen sellest palju kasu, eriti õpetaja töös.

See ei tähenda, et tasuta juturobotist ei võiks ükski õpilane kasu saada. Mõni noor oskab sellele ise anda väga täpse rolli ja palub näiteks oma arutlusele vastuväiteid. Üldotstarbeline süsteem ei tea, millise osa tööst peab õppija ise tegema. Kui ta vastab küsimusele kohe ja soravalt, võib õpilasel jääda mulje, et ta õppis, kuigi tegelikult sai ainult ülesande valmis. See vahe ongi meie jaoks kõige keerulisem.

Kirjutasite aasta tagasi Õpetajate Lehes, et Itit tuleb enne laiemat kasutamist koolis katsetada. Mida teada saite?

Õpilased ei kasuta tehisaru ainult vastuste saamiseks. Paljud on õppinud masinat suunama nii, et see selgitaks protsessi, kritiseeriks nende kirjutatud teksti või näitaks küsimust uue nurga alt. Masin on väsimatu abiõpetaja, kellelt saab küsida ka kell 23.55. Meie Iti kasutusandmetest paistab, et õpilased pöörduvadki selle poole sageli pärast kümmet õhtul.

Palju otsitakse abi matemaatikas. Üks õpetaja ei jõua 36 õpilast eraldi järele õpetada. Õpilane küsib siis masinalt, mida valem tähendab või kuidas ülesannet mõista. See võib aidata, kuid õpilane peab ise mõtlema ja vastust kontrollima. Keelemudel võib valemit selgitada ning järgmises vastuses eksida. Eriti ettevaatlik tuleb olla siis, kui õpetaja kasutab ülesande lahendamiseks oma kindlat käiku.

Mõelge tavalisele matemaatikatunnile. Mõni haarab uut teemat kiiresti, teine püsib hädavaevu sabas, kolmas on juba maha jäänud. Õpetaja ei saa end kõigi vahel lõputult jagada. Kui maha jäänud õpilane tahab ikkagi aru saada, võib ta paluda masinal sama asja mitu korda eri moel selgitada. See on väga mõistetav vajadus. Ent masinaga harjutamise kõrvale peab jääma võimalus küsida õpetajalt, kas selgitus ja lahenduskäik on õiged.

Kui palju on TI-hüpe tavalist koolitundi muutnud?

Muutused on praegu väiksed. Haridussüsteem on inertne ja uus asi mahutatakse sageli olemasolevasse tundi. Ühes Tartu kooli prantsuse keele tunnis oli õpetaja seadnud tehisaru Emmanuel Macroni rolli: õpilased pidid temaga Prantsuse päevapoliitikast rääkima. See on kümneminutiline ülesanne teiste seas, mitte kogu tunni üleandmine masinale.

Teises klassis võib õpetaja nõuda, et kõik telefonid pandaks enne tundi kasti. Ta ei jõua enam politseinikku mängida. Kolmandas koolis on informaatikaõpetaja koos õpilastega loonud oma lahenduse. Need on kõik praeguse kooli näod. Tehisaru ei ole siiski lihtsalt kalkulaator. Kalkulaatoriga peab üldjuhul teadma, mida arvutada. Juturobot võib veenvalt vastata ka inimesele, kes ise ei tea, mida küsis.

Varem võis koolis kõlada, et digipädevusega tegeleb IT-juht või informaatikaõpetaja. Nüüd puudutab see sama otseselt eesti keele, geograafia- või bioloogiaõpetajat. Tehisaru on neisse tundidesse juba jõudnud. Mõnele õpetajale on see hirmutav, kuid enam ei saa lõputult rääkida üksnes 1990. aastate Tiigrihüppest. Iga õpetaja peab oma digipädevuse üle vaatama.

Maikuu mõõdikute järgi aktiveeris Iti konto 63 protsenti õpilastest. Aktiveerijatest kasutas seda igal nädalal 20 protsenti. Miks nii vähe?

Iti jõudis kõige paremini õpilasteni, kelle õpetaja seda tunnis katsetas, ning nendeni, kes leidsid sellest ise kordamisvahendi. Võid sinna panna õpetaja materjali ja lasta masinal end kontrolltööks küsitleda. Kui õpetaja ei saanud tööriista proovida ega selle kasutamist kolleegidega arutada, kasutasid ka õpilased Itit vähem.

Esimesel aastal jagunesid koolid minu meelest umbes kolmeks. Üks kolmandik võttis õpiringe väga tõsiselt, teine kolmandik osales mõõdukalt ja kolmandal koostöine õppimine eri põhjustel veel käima ei läinud. Mõni koolijuht ütles mulle ausalt: sel aastal tahame õpetajatele litsentse, aga rohkem ei jõua. Koolid olid järgmise õppeaasta juba enne TI-hüppe väljakuulutamist ära plaaninud. Seepärast on meil tänavu gümnaasiumidele jätkuprogramm.

Õpetajate omavaheline õppimine on siin määrav. Kui Haapsalu õpetaja räägib Pärnu kolleegile, mida ta tunnis proovis, võib too seda järgmisel nädalal oma õpilastega katsetada. Aga õpiring saab toimida ainult siis, kui koolijuht annab õpetajatele selleks tööaega. Reaalkooli õpetaja Martin Saar on mulle õigusega meelde tuletanud: ei piisa sellest, kui palume õpetajatel õppida, ent ei tekita neile selleks aega.

Kuidas saate teada, kas Iti parandab õppimist?

Seda me alles uurime. Jaan Aru meeskond Tartu ülikoolis teeb koostööd Stanfordi teadlastega. Mind huvitab, kas Iti aitab õpilasel õppimist kavandada ja oma mõtlemisest aru saada. Eesti õpilane teab üldiselt palju; küsimus on, mida ta nende teadmistega teha oskab. Iti küsib õpilaselt muu hulgas, kui palju tal on aega, mida ta ise juba mõtleb ja kuidas ülesandele läheneks.

Tahaksin näha, kas Iti pikema kasutamise järel teeb õpilane neid samme ka ilma masinata. Kui uuring näitab, et õpioskused paranesid, on tulemus hea. Kui mõju on null või negatiivne, peame rakendust muutma. Praegu ei saa kasutajakontode arvust järeldada, et õppimine on paremaks läinud.

Kui õpilane saab tehisaru abil esitada töö teemal, millest ta aru ei saa, mis saab kodusest esseest ja referaadist?

Mõni õpetaja ütleb juba, et ta neid enam kodutööks ei anna. Varem kodus tehtud kirjaliku töö teeb õpilane nüüd tunnis. Koju jääb praktiline ülesanne, mis nõuab oma kätega tegutsemist. 

Teine õpetaja ütleb, et ta ei taha õpetada klassi, keda ei saa usaldada, ja annab essee endiselt koju kirjutada. Seda ei maksa lihtsalt naiivsuseks nimetada. Pedagoogilised ideaalid ja tegelikkus peavadki omavahel kokku saama. Tehnoloogia muutub kiiresti. Alles õpime, millised ülesanded veel töötavad. Õpetajad võiksid kõigepealt omavahel kokku leppida ja siis õpilastega läbi rääkida, miks ühes töös tohib tehisaru kasutada ja teises mitte.

“Õpetajatel on vaja õppimiseks aega.

Õpilased märkavad ka teist poolt. Meie aruteludes osales tuhat gümnasisti. Neile ei meeldi vaadata õpetaja läbimõtlemata tehisaru slaide või pilte, samal ajal kui neil keelatakse TI-d kasutada. Nad küsivad õigusega, kas õpetaja on oma esitluse üldse ise läbi mõelnud. Mida õpetaja õpilaselt ootab, peab ta nõudma ka endalt.

Kas tehisaru säästab õpetaja aega või annab talle hoopis tööd juurde?

Meie küsitluses hindasid õpetajad ajavõiduks ligikaudu kaks tundi nädalas. See on nende enda hinnang. Tõenäoliselt võidavad enim need, kes juba oskavad tehnoloogiat kasutada. Õpetajal, kes alles hakkavad sellega tutvuma, kulub algul ilmselt rohkem aega, kui ta võidab. Masina kiiksud tuleb ära õppida. Liiga laialt kasutades teeme mõne asja hoopis halvemaks; kitsas ülesandes, mille väljundit õpetaja hinnata oskab, on kasu suurem.

Õppimiseks on õpetajal vaja aega. Koolijuht saab seda anda, kui omavalitsus teda toetab. Peame küsima sedagi, mitu muutust suudab kool ühe aastaga põhjalikult läbi teha. Endise koolijuhina arvan, et üks-kaks suurt teemat. TI-hüpe on üks neist nõudlikest ettevõtmistest.

Õpilased räägivad, et üks õpetaja keelab tehisaru täielikult, teine soovitab seda kasutada. Kui ühtsed peaksid kooli reeglid olema?

Õpetajad peavad omavahel kokku leppima, et õpilane ei satuks iga tund täiesti erinevasse maailma. Ühe õpetaja juures ei saa tehisaru kasutamise eest ähvardada peaaegu surmanuhtlus, kui teise juures on kõik lubatud. Gümnasistidele, kutseõppuritele ja ilmselt ka 7.–9. klassi õpilastele tuleb selgitada, miks piirid on just sellised. Mõnes otsuses peaksid õpilased ise kaasa rääkima.

Me katsetame mõne gümnaasiumiga, kuidas õpetajad ja õpilased saaksid koos oma kooli hea tava luua. Meilt küsitakse valmis reegleid, aga igal koolil on oma kultuur ja väärtused. Sihtasutuse kirjutatud ühesugune käsk ei pruugi igaühte neist sobida. Koolis peab olema arusaadav, kus tehisaru aitab õppida ja kus seda ei kasutata.

TI-hüpe jõuab põhikooliõpetajateni. Millal võiks Iti jõuda põhikooliõpilasteni?

Kõigepealt peab Jaan Aru uuring näitama, kas Iti aitab gümnasiste õppida. Põhikool on alusteadmiste vundamendi ehitamise aeg. Paljud Eesti noored on mulle öelnud, et põhikooli kolmas aste tundus neile raskem kui gümnaasium. Seal tuleb luua alusteadmised ka keeruliste teemade mõistmiseks. Et masinast saadud vastust kriitiliselt hinnata, peab õpilasel olema endal piisavalt teadmisi. Need kujunevad siis, kui õpilane teemasse süveneb. See nõuab pingutust.

Ma ei hakka nõudma kõigi telefonide keelamist, kuigi mõni piir on asjakohane. Küll aga oleks minu silmis välistatud anda põhikooliõpilastele lihtsalt kätte laiatarbejuturobot. Enne tuleb näha, kas õppimiseks kujundatud tuutor aitab gümnasisti ja kas tal võiks sama mõju olla ka noorematele. Võib minna kaua. Võib ka juhtuda, et Iti põhikooliõpilasteni ei jõuagi. Katse peab andma vastuse, mitte eeldatud eduloo.

Õpirakendus äratas paljudes lootuse, et iga õpilane saab lõpuks oma vajadustele sobiva õpiraja. Lootus on täiesti mõistetav. Aga põhikooli puhul ei piisa üksi soovist: peame teadma, kas praegune tehnoloogia õpetab seal midagi paremini või võtab õpilaselt lihtsalt vajaduse pingutada. Isegi kui uuring näitab gümnaasiumis kasu, ei tähenda see veel, et sama lahendus sobib seitsmenda klassi õpilasele.

Tehisaru ei saa koolist välja lülitada. See juba on telefonides, arvutites ja tööprogrammides. Küsimus on, kuidas haridus sellega toime tuleb, hoides Eesti noorte teadmiste lati kõrgel.

Mida on maailmal Eestilt õppida ja mida võiks Eesti teistelt üle võtta?

Meie riigi toel tehtav töö pakub teistele huvi. Küsitakse materjale ja kutsutakse rääkima. Ingliskeelseid raporteid tuleb juurde tellida: sageli küsitakse PDF-i, aga mõni tahab ka paberit. Meil ei ole kõiki vastuseid. Selle teemaga tegeldes õpime järjest targemaid küsimusi küsima. Pea liiva alla peitmine oleks kõige rumalam tegu. Eestis on tähtis ka, et riik ja ettevõtjad on teinud koostööd. See annab märku, et laste õppimine puudutab kõiki.

President Alar Karis tõstatas alguses selle teema ja on olnud programmi patroon. Ministeerium on aidanud meil teha riigi tasandil seda, mida üks kool üksinda ei suudaks. Välismaal pakub inimestele huvi just see tervik: õpetajate toetamine, õpilastega peetav arutelu, teadlaste osalus ja katse mõõta mõju. Nad ei pea meie lahendust üks ühele üle võtma. Neile läheb korda, et riik on otsustanud teemaga tegelda.

Taiwanis ja Singapuris kasutatakse tehnoloogiat rohkem isiklike õpiradade loomiseks. Seal püütakse ka andekaid noori varakult märgata. Ma olen Saaremaa koolijuhina küsinud, kas märkame iga andekat noort, kes jääb oma kodusaarele. Andekus on erivajadus ja vajab samuti tuge. Tehnoloogiast võib abi olla. Aga kas kool pakub siis ikka kõigile võrdselt head haridust? Eesti tugevus on minu meelest see, et meie keskmine õpilane on väga tugev. Seda ei tohiks nõrgendada, kuid peame otsima viise eriti andekaid paremini toetada.

Saaremaal proovisime anda andekatele eri rolle. Mõni noor hakkas juhtima väitlusringi, mõni vastutas kooli helipuldi eest; lisaks olid olümpiaadid. Need võimalused ei pruugi siiski üles leida õpilast, kelle anne õpetajale kohe silma ei paista. Tehnoloogia võiks ehk aidata teda märgata, aga ma ei tea, kas mulle meeldiks haridussüsteem, mis hakkab õpilasi masinaga üha varem eraldi radadele jagama. See on küsimus, kus kasu ja oht on väga lähestikku.

Tehnoloogiainvestor ja tehisaru ohutuse eestkõneleja Jaan Tallinn hoiatab, et üha võimsamate tehisarusüsteemide arendamisel võivad inimesed nende üle kontrolli kaotada. Kui tõsiselt te seda võtate?

Ma tahaksin uskuda, et Jaan Tallinn teab neid asju minust paremini. Lugesin tema hiljutist intervjuud ja jäin mõtlema. Mind teeb ettevaatlikuks see, kui ohu eest hoiataval inimesel on endal suur mõju arendaja juures või osalus ettevõttes. Kui te tõesti näete eksistentsiaalset ohtu, tehke kõik, et riigid sekkuksid. Kui teil on võimalik arendust mõjutada, siis pange ohtlik asi kinni.

Vastuargument on muidugi see, et kui meie peatume, jätkab keegi teine. Aga kes otsustab, kes on see „hea“ arendaja, kelle kätte tehnoloogia usaldada? Mind häirib ka see, kuidas ohu sõnum jõuab noorteni. Kui neljateistaastane loeb päevast päeva, et homme võib saabuda maailmalõpp, jääb ta sellega üsna abituks. Hoiatuse esitajal on vastutus ka selle eest, kellele ja kuidas ta räägib.

Ma ei väida, et Tallinn eksib. Küsin, kellele hoiatus on mõeldud ja mida selle ütleja ise seejärel teeb. Kui eesmärk on panna valitsused tegutsema, tuleb nõuda järelevalvet. Nii tõsise riski puhul peavad sõnadele järgnema teod.

Kui oht on nii suur, tuleb teha päris otsused. Võib-olla on vaja rahvusvahelist järelevalvet, nagu tuumavaldkonnas. Ettevõtted ei saa ühe käega hoiatada ja teisega võidujooksu jätkata, justkui teeks otsuseid tehisaru ise. Ka tehisaru agendi taga on inimesed, kes on andnud talle ülesande ja seadnud piirid. Kujutage nüüd ette suure ettevõtte personalijuhti, kes ütleb: „Ma armastan teid kõiki, aga kahjuks tuli tehisaru ja pean teist 2000 lahti laskma.“ See on ikkagi inimese otsus. Vastutust ei saa masinale lükata.

TI-hüpe teeb suurte tehnoloogiaettevõtete tööriistad koolidele kättesaadavaks. Kuidas saate nendega koostööd jätkata, kui nad ise räägivad võimalikust inimkonda ohustavast tehnoloogiast?

See on väga hea küsimus ja olen sellele mõelnud. Kui ettevõte ütleb järjest valjemini, et on loonud potentsiaalselt inimkonnale hukatusliku süsteemi, on haridusprogrammi juhil üha raskem põhjendada koostööd. Peame neilt küsima, mida nad täpselt arendavad. Kas nad tahavad teha haridust personaalsemaks ja õppimist paremaks või valmistavad midagi, mida nad ise kirjeldavad relvana?

Olen kaitseliitlane. Relv on minu jaoks eetiliselt hoopis teistsugune asi: sellega saab teisele inimesele palju halba teha. Kui tehisarufirma arendab tõepoolest selliste omadustega tehnoloogiat, ei saa haridusprogramm osaleda relvaäris. Kui ta teeb õppimiseks sobivaid ja turvalisi lahendusi, ei näe ma põhjust koostööd lõpetada. Seda vahet tuleb pidevalt kontrollida. Kui hirmuäratava ohu jutuga tõstetakse hoopis aktsia väärtust, on ettevõte minu meelest relvaäris.

Mis ohustab tehisaru kasutavat last praegu teie meelest kõige rohkem?

Liiga lähedane sõprus masinaga. Olen mõnelt koolipsühholoogilt kuulnud, et nad on selliste juhtumitega kokku puutunud. See ei puuduta üksnes õpilasi: mõnikord on tehisarust saanud esmane vestluskaaslane lapsevanemale või õpetajale. Masin loob illusiooni sõprusest ja sügavast suhtest, kuid tal pole tundeid. Ta võib mõnes kitsas töös olla väga hea assistent. Ta ei asenda inimese hoolimist ega kogenud õpetaja tähelepanu. Lapsevanemal tasub tunda huvi, mida laps masinaga teeb ja millest temaga räägib.

“Põhikool on alusteadmiste vundamendi ehitamise aeg.

Meie Itis oleme püüdnud vältida, et vestlus läheks liiga isiklikuks. Teised juturobotid räägivad kasutajaga peaaegu kõigest ja maailmas on see lõppenud ka väga kurvalt. Laps võib tunda, et tal on lõpuks keegi, kes vastab alati ega väsi kunagi ära. On tähtis, et päris inimesed tema ümber märkaksid, kui masinast on saanud lapse kõige lähedasem usaldusisik.

Mis on TI-hüppe järgmise juhi tähtsaim ülesanne?

Ta peab väga hoolikalt jälgima, kuhu tehnoloogia arendajad liiguvad, ja valima partnerid, kes tahavad päriselt õppimist parandada. Hea lahendus võiks anda ka lapsevanemale parema ülevaate lapse õppimisest. Samal ajal tuleb õpetajate töös sügavamale minna. Mida saab tehisaruga teha geograafias, bioloogias või eesti keeles ja kirjanduses?

Kõige suurem ülesanne on anda õpetajate digipädevusele uus hingamine. Noorte infovälja kujundavad algoritmid juba praegu. Kui noor vaatab kümmet niinimetatud manosfääri videot, võib platvorm talle järjest veel sada samasugust ette anda. Õpetaja peab oskama õpilasega rääkida sellest, miks ta neid videoid näeb ja kui ühepoolse pildi need maailmast annavad. Tehnoloogia on kasvanud suureks osaks maailmast, milles lapsed elavad. Selle maailma mõistmine ei saa jääda üksnes informaatikaõpetaja hooleks.