• TI-hüppe õpetajate programmi uuringu tulemused näitavad, et pedagoogide koostöine õppimine ei ole tehisaru ajastul üksnes lisavõimalus, vaid muutuste eeltingimus. Kui tahame, et kool toetaks õppimist, mitte vaid sooritamist, peame andma õpetajatele aega ning looma turvalise ruumi koos mõelda, katsetada ja õppida.

Tehisaru jõudis kooli enne, kui seal jõuti ühiselt läbi rääkida, mida see õppimisele ja õpetamisele tähendab. 2024. aasta alguses Eestis tehtud uuring näitas, et 90 protsenti gümnaasiumiõpilastest oli õppimisel tehisaru kasutanud (Granström ja Oppi, 2025a). Kümme kuud hiljem ütles 47 protsenti õpetajatest, et polnud oma töös seda kordagi teinud (Granström ja Oppi (2025b). Seega võis öelda, et õpilased olid TI-hüpe juba mitu aastat varem ära teinud.

Praeguseks on pilt muutunud. Kevadises TI-hüppe õpetajate programmi uuringus osales ligi 800 õpetajat, kellest 95 protsenti oli tehisaru töös kasutusele võtnud. Enamik kasutas ChatGPT-d ja kolmandik ka Geminit. Seega võib tunduda, et õpetajad on õpilastele hoogsalt järele hüpanud.

Kasutussagedus ei võrdu siiski pedagoogilise valmisolekuga. Selleks ei piisa oskusest vestlusaknasse viipa kirjutada. Õpetaja peab mõistma, mis tehisaru on, kuidas see töötab, millised on selle võimalused ja piirid ning kuidas seda õppimist toetavalt kasutada. Kõige olulisem on aga uuesti küsida, mida tähendab õppimine ja õpetamine tehisaru ajastul.

Tehisaru näitab, kas toetame õppimist või sooritamist

Kui igal õpilasel on taskus tark abiline, kes on valmis tema eest teksti koostama, ülesannet lahendama või ideed välja pakkuma, ei saa me jätkata samade pedagoogiliste lahendustega, mis seni on toiminud. Tehisaru on siin valus kõverpeegel: liiga sageli toetab õpe eelkõige sooritamist, mitte sügavat õppimist. Tehisaru toodab korrektse lõpptulemuse, kuid võib seejuures õppija eest ära teha ka õppimiseks vajaliku mõttetöö.

“Õpilased tegid TI-hüppe mitu aastat enne õpetajaid.

Kui hindame ainult seda, kas õpilane jõudis õige vastuseni, ei pruugi me teada, kas ta mõistis probleemi, kaalus eri lahendusi, kontrollis allikaid, märkas vigu või oskas oma eelistusi põhjendada. Seepärast peab õppimine muutuma nähtavamaks. Lisaks vastusele tuleb näha ka selleni viivat teed: õpilase küsimusi, vaheotsuseid, põhjendusi, kahtlusi ja parandusi.

See eeldab muutusi ülesannetes, tagasisides ja hindamises laiemalt. Neid ei ole mõistlik jätta iga õpetaja eraviisiliseks katseprojektiks, sest need puudutavad kogu kooli arusaama heast õppimisest. Just seepärast muutub õpetajate ühine mõtestamine tehisaru ajastul vältimatuks.

Õpiringides osalemine seostub päris muutustega

TI-hüppe programmis valisime teadlikult keerulisema, kuid jätkusuutlikuma tee. Üksikute tööriistakoolituste kõrval toetasime seda, et koolides käivituks õpetajate koostöine õppimine õpiringide vormis. Nii said õpetajad regulaarselt kokku tulla, koos õppida ning arutada, mida teha olukorras, kus igaühel on tark mees taskus – või kratt –, kes on valmis suure osa tööst tema eest ära tegema.

Kevadine uuring näitas, et õpiringid läksid käima kahes kolmandikus koolides ning neis osalenud õpetajad olid võrreldes mitteosalenutega sagedamini ümber mõtestanud, milliseid oskusi õpilased tehisaru ajastul vajavad. Nad olid tihemini muutnud kodutöid, suunanud õpilasi tehisarurakendusi kasutama ning teinud ümber nii tagasisidestusviise kui ka hindamissüsteemi.

“Tehisaru toodab korrektse lõpptulemuse, kuid võib seejuures õppija eest ära teha ka õppimiseks vajaliku mõttetöö.

Õpiringidel on ka teine kasulik mõõde. Neis osalenud õpetajad olid kolleegidega võrreldes enam motiveeritud koostöiselt õppima ning nägid selles suuremat väärtust. Nad tajusid osalemisega kaasnevat ajakulu ja stressi väiksemana, uskusid rohkem, et ühine õppimine parandab nende töö kvaliteeti ja tõhusust, ning pidasid õpet meeldivamaks kogemuseks.

Koolijuhtidele on see väga oluline teadmine: koostööks kuluv aeg on investeering õpetamise kvaliteeti. Hästi korraldatud ühine õpe aitab vähendada üksinda katsetamise koormust ja annab keeruliste küsimuste lahendamiseks kolleegide toe.

Koostöökultuur ei teki käsu peale

Samas ei sünni koostöine koolikultuur sellest, et kalendrisse lisatakse üks koosolek ja nimetatakse see õpiringiks. Et sisuliselt koos õppida, vajavad õpetajad päriselt aega, selget eesmärki ja turvalist ruumi. Sellises ruumis saab jagada pooleliolevaid mõtteid ja ebaõnnestunud katsetusi, küsida abi, anda ausat ja konstruktiivset tagasisidet ning ühiselt mõtestada, kuidas rakendada uusimaid teadmisi nii, et need toetaksid õpilaste õppimist.

Õppiv kool ei tähenda ainult õppivaid õpilasi. Õppija rollis peavad olema ka õpetajad, juhtkond ja teised koolipere liikmed. Koolis peab olema normiks, et koos õpitakse, katsetatakse, eksitakse, arutatakse ja proovitakse uuesti.

“Järgmine samm on muuta õpetajate ühine õppimine igapäevatöö loomulikuks osaks igas koolis.

Õpilastel oleme õppimisega kaasneva pingutuse normaliseerinud. Sama peame tegema ka täiskasvanute, sealhulgas õpetajate puhul. Õpetajate õpetamine ei pea toimuma kiiresti ega lihtsalt. Paljud teadmised, mis on viimastel aastatel õppimise ja õpetamise kohta lisandunud, nõuavad aega ja süvenemist, enne kui neist saavad harjumused, mis klassiruumis toimivad. Seepärast peaks kooli juhtkond looma õpetajatele õppimiseks soodsad tingimused: nende tööajas kaitstud aja, järjepideva eestvedamise ja kokkuleppe, et ühine õppimine on päris töö, mitte lisakohustus.

Kahes kolmandikus koolidest on õpiringid juba käivitunud, kuid ülejäänud kolmandikus mitte. See näitab, et neid tingimusi ei ole veel kõikjal. Järgmine samm on muuta õpetajate ühine õppimine igapäevatöö loomulikuks osaks igas koolis. 

Kogu kooli ühine vastutus

Kiirete muutuste ajal ei peaks mitte ükski õpetaja omapead mõtlema, kuidas tehisaru kui hariduse uue ülesandega toime tulla. Koondugem, mõelgem koos, õppigem koos ning leidkem ja jagagem häid lahendusi. Tehisaru ei ole ainult informaatikaõpetaja või haridustehnoloogi teema. Õpilaste digipädevuse ja tehisaru kirjaoskuse toetamine on kogu kooli ühine vastutus. Koos õppimine aitab mõtestada, kuidas iga õpetaja saab oma aines digipädevust ja tehisaru kirjaoskust toetada. 

Meie ülesanne on toetada nende teadmiste, oskuste ja hoiakute kujunemist nii, et järgmine põlvkond oleks eelmisest targem – mitte lihtsalt kiirem vastuseid esitama. Et meie lapsed õpiksid tehisaru ajastul ise mõtlema, peame kõigepealt õppima meie koos.

TI-hüppe õpetajate programmi uuring.

TI-Hüppe esimese aasta raportiga saab tutvuda siin. 

Kasutatud allikad: 

Granström ja Oppi (2025a). Student engagement with AI tools in learning: evidence from a large-scale Estonian survey. Frontiers in Education (Vol. 10, p. 1688092). Frontiers Media SA.

Granström ja Oppi (2025b). Assessing teachers’ readiness and perceived usefulness of AI in education: an Estonian perspective. Frontiers in Education (Vol. 10, p. 1622240). Frontiers Media SA