• Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi kunstiõpetaja Aet Kallam saab 8. septembril 85-aastaseks ja alustab uut õppeaastat.

Kuuekümne õpetaja-aasta jooksul on Aet Kallam õppinud suhtuma õpilastesse kui partneritesse ja mitte jääma ükskõikseks. Tema elukogemus ulatub märtsipommitamisest tehisaruajastuni.

Mis teid ikka veel kooli tagasi kutsub?

Esimene september on minu elus juba ammustest aegadest tähendanud uut algust ja vajadust muutustega kohaneda. Lapsest sai kooliõpilane, koolilõpetajast üliõpilane ning diplomiga õpetajast töötaja ja õppejõud oma instituudis, tollases Eduard Vilde nimelises Tallinna pedagoogilises instituudis.

Esimesel septembril tunnen ikka pisut ärevust, uudishimu ja rõõmu, et saan oma tagasihoidliku panusega koolielus kaasa lüüa.

Olete õpetajana töötanud 60 aastat. Kuhu teie õpetajatee on viinud?

Pedagoogilises instituudis hakkasin pärast paariaastast töötamist põhitöö kõrvalt kirjakunsti õpetama. Tallinna tehnikaülikooli maastikuarhitektuuri üliõpilastele andsin koos kolleegiga kompositsioonitunde. Mainori kõrgkoolis õpetasin kirja ja kompositsiooni.

“Tuleb ainult õppida vaatama ja nägema.

Olen õpetanud Tallinna Lilleküla ja 4. keskkoolis. Kunstiajalugu õpetasin Georg Otsa nimelises muusikakoolis ning viimastel aastatel ka MUBA-s. Tunnen selle aine vastu aukartust ja imetlen kunstiajaloolaste oskust teadmisi põnevalt jagada. Ei unusta Villem Raami loenguid ja linnakäike: iga nurga peal võis temalt midagi huvitavat kuulda.

Kas mäletate oma esimesi tunde õpetajana?

Päris esimene tund ei meenu. Küll aga mäletan esimesi tunde kodulähedases keskkoolis, kus mulle pakuti lapsepuhkusele läinud õpetaja asendajana mõnda joonestamistundi. Julgust oli need vastu võtta, aga töö osutus keerulisemaks, kui olin arvanud.

Igaks tunniks tuli hoolega valmistuda, et ainega jänni ei jääks. Kiire taibuga lõpuklassiõpilased said ülesannetega kergesti hakkama ja ootasid keerulisemaid lisaülesandeid. Kogenud õpetaja oleks materjali varrukast välja tõmmanud. Mina ei julgenud midagi pakkuda, enne kui olin kodus lahenduskäigu läbi teinud.

Üks kursusekaaslane jäi esimesel tööaastal hommikul magama ja jõudis kooli pool tundi hiljem. Hirmust värisedes nägi ta direktorit, kes oli ühtlasi kehalise kasvatuse õpetaja, tema klassiga kooliõuel harjutusi tegemas. Direktor teatas tõsise näoga, et päev algab eksperimendiga: vaadatakse, kuidas keha liigutamine mõjutab loomingulisust. Ei mingit seletuskirja! Hindan koolis eelkõige inimlikkust, kolleegide ja õpilaste mõistmist ning inimeste eripäraga arvestamist.

Olen lähtunud sellest, et kui mind usaldatakse, annan endast kõik, mis suudan. Kui ei usaldata, teen seda, mida peab. Usaldus ei teki kiiresti. Lause „Tark ei torma“ on tervislikult toitnud nii meie koolijuhti kui ka meid, õpetajaid, kes me ühist haridusteed käime.

Kas 85-aastaselt on klassi ees olla teistmoodi kui kümme või kakskümmend aastat tagasi?

Kindlasti on erinevusi, ehkki olen alati pidanud oluliseks teadmist, et midagi saavutada ei saa lootuses, et kõik tuleb kergelt ja pingutamata. Nooruses oli see vanematelt saadud tarkus, hiljem kogesin seda ise.

Õpilaste sobimatut ja häirivat käitumist on igal ajal ette tulnud. Nooremana ei vaevunud ja võib-olla ka ei osanud ma selle üle eriti juurelda. Hiljem olen hakanud mõtlema, miks on noor inimene vahel nii ebaviisakas, isegi jõhker. Kas õpetajal on võimalik kellelegi haiget tegemata mõnest praost sisse vaadata? Ükskõikseks ta jääma ei peaks.

“Õpilased annavad õpetajale julgust muutuda vabamaks.

Noorena, kui vanusevahe õpilastega ei olnud kuigi suur, suhtlesin nendega nagu omaealiste kaaslastega. Praegu arvan, et eri eas inimesed, kes ühesugustes oludes ühist asja ajavad, võiksid üksteist aktsepteerida, ealisi erinevusi loomulikuks pidada ja nende üle ka nalja heita.

Mis on õpilaste juures aastakümnete jooksul kõige rohkem muutunud ja mis jäänud samaks?

Kõige olulisematest väärtustest on ühtviisi lugu pidanud nii poole sajandi tagused kui ka tänapäeva noored. Inimesi on aga mõjutanud erinevad olud.

Minu kooliaeg jäi sügavasse Nõukogude aega. Vanemad olid elanud üle sõjad ja teisitimõtlejate tagakiusamise. Paljudel eakaaslastel, ka minul, oli teadmine, et kodus räägitakse üht ja väljas teist. Avameelselt sai kõnelda vaid väheste tuttavatega. Vaatamata nooruse muretusele tuli olla ettevaatlik, mõnikord ka valetada. Praegused noored saavad rääkida kõigest, mida mõtlevad.

Tehnika on arenenud ülikiiresti: arvutid, telefonid ja sõber tehisaru. Iseendaga käivad praegused noored palju fantaasiarikkamalt ringi: rõngad, suled ja maalingud näol või kehal. Minu koolipõlves ei tohtinud end mingil moel kaunistada. Praegu naudin seda, mida pakub avatud maailm.

Mille poolest erineb täiskasvanute õpetamine laste ja noorte õpetamisest?

Noorematel õpilastel ei ole varasemast palju kaasa võtta ja õpetaja peab alustama vundamendi rajamisest. Täiskasvanud õppijal on kujunenud juba välja arusaamad ja mälestused kunagi õpitust. Kas neile teadmistele saab midagi lisada või tuleb mõni seni au sees olnud tõde ümber lükata? Oluline on selgitada, miks muutused on paratamatud.

“Ükskõikseks õpetaja jääma ei peaks.

Kooli tullakse väga erinevate kogemuste ja ootustega. Mõni tubli töömees teatab ausalt, et pole kunsti vastu kunagi erilist huvi tundnud, kuid püüab tunnis käia ja kursuse vähemalt rahuldava hindega lõpetada. Kui ta ütleb lõpuks, et sai üht-teist teada ja vahel oli isegi päris huvitav, soojendab õpetaja end mõttega, et ehk avanes mingi luugike.

Mõni suundub otsejoones tagumisse pinki, arvatavasti eeldades, et õpetaja teda seal eriti ei sega. Kõiki ei ole ma suutnud oma ainega nakatada. Loodan vaid, et ehk köitis miski nende tähelepanu ja nad oskavad tulevikus vastata kas või küsimusele, mille esitas mulle lasteaiapoisist lapselaps. Ta nägi kommipaberil Mona Lisat ja küsis: „Kes see tädi on? Miks tema pilti nii paljudes kohtades näha on?“

Milline näeb välja teie praegune kunstitund?

Suuremalt jaolt olen tunni enne läbi mõelnud, aga viimasel ajal luban endal alles tunnis otsustada, kas pean materjali mahtu vähendama või kõikide piltide sisu lahti rääkima. Mulle meeldib õpilastega vahetult suhelda. Loodan, et nad mõistavad rohkem, kui näevad mu näoilmet, kuulevad hääletooni ja kogevad materjali esitamisel ka groteskset lähenemist.

Nõustun ka kirjaliku tagasisidega, sest ajanappuse tõttu ei saa kõigiga suuliselt vestelda. Õpilastele küsimuste koostamine nõuab õpetajalt pingsat mõtlemist. Ei taha keegi lugeda internetist kirjutatud ühesuguseid lugusid.

Kas inimene, kes ütleb, et ei oska joonistada ega ole kunstiandega, võib teie tunnis oma arvamust muuta?

Joonistajal ja maalijal peavad tõepoolest olema vajalikud eeldused, kuid nende puudumine ei tähenda, et õpilane peaks jääma ilma kunsti pakutavatest emotsioonidest ja teadmistest eri kunstiliikide kohta.

Olen näinud, kuidas õpilased jõuavad kindlal teemal dekoratiivseid kompositsioone luues suurepäraste tulemusteni. Selleks ei pea olema eriti andekas joonistaja, küll aga tuleb tunda kompositsioonireegleid ja värvusõpetuse põhitõdesid. Õpetaja saab anda õpilasele just talle sobiva ülesande ja hinnata seda, kuidas ta oma töösse suhtub.

Kunstitunnis saab ja tuleb selgitada ka seda, miks on tekkinud eri kunstistiilid ja moodsad kunstivoolud ning millised sündmused on kajastunud kunstnike loomingus. Kunstimaailmas on palju, mida võrrelda ja analüüsida.

Kuidas on kunstiõpetus muutunud ning milline koht on sellel telefoni ja tehisaru ajastul?

Praegu tahetakse kiiresti efektsete lahendustega esineda. Varem peeti oluliseks tunda anatoomiat, pikaajaliste tööde käigus põhitõed selgeks saada ja alles siis möllama hakata. Ka varem teati, et kõiki reegleid võib rikkuda, aga ainult siis, kui neid tunned ja tead, mille nimel seda teed.

Ma ei kujuta ette, et tehisaru võiks inimese kui ainulaadse looja loomeprotsessist välja tõrjuda. Abiline võib ta ju olla.

Millised õpilaste tööd on teile erilist rõõmu valmistanud?

Meenutan pedagoogilise instituudi viienda kursuse üliõpilaste kirjakunsti lõputöid teemal „Fantaasiatähestik“. Andsin kõigile ühesuguse ülesande, kuid valmisid täiesti erinevad, huvitavad ja ootamatute lahendustega tööd. Välismaa kataloogide näidised jäid nende kõrval palju kahvatumaks, isegi maitsetumaks.

Tore mälestus on ka algklassiõpilaste maalimistunnist looduses. Ümberringi domineeris rohelus. Andsin väikese vihje, kui palju rohelise värvitoone võib enda ümber märgata. Tuleb ainult õppida vaatama ja nägema. Ja õppisidki. Nad segasid toone puude ja põõsaste maalimiseks ning arvasid, et tööd sobiksid suurepäraselt kooli seinu kaunistama.

Olete elanud üle 1944. aasta märtsipommitamise Tallinnas. Mida te tollest ajast mäletate?

Olin veel liiga väike, et mõista, mis päriselt toimus. Pommitamisjärgsest hommikust on mälupilti jäänud imestus, miks seni nii valge lumi oli muutunud punakaks. Vist ei selgitanudki keegi seda mulle otse. Meie kodu lähedal Luise tänava varjendis ei olnud hommikuks ühtegi ellujäänut.

Õige pea hakkasin aru saama, et meil ei ole enam oma kodu ja peame võõraste inimeste juurest peavarju otsima. Vanaema igatses oma laulikut, kuhu ta oli kirja pannud ehtsat rahvaloomingut: pulmalaulud, mida improviseeriti kohapeal. Pruudi külalised laulsid peigmehest ja peigmehe omad pidid vastu laulma.

Mida õpetasid sõjajärgsed aastad teile inimlikkusest ja teistega arvestamisest?

Neil keerulistel aastatel koguneti kuu või paari tagant ka meie koju, et arutada, kellele järgmine pakk saata ja mida sinna panna. Minu ema kudus hilistel õhtutundidel kindaid, sokke ja kampsuneid. Lõnga saadi ka ülesharutatud esemetest. Tarvilike asjade ja kauem säiliva toiduga täidetud vineerkastid naelutati kinni ning veega niisutatud kaanele kirjutati keemilise pliiatsiga nimed ja aadressid.

“Praegu naudin seda, mida pakub avatud maailm.

Vahel sain selle töö endale, kuigi pärast kontrolliti üle, kas kõik venekeelsed tähed on õigesti kirjutatud. Muidu ei pruukinud pakk kohale jõuda. Kuulsin ka nende inimeste saatusest, kes olid kodumaalt kaugele küüditatud sellepärast, et olid õpetajad, juristid või politseinikud või olid ehitanud taluhooned ja jõudnud majapidamisega heale järjele.

Mõistsin, kui olulised on rasketes oludes hoolivad sugulased ja truud sõbrad, kes olid valmis teisi aitama, kuigi sattusid ise ohtu. Kahjuks leidus ka neid, kes ei julgenud Siberist tulnutega suhelda või otsisid põhjust Nõukogude korra rikkujate peale kaevata. Piisas sellestki, kui keegi oli 24. detsembril kuusel küünla süüdanud.

Kuidas tekib õpetaja ja õpilase vahel usaldus ning mida on õpilased teile õpetanud?

Kui oskad õpilasi partneriteks pidada, võid huvitavaid asju korda saata. Õpilased, kes tulevad lagedale esmapilgul absurdsete mõtetega, annavad õpetajale julgust muutuda vabamaks ja proovida midagi harjumuspärasest erinevat.

Mida tahaksite algaval õppeaastal oma õpilastele edasi anda?

Kõige olulisemat ei oskagi otse välja tuua. Poetan õpetamise vahele sõelale jäänud arusaamu. Püüan õpilastele edasi anda, et enne iga otsust tuleb valida tee, millel hakkad astuma. Valikut aitavad teha õppides omandatud teadmised. Kõik rajad ei saa olla lilledega ääristatud, kui neid hoolega ei kasvata. Lillelõhna võiks aga preemiaks nautida.