• Riik on astunud suure sammu formaal- ja mitteformaalõppe sidumise suunas. Seadus annab võimaluse arvestada väljaspool kooli õpitut ka koolis ja see on väga oluline muutus. Aga mida rohkem ma oma töös hariduse teemadega kokku puutun ja inimestega räägin, seda rohkem olen mõelnud, et seadust on vahel lihtsam muuta kui meie enda mõtteviisi.

Meis istub päris tugevalt arusaam, et päriselt õpitakse koolis. Matemaatika, eesti keel, füüsika – need on olulised. Aga siis tulevad justkui järgmises järjekorras muusikakool, kunstiring, trenn või midagi muud huvipakkuvat. Tore, kui laps seal käib, aga ega see nüüd päris õppimine ole.

Aga äkki ikka on?

Mind on pannud mõtlema suhtumine, et kui laps juba millegagi tegeleb, siis peaks ta selles justkui väga hea olema. Võiks saada medaleid. Jõuda konkurssidele. Aga me ei pea ju alati olema parimad! Laps ei pea õppima klaverit selleks, et temast saaks pianist, ega mängima jalgpalli, et terendaks profisportlase karjäär. Huvihariduses toimub tohutult palju seda, mida me esmapilgul õppimiseks ei nimetagi. Kõrvalt vaadates tundub, et laps käib lihtsalt laulmas. Tegelikult õpib ta kasutama oma häält ja keha, kuulama, keskenduma ning õigesti hingama. Pillimäng nõuab järjepidevat harjutamist, ka siis, kui kohe välja ei tule. Ja siis tuleb esinemine, mida alahindame. Mida üks väike esinemine lapsele õpetab? Ta seisab lava taga, süda taob ja kõige parema meelega läheks ta koju. Aga läheb lavale ja teeb ära, mis vaja. Temast ei pruugi kunagi saada lauljat ega muusikut. Aga võib-olla peab ta kümne või kahekümne aasta pärast seisma töökohal inimeste ees ja midagi ette kandma. Ta teab: olen kartnud, aga ikkagi läinud ja hakkama saanud.

Kas see pole siis haridus?

Sama on spordiga. Võistkonnamängus tuleb õppida teistega arvestama, koostööd tegema, võitma ja kaotama – nii, et järgmisel korral lähed jälle trenni. Liikumine annab tasakaalu, oma keha tunnetamise, aga veel olulisem – tekib harjumus liikuda. Kunstis saab laps luua midagi, millel ei ole ühte õiget vastust. Robootikas ehitad, proovid, eksid, muudad midagi ja proovid uuesti. Kõige selle juures õpib laps iseennast juhtima. Ta õpib, et kõik ei tule esimese korraga, vahel peab harjutama, abi küsima ja pettumusest üle saama. 

Olen mõelnud sellele palju ka seoses lasteaiaga. Tahame ikka teada, millal laps tähed selgeks saab, lugema hakkab või kuidas arvutamisega läheb. Need kõik on vajalikud oskused. Aga enne ja nende kõrval peab väike inimene õppima palju muud: oma järjekorda ootama, abi küsima, teisega arvestama ja tulema toime sellega, kui tema ei võitnud või joonistus ei tulnud selline, nagu ta ette kujutas. Neid asju ei saa alati töövihikust õppida. 

“Huvihariduses toimub tohutult palju seda, mida me esmapilgul õppimiseks ei nimetagi.

Olen näinud ka lapsi, kellel tuleb mingis eas hetk, kus nad tahavad oma huvialast loobuda. Eriti teismeeas võib tunduda, et kõik muu on palju huvitavam. Tean noori, keda vanemad on siis natuke tagant utsitanud. Mitte sundinud, vaid öelnud: ära veel jäta, proovi edasi. Hiljem, kui lapsed oskavad juba näha, mida need aastad neile andsid, on nad oma vanemaid tänanud.

On lapsi, kes lähevad pärast kooli trenni, muusikakooli, kunstiringi või mujale. Aga on ka lapsi, kelle kooliväline aeg möödub suuresti ekraani ees. Ajuteadlane Jaan Aru on öelnud: „Nutiseadme programmid summutavad kõik muud huvid, muudavad need ebaolulisemaks.“ Äkki ei peakski me võitlema ainult selle nimel, et laps oleks vähem telefonis, vaid mõtlema, mille pärast tahaks ta ise telefoni käest panna? 

Koht, kuhu kuuluda

Me räägime laste ja noorte vaimsest tervisest palju ja õigusega. Vahel aga tundub mulle, et suhtume sellesse ikka kui millessegi natuke pehmesse. Nagu inimene peaks lihtsalt tugev olema ja hakkama saama. 

Aga võib-olla ongi tugevuse üks osa see, et inimese elus on midagi, mis teda kannab? Koht, kuhu ta kuulub. Inimesed, kellega tal on ühine huvi. Tegevus, mille juures kaob mõneks ajaks tagaplaanile koolihinne, kontrolltöö või muu mure. Tunne, et ma oskan midagi, arenen, mind oodatakse ja mul on siin hea olla. Loomulikult ei lahenda huviharidus vaimse tervise probleeme, aga usun, et liikumine, loomine, kuuluvustunne ja head suhted teiste inimestega aitavad vaimset tervist hoida. 

Ja see ei puuduta ainult lapsi. Ka täiskasvanu vajab kohta, kus ta ei ole parajasti töötaja, lapsevanem või lõputu kohustuste nimekirja täitja, vaid kus ta saab olla lihtsalt inimene. Õppida midagi uut, naerda, eksida, teistega koos olla ja tunda rõõmu sellest, et midagi tuli täna natuke paremini välja kui eile. 

Võib-olla hoiavad just need inimesed märkamatult elus ka meie kultuuri ja kogukondi. Seepärast tahaksingi, et räägiksime huviharidusest natuke teistmoodi. Vähem sellest, kui kaugele laps oma alal jõuab, ja rohkem sellest, mida ta sellel teel inimesena kaasa saab. Võib-olla peaksimegi vähem küsima, kelleks laps tänu huviharidusele kunagi saab, ja rohkem märkama, kelleks ta selle kaudu juba praegu kasvab. Sest õppimine ei alga koolikellaga ega lõpe koolimaja ukse taga. Ega õnneks ka siis, kui saame täiskasvanuks.