Stabiilse ühiskonnaelu eeldus on teadagi kokkulepitud reeglitest kinnipidamine. Kooliõpetajana püüdsin seda tõde ka õpilastesse sisendada, mistõttu nende seas üsna levinud spikerdamine mulle suurt meelehärmi valmistas. Otse šokeeris aga see, kui nägin, et ühel õpetajakoolituse eksamil kasutas keelatud võtteid ka üks mu tegevõpetajast kaastudeng.

Ajapikku sain aru, et aususe väärtustamine tuleneb suuresti mu kultuuritaustast. Pole ilmselt juhus, et Transparency Internationali indeksi järgi on korruptsiooniga kõige vähem probleeme riikides, mis on tänapäeval vähereligioossed, ent kus on ajalooliselt olnud mõjukas protestantism. Eesti jagas mullu selle organisatsiooni koostatud edetabelis muide kõrget 12. kohta.

Tõepoolest, altkäemaksu võtmistest ja muudest suurematest sulitempudest pole meil palju kuulda olnud. Ent see ei tähenda, nagu ei tuleks meilgi ette „leidlikkust“ raamatupidamises, kerget bluffimist projektitaotluste ja aruannete kirjutamisel või väikeses riigis sageli esile kerkivate huvide konfliktide eiramist. Kooliõpilaste pisipettused aga lihtsalt peegeldavad täiskasvanute maailmas toimuvat.

Seda mõistnud, olen muutunud ka oma kunagiste õpilaste suhtes sallivamaks. On hea, et nende spikerdamiskalduvus sundis mind töötama välja ülesandeid, mille lahendamiseks oli vaja õpitust aru saada ja osata seda kasutada. Ent õpilastele moraalilugemisel ja nende karmil karistamisel polnud suuremat mõtet. Pigem oleksin pidanud endalt küsima, mis neid petma motiveeris. Ennekõike aga seda, miks oli spikerdamine tollal nii levinud ja ühiskondlikult aktsepteeritud.

“Tehisaru tuleku järel on õppureil petta märksa lihtsam, vahelejäämise risk aga näib palju väiksemana.

Tehisaru tuleku järel on õppureil petta märksa lihtsam, vahelejäämise risk aga näib palju väiksemana. Selles olukorras mõjuvad julgustavalt õppejõudude kinnitused, et suurem osa tudengitest näib püüdvat ausalt hakkama saada. Neile olevat vaja vaid üksikasjalikke ja selgeid reegleid ning oskusi noid elus rakendada. Ometi on tõsi, et üksjagu noori patustab siiski ka täiesti teadlikult. Aimata võib, et üldhariduskoolides on probleem veel märksa suurem kui kõrgkoolides, kuhu minnakse õppima ikkagi pigem vabatahtlikult, ja pealegi eriala, mis noorele endale huvi pakub.

Ülikoolide poolt tudengitele moraalilugemine oleks kohatu aga kas või seetõttu, et teadustöö praegune korraldus kipub teadlaste endagi seas ebaeetilist käitumist soodustama. Mujal maailmas on andmetega manipuleerimine ja plagieerimine põhjustanud juba mitmeid kõmulisi skandaale. Nüüd jäädakse üha rohkem vahele sellega, et tehisaru koostatud teadustekste esitatakse enda kirjutatu pähe.

Ent tahaks uskuda, et ka teadlaste seas on enamik siiski ausad. Esiteks on inimesel, keda tõde ükskõikseks jätab, sama palju mõtet teadlaseametisse pürgida, kui ateistil vaimulikuks hakata. Teiseks suurendab usaldust teadlaste vastu seegi, kui nad enda seas esile tulevaid väärnähte kinni mätsida ei ürita, vaid probleemidest avalikult räägivad.