• Tehisaru üha laienev kasutamine paneb proovile senised akadeemilise eetika regulatsioonid. Nii õppe- kui teadustöö ümbermõtestamine näib olevat möödapääsmatu.

UNESCO definitsiooni kohaselt hõlmab teaduseetika teaduslike ja tehnoloogiliste uuringute aluseks olevaid moraalseid põhimõtteid, eeskätt vastutustunnet, ausust ja ühiskondliku mõju arvestamist. Selle eesmärk on tagada, et teaduslik progress tooks inimkonnale kasu, aga mitte kahju.

Eesti teadlased juhinduvad oma tegevuses 2017. aastal kõrgkoolide ja teadusasutuste kokkuleppel sündinud heast teadustavast. Üliõpilaste jaoks on iga kõrgkool välja töötanud oma juhtnöörid, mis on leitavad nende kodulehelt.

Tartu ülikooli praktilise eetika professori Kadri Simmi sõnul mõistetakse ülikoolides hästi vajadust teaduseetika põhimõtteid järgida. „Selle kõige fundamentaalsem põhjus on, et kui teadlased ei täida teaduseetika reegleid, töötab see otseselt teaduse enda eesmärkide vastu,“ selgitab ta. Lisaks hõlbustab ühtsete normide olemasolu teadlaste koostööd, sealhulgas eri valdkondade vahel. Oluline on ka teaduse maine küsimus: „Ühiskond ju finantseerib seda, mida teadlased teevad. Aga kui on igasuguseid skandaale ja probleeme, siis usaldus teaduse vastu väheneb.“

Välismeedias on teadusega seotud väärnähud tõepoolest aeg-ajalt kõneaineks. Nii olid vaieldavad plagiaadisüüdistused osa traagilise lõpu leidnud Cambridge’i ülikooli professori Jason Arday ümber puhkenud skandaalist. Doktoritöö plagieerimine on hävitanud ka nii mõnegi paljutõotanud poliitiku karjääri nii Saksamaal kui mujalgi Euroopas. Muu hulgas kaotasid seetõttu kraadi Ungari endine president Pál Schmitt ja Rumeenia endine peaminister Victor Ponta. Poolas aga põhjustas äsja suurt kõmu üks sealne professor, kes oma tehisaru abil koostatud vigase raporti eest riigilt kopsaka rahasumma sisse kasseeris. Eestis pole taolistest juhtumitest seni eriti juttu olnud. Kas on meie teadlased keskmisest ausamad või pole skandaalsed lood lihtsalt päevavalgele tulnud?

Kadri Simmi sõnul võib arvata, et Eesti olukord on üsna sarnane teiste meie piirkonna riikide omaga. Üldiselt on aga Euroopas pööratud teaduseetikale tähelepanu pikemat aega kui teistes maailmajagudes ning oma positiivset mõju avaldavad ka Euroopa Liidus teadusrahastusele kehtivad ranged reeglid.

Õppida iseseisvalt mõtlema

Mis viib reeglitest üleastumiseni? Sõltuvalt inimese rollist ülikoolis võivad põhjused olla üsna erinevad. Üliõpilaste puhul on Simmi meelest sageli tegemist vähese vilumusega akadeemilises kirjutamises. Õppejõud peaksid aitama seda harjutada, mitte lihtsalt piirduma hoiatamisega, et plagieerida ei tohi. „Tudengitel on väga suur hirm eksida. Nad ütlevad end teadvat, et ei tohi, aga ei ole kindlad, kas seda tegelikult oskavad,“ nendib Simm omaenda õppejõukogemuste põhjal. Ta rõhutab, et kõrgkoolis õpetamisel on seetõttu vaja ajaga kaasas käia: „Võrreldes kas või ajaga, mil ma ise õppisin, on tekstide kättesaadavus ju kohutavalt muutunud. Praegune akadeemiline kogemus on hoopis teiselaadne.“

“Tudengitel on väga suur hirm eksida.

Teise põhjusena tuuakse rahvusvahelises teaduskirjanduses välja kultuurilised erinevused. Näiteks meil soovitatakse õpilastel eelistada otsetsitaatidele oma sõnadega ümbersõnastamist, mõnel Aasia maal juurdunud arusaama kohaselt tähendab see aga lugupidamatuse väljendamist refereeritava autori vastu. Samuti kuritarvitavad tehisaru pahatihti sellised üliõpilased, kes tunnevad end inglise keeles ebakindlalt.

Oluline on ka see, kuidas usutakse toimivat teisi: „Kui ma tajun, et kõik kirjutavad ise ega peta, olen motiveeritud ka nii tegema. Aga kui olen sellel kursusel ainukene tudeng sajast, kes näiteks ei kasuta TI-d, läheb motivatsioon kohe alla.“ Oma mõju avaldab ka kiirustamine. Kui tudeng käib õpingute kõrvalt tööl, kipub tal koolitööks vähe aega jääma, mis võibki viia lubamatute sammudeni.

Mõistagi on teema praegu veelgi aktuaalsemaks muutunud tehisaru laialdase kasutamise tõttu. Vanasti oli tavaline, et filosoofias kirjutasid tudengid esseid kodus, nüüd on aga Simmi enda eksamid kõik auditooriumis pliiatsi ja paberiga. Ent muutunud olukord sunnib mõtlema üleüldse õppetöö ümberkorraldamise peale. Kui kirjutamine on põhimõtteliselt võimalik delegeerida TI-le, siis mis peaks olema inimese roll? „Püüame ka oma osakonnas igal loengukursusel varasemast palju rohkem koos tudengitega mõtestada, miks me üldse teeme seda, mida just teeme,“ kinnitab Simm. „Miks me loeme neid tekste, miks tahame, et üliõpilased ise kirjutaksid? – Sellepärast et kirjutamine on tegelikult mõtlemine. Ja kui ma ise ei kirjuta, siis ma ju ise ka enam ei mõtle.“ Üliõpilastele tuleb tema sõnul selgitada, et vigade tegemises pole midagi halba, nende kaudu õpitaksegi. Peaasi on proovida ise.

Teiseks tuleb vältida ülesandeid, mida on TI abil lihtne ära teha. Mõistlikum on lõpptulemuse hindamise asemel hinnata protsessi. Ning kui vanasti oli koolide õppetöös olulisel kohal referaatide kirjutamine, siis muutunud oludes ei näi sellel enam suurt mõtet olevat.

Kuidas aga kindlaks teha, kas (üli)-õpilane on ilma loata tehisaru kasutanud? Simm möönab: „See on hästi keeruline probleem, sest maailmas ei ole tarkvara, mis suudaks asja sajaprotsendiliselt kindlaks teha.“ Tema kolleegidel on kasu olnud lihtsalt selgitamisest, miks peaksid tudengid oma kirjatööd ise kirjutama. „Ja kui õppejõul tekib kahtlus, et töös on kasutatud AI-d, ja nad räägivad sellest tudengitele, tunnistavad nood peaaegu alati üles.“ Sellisel juhul teeb tudeng lihtsalt töö uuesti ja kõik lõpeb hästi.

Tehisaru kasutamisele viitavad üsna kindlalt ka teatud pentsikud vead või väljamõeldud viited. Ette tuleb aga sedagi, et kahtlusi esitatakse subjektiivsete hinnangute põhjal: „Õppejõud ütleb, et see ei ole üliõpilase enda kirjutatud, ta võib seda öelda selle pealt, et on näinud, kuidas tudeng osaleb, mis kvaliteediga asju ta on varem teinud. Ja siis korraga tuleb mingi selline asi.“ Selliseid süüdistusi on aga väga raske tõendada, mistõttu Simmi meelest tuleks igasuguste karistustega olla väga ettevaatlik.

Nuripidine süsteem

Kui aga heast teadustavast kalduvad kõrvale teadlased, ei ole tavaliselt põhjuseks muidugi teadmatus või vähene akadeemilise kirjutamise kogemus. Pigem ei soosi tänapäevane teaduskorraldus alati eetilist käitumist.

Teaduseetikast kinnipidamist Eestis on Simm koos oma kolleegidega ise uurinud. Küsitletud teadlaste enda hinnangul on libastumise peamine põhjus tihe konkurents teadusrahastuse pärast ning surve võimalikult palju teadustöid avaldada. Üks uuringus osalenud teadlane oli oma hinnangutes eriti järsk: „Kõige suurem probleem on tegelikult napp teadusrahastus, mis hävitab igasuguse eetika juba eos. Kui teadlase töökoht on projektipõhine, siis on teadlasel valida, kas olla eetiline või säilitada oma töökoht – mõlemat korraga ei saa. Aus ja eetiline teadlane jääbki teadusrahast ilma, sest ta ei ole nõus kompromissideks“ (vt tinyurl.com/ydhhnesy, lk 28).

Et saada endale mõneks aastaks akadeemiline töökoht, peab suur osa teadlastest nimelt kandideerima teadusgrantide konkurssidel, kus rahuldatakse vaid murdosa taotlustest. Teadlase karjäärivõimalused sõltuvad omakorda paljuski sellest, kui palju tema töid on avaldatud mainekates teadusajakirjades.

“Kui ma ise ei kirjuta, siis ma ju ise ka enam ei mõtle.

Suur osa väärkäitumisest tulenebki ilmselt suurest töökoormusest ja sellega seotud kiirustamisest. Ent Simm, kes ise kuulub ajakirja BMC Medical Ethics toimetusse, kinnitab, et ette tuleb ka tahtlikke ja ränki pettusi. Eriti teeb tema sõnul muret andmete fabritseerimine, mille põhjal kirjutatud artikleid olevat kuuldavasti avaldanud ka mainekad meditsiiniajakirjad: „See on ikka päris õudne, kui niisuguse teaduse pealt hakatakse pärast tegema raviotsuseid.“ Toimetusele saadetud artiklite kvaliteeti kontrollivad küll kogenud teadlastest retsensendid, aga nad teevad seda tasuta oma põhitöö kõrvalt. Seetõttu pole neil pahatihti piisavalt aega süveneda.

Tehisaru tulek on juba varasemalt halvasti toiminud süsteemi viinud kokkuvarisemise äärele. Teadusajakirjade toimetajad kurdavad neile saadetud artiklite tulva üle. Enamgi veel, näib, et TI-d kasutavad isegi retsensendid. Selle üle kurtis hiljuti Facebookis ajakirja Eastern European Politics and Societies toimetaja Lavinia Stan, märkides, et asjasse on segatud „suured nimed“, kellesse ta seni oli respektiga suhtunud: „Võtke teatavaks, et kattuvused, duplitseerimine, plagiaat ja nüüd isegi TI on esimesed asjad, mida uute tekstide esitamisel kontrollitakse. Ma kirjutan seda siin sellepärast, et mõned suurtest nimedest, kes käsikirjade retsenseerimisel TI-d kuritarvitavad, paistavad olevat väga aktiivsed Facebookis moraali lugema.“ Postitust kommenteerides märkis keegi teadlane, et oli ühelt teiselt ajakirjalt saanud oma artiklile ilmselgelt tehisaru koostatud äraütleva vastuse. Näiteks väideti retsensioonis autorit eksivat, kui ta kirjutas, et Assadi režiim Süürias on kukutatud.

Kadri Simm kinnitab, et sellelaadsed kurtmised pole liialdatud: „See on meeletu probleem. Sissetulevate artiklite arv on tohutult suurenenud, ja sama on teadusgrantide puhul. Grandikonkurssidel oli vanasti tõenäosus rahastust saada 5–7%, nüüd on see 1% juures või isegi alla seda. Kõik need, kes varem ei jõudnud kirjutada, või arvasid, et nad ei oska kirjutada, kirjutavad nüüd TI abil.“ Retsensente oli juba varem raske leida, seda enam praegu, kui artikleid laekub 5–10 korda rohkem. „Kui realistlik on, et retsenseerimise sõel seal midagi leiab? Mina arvan, et see süsteem ei pea vastu,“ kinnitab professor.

Loterii ja muud lahendused

Olukorda parandada pole tema sõnul aga sugugi lihtne, sest probleemid on täiesti uut laadi ning olukord muutub väga ruttu. Tehisaru on järjest tõhusam ja selle kasutamine teadustöös laieneb nii kiiresti, et regulatsioonid ei suuda sammu pidada. Ent samas on Simmi sõnul teaduseetilises mõtlemises viimase 10–15 aasta jooksul toimunud oluline muutus. Mõistetakse, et väärkäitumise ulatus pole seotud sellega, kui palju juhtub parajasti olema „halbu teadlasi“, pigemini sõltub see institutsionaalse ja teadusadministratiivse süsteemi eripärast.

“Kõik, kes arvasid, et nad ei oska teadusprojekte kirjutada, kirjutavad nüüd TI abil.

Niisiis on hakatud üle vaatama teadustöö hindamise kriteeriume. Publitseerimissurve vähendamiseks muudetakse grandikonkursside reegleid: „Hollandis näiteks on täiesti keelatud esitada CV-d, kus on artikleid lehekülgede kaupa. Sa pead valima välja viis artiklit ja nende põhjal siis kandideerid teadusrahale. Mõned radikaalsemad on öelnud lausa, et peaks panema piirangu, mitu artiklit sa üldse tohid aastas avaldada. Nii valiksid palju täpsemalt seda, kuhu oma nime külge paned.“ Muidugi tuleb siin arvestada ka teadusdistsipliinide eripära. Artiklite arvu mõjutab seegi, et mõnel alal on teadustöö rohkem individuaalne, teisel aga kollektiivne.

Projektitaotluste puhul jälle on räägitud kaheastmeliste konkursside sisseviimisest. Need, kelle taotlus läbib esimese tiheda sõela, valmistavad teiseks vooruks ette üksikasjalikuma projekti või kutsutakse intervjuudele. Nii saaks ohjeldada taotlejate halastamatut konkurentsi, mis muu hulgas lubamatute vahendite kasutamist soodustab.

Professor Simm läheb veelgi kaugemale, öeldes end pooldavat teadusraha jagamist loosi teel. Ta kinnitab, et sisuliselt määrab raha saamise ka praegu juhus, sest võrdselt häid projekte pole võimalik üheselt pingeritta panna: „Ma õpetan ka poliitikafilosoofiat. Üks õiglane jagamismudel, kui ei ole muid aluseid, ongi loterii. Kui inimeste teened on suured, kui kõik projektid on väga head, siis teemegi parem loterii, mitte ei mängi mingit imelikku mängu, et see projekt sai nüüd 0,01% rohkem. Arvan, et see oleks täiesti realistlik, siis on ka välja öeldud, et see ongi loterii. Ja sa ei pea tundma ennast halvasti, et mängid loteriid.“ Ainus eeltingimus on, et loosimisele lubatud taotlused läbiksid eelnevalt karmi kvaliteedisõela. Mujal maailmas on tema sõnul taolisi lahendusi juba katsetatud.

Ees on muutused

Nagu õppetöö puhul, on niisiis ka teaduselu korraldamisel vajalikud põhjapanevad muutused. Mis tahes uusi reegleid pole aga võimalik kehtestada kiiresti ja ülevaltpoolt, sest teadusasutused on iseseisvad. Teisalt on oluline tõsta akadeemilise kogukonna teadlikkust ning korraldada koolitusi selgitamaks, millises olukorras on TI kasutamine aktsepteeritav ja millises mitte. „Ma arvan, et kõik ülikoolid Eestis tegelevad selle teemaga praegu väga tõsiselt,“ usub Simm.

---

Väljavõte Eesti hea teadustava dokumendist (2017)
Väärtused

1. Vabadus tähendab, et teadlane

• on vaba uurimisprobleemi või -hüpoteesi valikul;

• on vaba uute teadusideede otsingul ja olemasolevate kriitilisel hindamisel;

• on vaba uurimisrühma, teadusasutuse või rahastusallikate valikul.

2. Vastutus tähendab, et teadlane

• vastutab oma teadustöö tulemuste ja tagajärgede eest ning teadvustab, et tema töö ja otsused võivad mõjutada teisi inimesi ja tulevasi põlvkondi;

• hoidub inimeste, ühiskonna ja looduse kahjustamisest ning teavitab avalikkust võimalikest ohtudest;

• järgib teadustöös kõiki asjakohaseid reegleid, ja kui täpsed reeglid puuduvad, siis juhindub hea teadustava põhimõtetest;

• teadvustab, et ta on oma käitumisega eeskujuks praegustele ja tulevastele teadlaste põlvkondadele.

3. Ausus ja objektiivsus tähendavad, et teadlane

• on aus, täpne ja erapooletu kõigis teadustegevuse aspektides;

• ei võltsi ega mõtle andmeid välja ning ei plagieeri;

• tõlgendab nii andmeid kui ka teadustöö tulemusi objektiivselt, mitte meelevaldselt;

• julgeb tunnistada eksimusi ja vajaduse korral hindab uute teadustulemuste valguses oma varasema töö ümber.

4. Austus ja hoolivus tähendavad, et teadlane

• suhtub lugupidavalt nii oma õpetajatesse, õpilastesse, kolleegidesse kui ka koostööpartneritesse ning hoidub nende huvide põhjendamatust kahjustamisest;

• austab uuringusse kaasatud inimeste väärikust, autonoomiat ja privaatsust;

• hoolib katseloomadest, hoidub nende põhjendamatust kahjustamisest ja tagab nende heaolu;

• austab elu, suhtub hoolivalt keskkonda, biosfääri ja elurikkusesse;

• austab kultuurilist mitmekesisust ning suhtub hoolivalt inimkonna ainelisse ja vaimsesse pärandisse.

5. Õiglus tähendab, et teadlane

• kohtleb kõiki kolleege ja koostööpartnereid võrdselt, lähtudes kolleegide tunnustamisel nende tegelikust panusest teadustöösse;

• ei lähtu teadustööd puudutavates otsustes teise isiku soost, vanusest, rahvusest, rassist, usust, koolkonnast, staatusest ega muudest tunnustest, mis ei ole otsuse jaoks asjakohased;

• teadvustab oma võimalikke huvide konflikte ja annab neist aegsasti märku;

• kasutab enda käsutuses olevaid ressursse tõhusalt, säästlikult ja sihipäraselt;

• seisab hea selle eest, et ressursside jaotamine on läbipaistev ja nende taotlemiseks luuakse kõikidele võrdsed võimalused.

Allikas: www.ut.ee/sites/default/files/inline-files/hea_teadustava_est_0.pdf

---

Tehisaru sunnib õppetööd ümber korraldama

• Kui laialt levinud on akadeemiline petturlus praegu üliõpilaste seas? Mida selle ennetamiseks ja tõkestamiseks ette võetakse? Küsisime seda kahelt teemaga aktiivselt tegelevalt Tartu ülikooli õppejõult.

Marvi Remmik, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistriõppe programmijuht

Akadeemilise petturluse risk tõuseb siis, kui üliõpilasele antud ülesanded tunduvad talle mõttetud ja ta ei näe õppimise väärtust, samuti siis, kui tudengi koormus on liiga suur. Õppejõuna ei ole ma juba pikka aega kasutanud kontrolltöid ega eksameid sellisel kujul, kus tudengil võiks spikerdamisest märkimisväärset kasu olla. Samas on akadeemiline petturlus, eelkõige tehisintellekti lubamatu kasutamise näol, ülikoolides kindlasti probleem, millega tegeldakse iga päev. Tartu ülikool on kulutanud märkimisväärselt ressurssi selleks, et tehisintellekti kasutamist reguleerida ning suunata üliõpilasi rohkem mõtestama, miks ja kuidas nad ülikooliõppes mingeid vahendeid kasutavad.

Õpetan ülikoolis praegu peamiselt magistrante, kuid kolleegidega vesteldes on jäänud mulje, et suuremad probleemid esinevad pigem bakalaureuseõppes. Magistrantide kohta tahaksin aga öelda, et nad kardavad ka ise eksida ega soovi teadlikult petta. Nad on väga tähelepanelikud, et nende töödes ei esineks plagiaati ega tehisintellekti lubamatut kasutamist. Ma ei lähtu eeldusest, et tudeng soovib tahtlikult olla ebaaus.

Minu arvates aitab petturluse vähendamisele kaasa see, kui tehisintellekti kasutamise reeglid on üliõpilastele selged ning need arutatakse õppejõuga koos läbi. Õpetan ülikoolis uurimismeetodeid ja juhendan magistritööde seminare. Neis ainetes analüüsime ühiselt ülikooli juhiseid selle kohta, millistes olukordades on lubatud tehisintellekti kasutada ja millistes mitte. Samuti peavad üliõpilased oma töödes täpselt kirjeldama, millistes etappides nad tehisintellekti abi kasutasid. Näiteks on lubatud kasutada tehisintellekti ideede genereerimiseks, teksti toimetamiseks või artiklite tõlkimiseks, kuid mitte töö sisu kirjutamiseks.

“Ma ei lähtu eeldusest, et tudeng soovib tahtlikult olla ebaaus.

Akadeemilist petturlust aitab vähendada ka hindamisülesannete ümberkujundamine. Olen veendunud, et suurte ülesannete jagamine väiksematesse etappidesse ning nende vahehindamine aitab vähendada võimalusi kasutada tehisintellekti viisil, mis ei toeta õppimist. Kui hinnatakse ainult lõpptulemust, on õppija panust keerulisem hinnata. Seetõttu olen magistritööde juhendamisel jaganud tööprotsessi osadeks ning andnud tagasisidet nii töö kavanditele, uurimisküsimustele, metoodikavalikutele kui ka vaheversioonidele. Mõnes etapis annavad tudengile tagasisidet ka kaasüliõpilased.

Pean siiski tunnistama, et isegi siis, kui reeglid on ühiselt läbi arutatud ja omaks võetud, tuleb aeg-ajalt ette ebaausaid juhtumeid. Sageli arvatakse, et tehisintellekt suudab luua teksti, mille päritolu ei ole võimalik tuvastada. Kogenud õppejõuna märkad stiili-, sõnakasutuse või mõttearenduse erinevusi ning need aitavad ära tunda, kui töö ei peegelda täielikult üliõpilase enda panust.

---

Stefano Braghiroli, TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudi Euroopa õpingute magistriõppekava programmijuht

Traditsiooniliste „vanamoeliste“ plagiaadijuhtumite arv on üldiselt vähenenud. Sageli asendavad neid tekstid, mida on tugevalt mõjutanud TI ja mille autorlust võib olla raske vettpidavalt kindlaks teha.

Tartu ülikool on võtnud ennetava hoiaku. Oleme välja töötanud hea tava, mida üliõpilastega jagada, ja ülikooli tasandil on meil nn tehisarusaadikud, kes aitavad üleminekul keskkonda, kus tehisaru mängiks elutervet ja konstruktiivset rolli. Skytte instituudis oleme välja töötanud nn valgusfoori iga aine õppeülesannete jaoks: TI kasutamine on kas lubatud, lubatud piirangutega või keelatud.

Lähtume ülikooli, instituudi ja õppeainete tasandil kahest peamisest põhimõttest. Esimene on läbipaistvus: TI kasutamine peab olema avatud ja seda tuleb tunnistada, õppejõud peaksid aga põhjendama oma otsuseid selle kasutamist kas lubada või keelata, lähtudes konkreetsetest õppe-eesmärkidest. Teine põhimõte on, et TI peab alati olema käsutäitja, üliõpilane aga juhtrollis. Teisisõnu võib TI õppeprotsessile kaasa aidata, kuid ei tohi asendada üliõpilase enda mõtlemist, otsustusvõimet ja vastutust.

Oleme kokku puutunud üha suurema arvu juhtumitega, kus TI-d on tarvitatud – aga ka kuritarvitatud. Osa neist asetub selgelt skaala äärmustesse, milleks on ühelt poolt otsene akadeemiline väärkäitumine, teisalt aga TI täiesti õiguspärane ja eetiline kasutamine. Nende vahel on aga lai hall ala, mille kohta on palju raskem otsuseid langetada. Just seda ala püüamegi ennetavate meetmete, selgete juhtnööride ja kollegiaalse arutelu varal kitsendada.

“Meie hindamispõhimõtted peavad muutuma nõudlikumaks.

On veel üks aspekt: kui TI saab aktsepteeritud vahendiks, peavad ka meie hindamispõhimõtted muutuma nõudlikumaks. On ilmne, et TI võib tudengite andeid ja oskusi võimendada, ning vastavalt peavad suurenema ka meie ootused neile.

Me ei hinda ka pelgalt esitatud kirjatöid, vaid oleme pannud nii õppeainetes kui lõputööde kaitsmisel suuremat rõhku üliõpilaste suutlikkusele selgitada ja põhjendada oma töö sisu, argumente ja tulemusi. Eesmärk on tagada, et üliõpilased saaksid tõendada oma autorlust ning seda, et neil oli tööprotsessis juhtroll. Kui selles on kahtlusi, oleme mõnikord palunud tudengeil jagada oma „vestlusi“ TI-ga, et saada paremini aru, kuidas see töö valmis ning kas TI-d kasutati eetiliselt ja ülesande nõuetele vastavalt.

Õppetöös üldiselt on loengutes märgata kasvavat rõhku suhtlemisele ja aruteludele, samuti interaktiivsele ja kogemusõppele. Ühtlasi on mõnevõrra vähenenud traditsiooniliste koduülesannete, nagu esseede ja artiklite arvustuste tähtsus.