Vene keele tunnid algasid minul ja mu klassikaaslastel viiendas klassis. Kas vene keel on kohustuslik või millised on teised variandid, me sajandi alguses küsida ei osanud ega mäleta, et keegi oleks selle peale kas või korrakski mõelnud. Teadsime ainult, et täpselt nii nagu inglise keel algab kolmandast, loodusõpetus seitsmendast ning füüsika ja keemia kaheksandast, algab vene keel viiendast klassist. 

Umbes samal ajal otsustasime sõpradega minna jalgpallitrenni. Kuna me ei teadnud, kuidas see käima peaks, läksime ühel päeval pärast tunde jalgpalliväljaku äärde, kus olime näinud vestides ja vormides omavanuseid poisse mängimas. Et platsi peal paistis neid juhendavat ka treener, järeldasime, et küllap käib seal trenn. Tegemist oli Wismari staadioni ja Tallinna jalgpallikooliga. Et platsi ääres pingsalt oma poegi jälgivad isad omavahel vene keeles rääkisid ja et ka platsilt kostis vaid venekeelseid sõnu – ühed mahlasemad kui teised –, ei osanud me tähelepanu pöörata. Kui trenn läbi sai, võtsime julguse kokku ja ütlesime treenerile, et tahame liituda. Tema pisut imestunud pilk muutus üsna kiiresti naeratuseks ja kui me olime suutnud talle žestide abil ning eesti ja vene keele sõnu segamini kasutades selgeks teha, et me ühtegi teise jalgpalliklubisse ei kuulu, olime vastu võetud. Ma ei mäleta, et oleksime järgnevate aastate jooksul kordagi kahetsedes mõelnud, miks me küll sama juhuslikult Kotka staadionile või Lillekülla ei sattunud. Mäletan ainult, et Maksim oli parim mängija, kellel olid minuga ühesugused putsad, ja Kolja oli kõige kiirem. Pavel oskas aga mõlemat keelt ja tema aitas meil kõigi teistega suhelda ja nalja visata. Jalgpalliterminid olid meil juba mõne kuuga selged ja platsil saime üksteisest kõik suurepäraselt aru. 

“Tekib lausa uhke tunne, kuna on raske välja mõelda ägedamat oskust, kui vallata ükskõik millist keelt. 

Juba põhikooli keskel hakkasime igatsedes gümnaasiumi ootama. Mitte tingimata sellepärast, et tahtsime vanemad olla, vaid gümnaasiumis andis tunde kooli kõige vingem õpetaja. Ta oli vene keele õpetaja ja iga õpilane, kes kooli peal vähegi äge oli, õppis just tema käe all. Julgen väita, et mitte keegi, kelle õpetaja ta keskkoolis oli, ei pingutanud üheski teises aines nii palju kui vene keeles. Venekeelses keskkonnas veedan ka nüüd iga päev aega, kuna minu Ukraina juurtega uued sugulased vestlevad omavahel tihti vene keeles. Viimati mõistsingi seda keelt nii hästi abituriendina. Minu jaoks on need igapäevased väikesed võidud, kui saan sõna-sõnalt aru, mida parasjagu arutatakse. Tekib lausa uhke tunne, kuna on raske välja mõelda ägedamat oskust, kui vallata ükskõik millist keelt. 

Et kirjeldatud kokkupuuted vene keelega on põhjus, miks ma ei näe selle oskuses või soovis seda osata probleemi, siis soovitan neid ka teistele. Nii väga ilusaid kui ka väga koledaid sõnumeid saab edastada absoluutselt igas keeles ja võimalik probleem peitub ikkagi sõnumis ja sõnumikandjas, mitte pakendis. Ja põhjus, miks vene keelt mitte valida, ei peaks olema seotud millegi muu kui sellega, et mõni teine keel on praktilisem või südamelähedasem.