• Kultuuriharidus peaks aitama lapsel mõista oma juuri ja kodukohta, aga sedagi, kuidas kultuur ajas muutub ning mil moel tema ise saab selle püsimisse panustada. Õppetööga seotud kohalikud lood, inimesed, paigad, keel, muusika, käsitöö, loodus ja kogukonna mälu aitavad lapsel näha, et õpitav ei asu kusagil kaugel või ainult õpikus, vaid on olemas ka tema enda ümber, räägib intervjuus Õpetajate Lehele Eesti pärimusmuusika keskuse programmi- ja haridusvaldkonna juht Margit Kuhi.

Kuidas just Viljandis sündis idee HaKust – hariduse ja kultuuri tihedast lõimimisest koolide jaoks? Kui palju on sellel seost Viljandi kui folgipealinnaga?

2025. aasta kevadel kutsus kultuuriministeerium kokku muusikaorganisatsioonid, kes pakuvad lastele ja noortele haridusprogramme, et tihendada nende koostööd ja luua toimiv võrgustik. Seal kuulsin hea näitena Tallinna muuseumide koostöös korraldatud ühisest programmipäevast. Jäin pärast koosolekut sellele mõtlema ja jõudsin ideeni, et Viljandis on samasugune võimalus – siin tegutseb üksteisele väga lähedal palju eri valdkondade haridusprogramme pakkuvaid organisatsioone, kuid enamasti suhtleb igaüks koolidega eraldi. Mõte oli tuua need organisatsioonid ja koolid ühisesse infovälja ja panna tegema koostööd, et õpetajatel tekiks terviklik pilt piirkonna võimalustest.

Järgmise sammuna kutsusin kokku Viljandi muuseumi, Viljandi linnaraamatukogu, TEMUFI teatri, Kondase keskuse, Tipu looduskooli, ERM-i Heimtali muuseumi ja Eesti pärimusmuusika keskuse esindajad ning juba esimesel ühisel arutelul tekkis HaKu ühisõppepäevade idee.

“Kui laps saab aru, et kultuur ei ole midagi kauget, vaid see on ka tema kodukoha lood, inimesed, laulud, keel, hooned ja maastik, tekib tal võimalus ennast sellesse pilti paigutada.

Panime paika esimesed teemad: viiendatele klassidele emakeelepäev ja seitsmendatele klassidele „Kalevipoeg“. 

Esimene HaKu infopäev toimus 25. augustil pärimusmuusika aidas ja tõi kokku kümme väga erinevat organisatsiooni: Viljandi muuseumi, linnaraamatukogu, TEMUFI, Kondase keskuse, Rüki galerii, Tipu looduskooli, Vaibla linnujaama, Mulgi elamuskeskuse, RMK Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse ja eesti pärimusmuusika keskuse. Minu meelest näitab juba see loetelu, kui palju õppimisvõimalusi meie maakonnas on.

Vestlusringis „Kultuuriharidusega ebavõrdsuse vastu“ tõdeti, et kultuurikogemused toetavad lapse õppimist, loovust ja kuuluvustunnet, kuid lapsed ei pääse neile endiselt võrdselt ligi. Koolil on siin oluline tasakaalustav roll, sest just kooli kaudu võivad kultuurikogemuse saada ka need lapsed, kelle perel ei ole võimalik neile seda ise pakkuda.

Seos Viljandi kui folgipealinnaga on olemas – pärimuskultuur on siin väga nähtav ja pärimusmuusika keskus on HaKu eestvedaja. Samas ei ole HaKu ainult pärimusmuusikaga seotud, sest Viljandi ja Viljandimaa tugevus on eri valdkondade rikkus ja lähedus ning HaKu mõte on need võimalused omavahel paremini ühendada ja haridusega siduda.

Kas Viljandi lastele ja noortele on omakultuur kuidagi omasem ja mõistetavam kui näiteks pealinlastele?

Arvan küll, et Viljandis ja Viljandimaal on omakultuur lapsele lähemal ja seetõttu ka omasem. Väiksemas kohas tuleb paikkondlik eripära tugevamalt esile – kohalikud lood, traditsioonid, inimesed ja kultuurikeskkond on lapse igapäevaelule lähedal ning ta puutub nendega rohkem vahetult kokku. Suurlinnas on kultuurivalik küll palju laiem, kuid kohalikku eripära tajub selles mitmekesisuses vähem.

“„Kalevipoeg“ ei tähenda, et laps kuulab terve päeva eeposest loengut.

Viljandi tugevus on ka see, et mitmekesine kultuuri- ja õppimiskeskkond on kompaktne ning lapse igapäevase elukeskkonna osa. See loob rohkem võimalusi puutuda vahetult kokku kohalike lugude, traditsioonide, inimeste ja paikadega. Usun, et just selline lähedus aitab omakultuuri märgata ja mõista.

Milline on programmis osalevate kultuuriasutuste ja omavalitsuste panus HaKusse?

Viljandimaa HaKu võrgustik on avatud ja kasvab. Tulevikus saavad sõltuvalt teemast ja sihtrühmast ühisõppepäevade loomisega liituda uued partnerid ning nii võivad kujuneda eri koostöökooslused. HaKu loob ühise ruumi eri valdkondade inimestele ja organisatsioonidele, kes muidu oma igapäevatöös võib-olla kokku ei satuks.

Omavalitsused ei ole praegu HaKu ühisõppepäevade otsesed rahastajad ega korraldajad, kuid oleme neid algusest peale arutellu kaasanud. Ka vestlusringis kultuurihariduse kättesaadavuse üle tõusis esile kohaliku tasandi roll, sest lapse võimalused kultuurist osa saada sõltuvad muu hulgas tema elukohast, transpordivõimalustest ning kooli ja pere majanduslikest võimalustest. Seetõttu näeme omavalitsusi HaKu edasises arengus oluliste partneritena, kuid koostöö saab olla vastastikune – ka HaKu võrgustik saab olla omavalitsuste partner, kes koondab piirkonna organisatsioonide teadmised, võimalused ja kogemused ning aitab neid siduda koolide vajadustega. See ei tähenda ainult võimalikku rahatuge – sama olulised on ühine planeerimine, infovahetus ja piirkonna vajaduste tundmine. Meie soov on oma tegevusega näidata, et koostöömudel toimib ja koolidel on seda vaja, ning selle kogemuse pinnalt koos omavalitsustega järgmisi samme kavandada.

Tulevased õppeprogrammid, mis keskenduvad „Kalevipojale“ ja emakeelele, tunduvad esmapilgul olevat päris suur amps, sest aeg-ajalt kuuleb ikka, et need teemad ei paku praegustele lastele suuremat huvi. Samas on need oluline osa meie rahvuskultuurist. Kuidas ja milliste meetmetega korraldada neid nii, et osalejad tõepoolest õhinasse satuksid?

Võtmeküsimus on, kuidas neid teemasid lapsele avada. „Kalevipoeg“ ei tähenda, et laps kuulab terve päeva eeposest loengut. Meie ühisõppepäeval avab kuus organisatsiooni sama teemat kuue eri nurga alt: raamatukogus loovad lapsed ise regivärsse, teatris lähenetakse eeposele improvisatsiooni ja kehalise väljenduse kaudu, pärimusmuusika keskuses on seiklusmäng, muuseumis uuritakse Kreutzwaldi ja kunstnik Köleri koostööd, looduskoolis otsitakse Kalevipoja radadelt geoloogilisi jälgi ning kunstikeskuses uuritakse, kuidas Kalevipoega on eri aegadel maalis ja graafikas kujutatud.

“Kultuuriline järjepidevus ei tähenda ju ainult olemasoleva edasiandmist. Sama oluline on anda järgmisele põlvkonnale võimalus seda ise mõtestada, sellele oma tähendus luua ja seda omal moel edasi kanda.

Lapsed õpivad väga erinevalt – ühele avaneb teema loo, teisele mängu, kolmandale ise tegemise kaudu. Kui pakume ühe teema juurde mitu sissepääsu, suureneb võimalus, et iga laps leiab sealt midagi, mis teda kõnetab. Sama põhimõte kehtib emakeele puhul – keel ei ole ainult midagi, mille reegleid õpitakse, vaid midagi, mida iga päev kasutatakse, luuakse ja edasi kantakse. Minu jaoks ei ole eesmärk, et laps läheks päeva lõpus koju ja ütleks, et „Kalevipoeg on nüüd tema lemmikraamat.“ Palju olulisem on tekitada uudishimu ja isiklik seos – et laps avastaks, et „Kalevipoeg“ ei kuulu ainult minevikku, vaid sellel on seos ka tema enda, tema kodukoha ja praeguse maailmaga.

Millised teemad oleksid veel need, millest eesti kultuuri ja haridust lõimides ei tohiks mööda vaadata?

HaKu infopäeva vestlusringis tõusid kultuuri kättesaadavuse ja regionaalse ebavõrdsuse kõrval tugevalt esile ka kultuuriline järjepidevus ja küsimus, kuidas anda lastele edasi seda, mis on olnud enne meid. Minu jaoks on oluline, et kultuuriharidus aitaks lapsel mõista oma juuri ja kodukohta, aga ka seda, kuidas kultuur ajas muutub ning kuidas tema ise saab selle jätkumisse panustada. Siin on väga palju võimalusi siduda õppetööga kohalikke lugusid, inimesi, paiku, keelt, muusikat, käsitööd, loodust ja kogukonna mälu. Need aitavad lapsel näha, et õpitav ei asu kusagil kaugel või ainult õpikus, vaid on olemas ka tema ümber.

“Väiksemas kohas tuleb paikkondlik eripära tugevamalt esile – kohalikud lood, traditsioonid, inimesed ja kultuurikeskkond on lapse igapäevaelule lähedal ning ta puutub nendega vahetumalt kokku.

Mare Oja tõi välja, et kultuuri ja hariduse lõimimine ei pea alati tähendama koolist välja minemist. Kultuuri ja kultuuripärandi saab väga hästi tuua klassiruumi ning selleks on loodud palju häid õppematerjale ja digitaalseid võimalusi. Kultuur on riiklikes õppekavades alusväärtuste ja pädevuste oluline osa ning võimalusi siduda seda eri õppeainetega on väga palju. Samas on teadmise kõrval eriline väärtus vahetul kogemusel. Üks asi on kultuurist õppida, teine seda ise kogeda, teha ja mõtestada ning hakata märkama, kuidas kultuur on osa sinu enda igapäevaelust. Seetõttu on minu jaoks oluline, et laps ei oleks kultuuris ainult vaataja või kuulaja, vaid saaks ise laulda, mängida, kirjutada, lavastada, küsida, uurida ja luua. Just selliste kogemuste kaudu võib tekkida isiklik ja püsiv suhe kultuuriga. Kultuuriline järjepidevus ei tähenda ju ainult olemasoleva edasiandmist. Sama oluline on anda järgmisele põlvkonnale võimalus seda ise mõtestada, sellele oma tähendus luua ja seda omal moel edasi kanda.

Mis on see, millest teised Eesti piirkonnad võiksid HaKu näitel õppida ja mida oma kodukandis juurutada?

Minu mõttes ei ole HaKu algusest peale olnud midagi, mis peaks jääma ainult Viljandimaa looks. Kui ehitame siin toimiva koostöömudeli üles, tahaksime oma kogemust ka teiste maakondadega jagada. Miks ei võiks tulevikus olla Raplamaa HaKu, Põlvamaa HaKu või mõne teise maakonna HaKu? Iga piirkond saaks selle kujundada oma vajaduste ja võimaluste järgi, kuid põhimõte oleks sama: tuua haridus ja kultuur piirkonna tasandil süsteemselt kokku ning aidata kohalikel võimalustel jõuda rohkemate laste ja noorteni.

Miks peaks kultuuriharidust alustama just omakandi tavadest?

Ma ütleksin pigem, et omakandi kultuur on väga hea koht, kust alustada, mitte et kultuuriharidus peaks tingimata ainult sealt algama. Kõige lähemaga on lihtne luua isiklikku seost. Kui laps saab aru, et kultuur ei ole midagi kauget ja abstraktset, vaid see on ka tema kodukoha lood, inimesed, laulud, keel, hooned ja maastik, tekib tal võimalus ennast sellesse pilti paigutada. Ma ei näe kohalikust kultuurist alustamist vastandina maailmale avatusele. Pigem vastupidi – teadmine sellest, kust ma tulen ja millisesse lukku ma kuulun, võib anda kindlama lähtekoha, kust ka teisi kultuure uudishimulikult kohata ja mõista.

Võib-olla ei mäleta laps kümne aasta pärast enam täpselt, mida talle ühes programmis räägiti. Aga ta võib mäletada kogemust ja tunnet, et raamatukogu, muuseum, teater, looduskool või pärimusmuusika keskus on ka tema koht – koht, kuhu ta võib tagasi tulla ka siis, kui kool teda enam sinna ei vii.

Minu jaoks ongi see kultuurihariduse üks pikema mõjuga tulemusi: et lapsel tekib suhe oma kultuuri ja kodukohaga ning kultuurikeskkonnad saavad tema jaoks loomulikuks osaks maailmast, kuhu ta kuulub.

---

KOMMENTAAR:

Viljandi kultuuriasutused tegid HaKuga olulise sammu

Annikki Aruväli, kultuuriministeeriumi kultuurihariduse ja ligipääsetavuse nõunik

Viljandi kultuuriasutused tõid HaKuga sarnase koostöökogemuse oma piirkonna koolidele koju kätte. Uus algatus on avanud ka olulised arutelud kultuuri ja hariduse edasise koostöö arendamisest kohaliku omavalitsuse üleselt. 

Kultuuriranitsa kodulehel kultuuriranits | kultuuriministeerium on ülevaade kultuurihariduse eriilmelistest programmidest kaheteistkümnes kultuurivaldkonnas ning iga õppeaasta alguses saavad kõik põhikoolid ja õpetajate aineliidud kultuuriranitsa uudiskirja põhjaliku kultuurihariduse programmide ülevaatega. Samuti jagavad infot teatri-, muusika- ja muuseumihariduse võrgustikud ning kultuuriasutused ise. Siiski peab arvestama, et igale klassile parima õppekäigu valikul mängib olulist rolli kooli üldine kultuuris osalemise korraldus ning õpetaja isiklik kultuurihuvi, varasemad kogemused ja uudishimu uusi võimalusi avastada.