Kutsehariduses on lisarahastust pikalt oodatud

• Haridus- ja teaduministeerium annab kutseõppeasutustele järgmiseks aastaks ligi 14 miljonit eurot lisaraha. Koolide enda sõnul on see väga tervitatav, kuid selle mõju saab hinnata alles siis, kui on selgunud, kuhu ja kui palju raha eraldatakse ning millised on selle kasutamise tingimused. Lisaks on koolid ebavõrdses seisus, sest kutseharidusreformiga asetatakse esikohale koolid, kus on rohkem põhikoolijärgseid õpilasi. 

Et vastata küsimusele, kuhu ja milliste tegevuste katteks on vaja lisaraha kõige rohkem suunata, vestlesime kolme kutseõppeasutuse, Haapsalu kutsehariduskeskuse, Pärnu hariduskeskuse ja Luua metsanduskooli juhiga. Kuigi koolid erinevad üksteisest mitmes mõttes, on kulusid, mille kasvuga nad kõik silmitsi seisavad. Luua metsanduskooli eristab teistest seegi, et kutseharidusreformi tõttu on nende tegevustoetus kahanenud. 

Õppimiskohustus tähendab rohkem lisatuge vajavaid noori

Haapsalu kutsehariduskeskuse direktori Riinu Raasukese sõnul on toevajadustega õppijate arv viimastel aastatel kasvanud. Kutseharidusreformi tõttu on võetud üha rohkem vastu noori, kes muidu ukse taha jääksid. Vähemalt ettevalmistavas õppes peab nüüd igale noorele koht tagatud olema. „Reaalsus on see, et kui vaatame praegu EHIS-e andmestikku, siis umbes pooled meie noortest õppijatest on mingisuguse toevajadusega. Mitte et kõik oleksid HEV-õpilased, aga mõni on ärevushäirega ja mõni vajab lisatuge näiteks matemaatikas,“ alustab Raasuke. 

“Praegu on koolid juba paar aastat tegutsenud pigem õhinapõhiselt ja seda ka õppekava arendamisel.

Riinu Raasuke

See kõik tähendab tema sõnul üha suuremat vajadust väiksemate õppegruppide, lisamaterjalide või üks ühele konsultatsioonide järele. Koolid peavad leidma ka senisest rohkem tugitöötajaid ja arendama tugiprotsesse, mis omakorda pikendab töötajate tööaega ja suurendab nende panust. „See kõik maksab raha, kuna õpetaja teeb mingi arvu tunde lisatööd. Uutes õppekavades on matemaatikat õnneks varasemast tunduvalt rohkem, aga praegu veel ei ole põhikoolilõpetajate matemaatikateadmised tasemel, mis vastaks meie ootustele. Peame looma ise tasanduskursusi,“ selgitab Raasuke. Tema hinnangul ei saa öelda, et meeletu muutus oleks toimunud just sellest õppeaastast, toevajadustega õppijate osakaal on aasta-aastalt kogu aeg kasvanud. 

Lisarahastus on seega kahtlemata väga rõõmustav uudis ja Raasukese sõnul tuleb olla õnnelik iga euro üle, mis kutseharidusse lisandub. „Lisarahastusega näitab riik esimest korda, et kutseharidusreformi suunatakse raha juurde. Praegu on koolid juba paar aastat tegutsenud pigem õhinapõhiselt ja seda ka õppekava arendamisel,“ nendib Raasuke. Ta ei salga, et õppekava arendamise juhtmeeskonnad oma töö eest väikest tasu said, kuid jätkusuutlikkuseks on lisaraha väga vaja. „Juba žestina on see väga teretulnud,“ lisab ta. 

Raasuke vahendab, et osa rahast läheb kutsemeistrivõistluste arendamiseks ja populariseerimiseks ning osa TI-hüppe integreerimiseks õppetöösse. Kuidas seda raha täpselt kasutama peaks, selles iga kooli vaade tõenäoliselt natuke erineb. Kohti, kuhu raha paigutada, leidub kutsekoolides aga väga palju, juba töötajate ülesanded on nende üldhariduskoolide kolleegide omadest väga erinevad. „Kutsehariduskeskustes on tihtipeale palju rohkem üldtööajaga töötajaid kui tavalises üldhariduskoolis. Meil on õpilaskodud ja õppebaasid, mis vajavad täiendavat personali. Hea näide on metsanduskool, kus inimesed töötavad lautades ja tallides,“ sõnab ta. 

Palju raha neelavad kutsekoolides õppebaasid ja -vahendid. Samamoodi nagu toidupoodides tõusevad toiduhinnad, muutuvad pidevalt kallimaks ka ehitusmaterjalid ja tööriistad. „Kutseõppevahendid ei jää ju tavainflatsioonist puutumata. Suure osa nendest püüame saada sponsorite kaudu, aga väga palju tuleb ikkagi ka endal osta, et õpilased saaksid kätt harjutada,“ ütleb Raasuke. 

Sponsoritega on tema sõnul praegu õnneks täitsa hästi, aga see sõltub suuresti valdkonnast. Haapsalu kutsekeskhariduse eelis on asukoht: mitmed ettevõtjad ning koostööpartnerid tegutsevad lähedal. „Näiteks puitu saame kohalikelt puiduettevõtjatelt päris palju. Mingi osa sellest on nende jaoks lihtsalt praak, aga meie jaoks täiesti piisava kvaliteediga,“ räägib direktor. Mitmed ehitusettevõtjad käivad oma materjale nende koolis ka tutvustamas ja jätavad osa neist sinna. Nii saavad viimistlejad näiteks värvijääkidega katsetada ega pea kõike poest ostma. 

Riigi eesmärk on, et 2035. aastaks otsustaks vähemalt 40 protsenti põhikoolilõpetajatest rakendusliku keskhariduse kasuks. Raasukese hinnangul on eesmärk saavutatav, kuid vähemalt praegu paistab avalik surve olevat ikkagi selline, et igale põhikoolilõpetajale peab leiduma kodu lähedal gümnaasiumikoht. Sellele survele alluvad ka lapsevanemad. Raasuke meenutab, et nendegi koolis on ette tulnud olukordi, kus mõlemad pooled on õppimiskoha ära kinnitanud, kuid tehing jääb ikkagi katki. „Mõni riigigümnaasium pakub jätkuvastuvõtuga õpilasele kohta ja noor mõtlebki ümber. Praegu on ikkagi nii, et ükskõik kui head turundust me ka ei teeks, võimalusel otsustatakse gümnaasiumi kasuks,“ nendib ta. Olukord võib Raasukese hinnangul muutuda siis, kui kahe või kolme aasta pärast hakkavad kutsekeskhariduse omandanud riigieksamitel samu tulemusi näitama kui gümnaasiumilõpetajad. „Mida suuremal hulgal õpilastel ja lapsevanematel on kutsekoolist kaasa võtta hea kogemus, seda rohkem suhtumine muutub. Oleme nelja-aastaste õppekavadega aga alles alustanud ja see võtab natuke aega,“ lõpetab ta. 

Pott pole suuremaks läinud

Pärnu hariduskeskuse direktor Anneli Entson on nüüdseks juhtinud nii üldharidus- kui kutsehariduskooli ja koolide suurim erinevus seisneb tema sõnul õpetajate tasustamises. Ühel koolitüübil koolivaheaegu ei ole, kuid üldharidusainete õpetajaid on kutseharidusreformi tõttu ka kutsekoolides üha rohkem. „Õpetajate koormust suurendab ka õppematerjalide loomine – kutsekoolides kuulub see õpetaja tööülesannete hulka. Väga palju tööd ja energiat on kulunud uute õppekavade koostamisse, mis on seotud kutseharidusreformiga, ja sellega on seotud paljude koolide õpetajad,“ räägib Entson. 

“Seda suppi on ühes ja samas potis keedetud juba palju aastaid ja kõikidele koolidele on sellest jagatud.

Anneli Entson

Ta jätkab, et tehnikat, mida kutsekoolid vajavad, ei ole üsna ammu uuendatud. Koolid on vastavalt võimalustele seda mõistagi teinud, aga suurt tuge selleks pole saanud. „Meie koolis on aktuaalne ka ruumide teema, kuna peame suutma oma ruumidesse mahutada meiega liitunud kooli,“ selgitab Entson. Ta vihjab sellele, et Pärnumaa kutsehariduskeskusega on värskelt ühinenud Pärnu täiskasvanute gümnaasium. 

Sponsorid on sarnaselt Haapsaluga ka neile suureks abiks ja Entson tõdeb, et kui kõik neilt saadu tuleks maksta kinni oma eelarvest, oleks rahaga eriti kitsas. Seda enam on temalgi lisarahastuse üle väga hea meel. Eriti kuna kutsehariduse potti pole juba aastaid midagi lisatud. „Seda suppi on ühes ja samas potis keedetud juba palju aastaid ja kõikidele koolidele on sellest jagatud. Kutseharidusreformi tõttu on juurde antud koolidele, kus on rohkem põhikoolijärgseid õppijaid, see on riigi prioriteet. Ka meie oleme varasemaga võrreldes rahastust juurde saanud,“ räägib Entson. 

Sellega tõstatab ta olulise kutseõppeasutustega seotud mõttekoha. Nimelt soosib uus rahastusmudel koole, kus õpib palju põhikoolijärgseid õppijaid. Samas ei tohi Entsoni sõnul unustada, et Eestis peaksid soodsad võimalused omandada kutseharidus säilima ka neil, kes on gümnaasiumi lõpetanud. Muidugi mängib rolli, kelle jaoks ja millisel otstarbel haridust omandatakse, aga ära unustada ei tohiks kedagi. „Riik peab tagama ka nende koolide jätkusuutlikkuse, kes on nüüd natuke kehvemas seisus. Tõsiasi on aga, et pott pole suuremaks läinud ja raha on lihtsalt ümber jagatud. Osal koolidel on kitsas käes,“ lõpetab Entson. 

Kutseharidusreform tähendab osa koolide jaoks tegevustoetuse kahanemist

Luua metsanduskooli direktor Meelis Kall teab, et 14 miljonist ligi kümme suunatakse koolidesse. Tema info kohaselt on HTM kõikide kutseõppeasutuste soovid, seisukohad ja vajadused kokku kogunud, et saada aimu, millele raha kulutada. „Usun, et lähiajal saame teada, kuhu ja kui palju seda suunatakse,“ alustab tema. 

Luua metsanduskool on üks neist, kus noori õppureid on vähem kui täiskasvanuid ja mis kutseharidusreformiga seetõttu kõige rohkem pihta sai. Varasema rahastumudeli kohaselt polnud vahet, kas kutseõppur oli põhikoolist tulnud või täiskasvanu. Reformiga hakati seda aga eristama ja tegevustoetuse suurus oleneb nüüd sellest, kui palju ühte või teist sorti õpilasi koolis õpib. „Koolid, kelle toetus kahanes, on suuresti maamajanduslikud koolid ehk need, mis asuvad keskustest väljas ja keskenduvad valdkondadele, kuhu tööandjad ootavad täiskasvanud inimesi,“ selgitab Kall. 

“Koolid, kelle toetus kahanes, on suuresti maamajanduslikud koolid ehk need, mis asuvad keskustest väljas ja keskenduvad valdkondadele, kuhu tööandjad ootavad täiskasvanud inimesi.

Meelis Kall

Eelmise aastaga võrreldes vähenes Luua kooli tegevustoetus 18 protsenti ehk 330 000 euro võrra. „Kui arvestame, et juba sellel aastal tuleb kutseharidusreformi rakendada ja kõiksugu muud kulud ei ole väiksemaks jäänud, siis muudab see päris palju,” nendib direktor. Küll aga oskasid nad seda olukorda ette näha ja on selle teadmise valguses juba eelmise aasta oktoobrist kõvasti tööd teinud. „Vaatasime oma tegevus- ja personalikulud kriitilise pilguga üle, et kokkuhoiukohti leida. Haarasime tekkinud olukorral aegsasti sarvist ja tegime kõvasti tööd, et meie koolis ka kutsekeskhariduse õppurite arv suureneks,“ meenutab Kall. 

Nii käisid nad end väga paljudes koolides tutvustamas, rääkides õpilastele, mida ja kuidas nad teevad ning milline on nende õpikeskkond. Selline taktika kandis vilja: kui varasemalt oli Luual põhikoolijärgseid õppijaid maksimaalselt 40, siis sellel sügisel võeti neid vastu 72. „Kusjuures kandidaate oli ligi kaks korda rohkem. Seega saime endale õppureid kenasti valida,“ rõõmustab Kall. 

Tegevustoetuse summa määratakse igal aastal 10. novembri seisuga, mil vaadatakse üle, kui palju ja milliseid õpilasi koolis on. Hoolimata edukast sügisest, mis peaks nad tegevustoetuse peale mõeldes jälle soodsamasse positsiooni asetama, vaatab Kall tulevikku äraootavalt: „Järgneva kolme-nelja aasta jooksul hakkab põhikoolilõpetajate arv vähenema ja see võib olukorra jälle palju keerulisemaks muuta. Küll aga annab viimane vastuvõtt meile lootust, et suudame liikuda ka oma koolis noorte osakaalu suurendamise poole ja seeläbi paneme end tegevustoetuste jagamisel paremasse positsiooni.“ 

See kõik aga ei muuda tõsiasja, et tänavu saadi toetust eelmise aastaga võrreldes 330 000 eurot vähem. Kall loodab, et just see summa kaetakse järgneva aasta lisarahastustest. „Riigi ootused meie koolile ju muutunud ei ole ja me ei peaks puudujääki oma tuludest leidma. See ei oleks jätkusuutlik, kuna see raha on mõeldud kõigeks muuks, näiteks õppekeskkonna arendamiseks,“ mõtiskleb ta. Kall jätkab, et nelja-aastane õpe noortele on igati tervitatav, aga sellega lisanduvad paratamatult kulud. Üks asi on leida kutsekeskhariduse omandajad, mis aitab lahendada tegevustoetuse kahanemise probleemi, teine asi seda õpet korraldada. „Esiteks on vaja üldharidusaineid andvaid õpetajaid, keda on maakoolidesse teatavasti väga keeruline leida. Noored õppurid vajavad ka suuremat tuge. Muuhulgas tuleb leida neile tegevust, et nad pärast tunde lihtsalt ripakile ei jääks. Kõigi selliste lisarollide jaoks on raha vaja,“ lõpetab Kall.