- „Et koolipsühholoog saab hariduse elutööpreemia, on märk sellest, et oskame märgata ja teadvustada seda, mis lastega toimub. Evet võib julgelt nimetada Eesti koolipsühholoogia emaks,“ ütleb koolipsühholoogide ühingu esinaine Karmen Maikalu. TLÜ hariduspsühholoogia keskuse juht, loodus- ja terviseteaduste instituudi koolipsühholoogia professor Eve Kikas on haridusrahva seas tuntud ja tunnustatud koolitaja, uurija, käsiraamatute ja hindamisvahendite autor.
SAMAL TEEMAL
Kuidas te psühholoogia ja konkreetselt koolipsühholoogia juurde jõudsite? Õppisite ülikoolis ju hoopis teoreetilist füüsikat.
Õppisin Nõo koolis ja läksin sealt sujuvalt füüsikat õppima. Lõpetasin ülikooli ja töötasin füüsika instituudi teoreetilise füüsika osakonnas. Sündis tütar, olin aasta aega kodus ja otsustasin aja maha võtta. Mu soov oli leida töö, mis ei tule koju kaasa, ja läksingi ülikooli raamatukokku tööle. Seal olid kõik õnnelikud, et oskasin füüsikaraamatuid klassifitseerida!
Võib ju mõelda, et ei taha tööd koju kaasa võtta, aga tahtsin ikkagi rohkem väljakutseid kui raamatukogus. Juba mitu aastat oli ülikooli psühholooge vastu võetud, aga ma ei tundnud, et psühholoogia oleks minu eriala. Ent kui olin Tulviste raamatu „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ läbi lugenud, sain aru, et psühholoogia on väga huvitav ja laste mõtlemine nii põnev, et seda võiks uurida, kui endal on kodus väiksed lapsed. Astusin kaugõppesse.
Tahtsin saada Peeter Tulviste õpilaseks ja nii läkski. Siis Eesti vabanes ja oli vaja kedagi, kes koolipsühholoogiat arendab. Kuna olin laste mõtlemist ja käitumist-õppimist uurinud, oli see loomulik jätk. Mina tegelesin koolipsühholoogiaga, kolleeg Maie Kreegipuu kliinilise psühholoogiaga ja koos lõime magistrikavad ning hiljem ka kutsestandardid juba koos teiste inimestega.
Vahepeal töötasin Tartus koolis, et saada aru, mida koolipsühholoogi töö endast kujutab. Praegu on raske mõista, milline olukord siis oli. Ei olnud ju rakenduspsühholoogiat, kuna Nõukogude Liidus olid kõik inimesed õnnelikud. Kui läksin kooli tööle, küsisin soovitusi teistelt koolis töötavatelt psühholoogidelt – Tartus mõned siiski olid. Üks soovitus oli mitte lasta ennast asendusõpetajaks kujundada – arvatakse, et psühholoogil pole ju midagi teha, ja kui mõni õpetaja jääb haigeks, pannakse ta asendama.
Gala tänukõnes meenutasite Nõo keskkooli kunagist direktorit Kalju Aigrot. Mida Nõo koolist ellu kaasa võtsite? Nõo keskkool, praegune reaalgümnaasium, on aastakümneid väga tugev kool olnud ja Aigrot tunti üle Eesti.
Minule mõjus Nõos õppimine valgustavalt, sest tulin äärmiselt autoritaarsest koolist. Selle tollase direktori ajal oli koolis masendav kontroll kõige üle. Nõkku minnes tundsin vabadust, mis ei olnud segadus. Aigro oli kutsunud tööle väga head õpetajad, kes mõtlesid ka sellele, miks me nii või teisiti käitume. Nõos oli demokraatiasaareke, kus kooliõpetuse eesmärk polnud ainult teadmisi anda, vaid ka kasvatada inimest, et me elus hakkama saaksime. Meie klassist ei tulnud küll ühtegi tippmatemaatikut ega -füüsikut, aga saame kõik oma eluga hakkama. Minuga koos õppisid ka Raul Vaiksoo ja Toomas Asser.
Sain aru, et probleeme võib lahendada ka huumoriga, ei pea ainult karistama, kui midagi juhtub. Ja õpilastega ikka ju juhtub.
Hoidsime Nõo vaimu, see oli meile tähtis. Olime väga ühtsed.
Meenub üks tore seik: tulime televisioonist võistluselt võiduga ja öösel kell kaks võttis meid Nõos vastu puhkpilliorkester. Pidu käis!
Mis on Eesti koolis muutunud pärast seda, kui psühholoogiateadmistega enam arvestama hakati?
Minu põhikooliajal oli laste tutistamine ja löömine tavaline ja aktsepteeritud. Kedagi ei huvitanud, miks me nii käitume või miks üldse midagi teeme. Niisuguse biheivioristliku, kontrollil baseeruva õpetuse puhul ei olegi psühholoogiat vaja, sest motiveeritakse väliselt: hinnete, karistuse, tunnustusega.
Muutunud ongi see, et nüüd arvestatakse õpilaste eelteadmiste ja omapäradega ning klassis on koos erinevad õpilased. Kes psühholoogiat ei tunne, see nendega hakkama ei saa. Seda näitavad ka praegusaja õpetajate kirjad. Ma ei ütleks, et see on nende õpetajate viga või süü, kes hakkama ei saa. Pigem tuleb see õpetajakoolituse varasemast rõhuasetusest.
“Koolipsühholoogidest jäävad ellu need, kes oskavad suhelda, kuna neil tuleb teha tihedalt koostööd nii õpetajate, laste kui ka vanematega.
Aga tähtis on ka kooli vaim. Direktor on see, kes määrab, kas õpetajad, kogu meeskond mõtleb ühtemoodi. Ühtsus toetab tugevalt.
See ongi muutunud. Muidugi ei saa öelda, et nii on kõikides koolides, aga paljud koolid töötavad meeskonnana ning õpetajad, vanemad ja lapsed on rahul.
Koolitustel jääb mulje, et õpetajad lausa ahmivad teadmisi saamaks psühholoogias targemaks. Kuivõrd õpetajakoolituses nüüd sellele tähelepanu pööratakse?
Tallinna ülikoolisloodi kolme aasta eest hariduspsühholoogia keskus, mis sai võimalikuks tänu tõigale, et mitu psühholoogi läks haridusteaduste instituuti õpetajaid koolitama. Psühholoogiateadmist on õpetajakoolitusse integreeritud väga palju. Olin õppekavade loomise juures. Alustataksegi sellest, kuidas inimesed mõtlevad, õpivad, õpetavad, ja millised on psüühilised protsessid, mälu, taju, tähelepanu. Räägitakse ka sellest, kuidas õpitakse sotsiaalses keskkonnas klassi tingimustes. Koolis tekivad suured probleemid ju sellest, et õpilased on klassis hulgakesi ja toimivad teised seaduspärasused kui individuaalselt õppides.
Lisaks saavad tudengid kogemuse praktikal. Ka „Noored kooli“ programmis õpetatakse palju psühholoogiat.
Aja jooksul ei ole muutunud ainult kool ja klassiruumis toimuv, vaid juurde on tulnud rakenduspsühholoogia. Teadmised mälust ja tajust olid ju ammu olemas, aga pelgalt laboriteadmistega on õpetajatel raske midagi peale hakata. Kui teadmised on koolis rakendatavad, mõjutavad need omakorda psühholoogia arengut. Hariduspsühholoogia arenebki tänu sellele, mida klassis näeme.
Ütlesite galal Joosepi kuju vastu võttes, et koolipsühholoogid töötavadki rohkem Joosep Tootsidega. Kas Arnod peavad ise hakkama saama, sest õpetajate tähelepanu hajub mitmesugustele probleemidele?
Toots ei olekski tänapäeval väga silmapaistev tegelane. Ta oli heatahtlik ja temaga saaks klassis hakkama. Praegu on raskemaid käitumisprobleeme, mis tõmbavad tähelepanu, ja nendega õpetaja aktiivselt tegelebki. Depressioon paistab vähem silma, kui see ei kaasne just käitumisprobleemidega, ja selle murega lapsed jõuavad psühholoogi juurde hiljem. On õpetajate ja koolipsühholoogide ülesanne ka neid märgata. Ma loodan, et nad saavad abi.
Teie teadustööde puhul tõstetakse esile, et need on tihedalt praktikaga seotud. Kui täpselt teadlased teavad, mis klassiruumis sünnib? Kas on ka n-ö halle alasid, millest koolides ei taheta uurijatele rääkida?
Kindlasti on selliseid asju, aga uurimistöö ongi üldistamine. Psühholoog ja filosoof William James ütles juba 1899. aastal, et psühholoogia on teadus ja õpetamine kunst. Kunstis ei tea sa kunagi, mis võib ette tulla. Iga klass on omamoodi. Sellepärast ei annagi me lahendusi, vaid püüame anda pigem õnge, üldistuste osa, et õpetajad ise mõtleksid, mida teha.
Aga et midagi mõtestada, on vaja vaadata, mis toimub. Vanasti käisin üsna sageli vaatamas, kuidas õpetajad räägivad ja tegutsevad. Silma peal hoida on hästi oluline.
Kui lahkelt koolid uurijaid vastu võtavad? Kas on ka keeldutud?
Ikka on keeldutud. Koolides tehakse väga palju uuringuid, millest pole tegelikult kasu, lisaks bakalaureuse- ja magistritudengid. Direktorid on ülikooli kirjutanud, et lõpetage ära. Arvan ka, et niimoodi ei saa.
Eks see ole läbirääkimiste küsimus. Meil oli pikaajaline uuring laste arengu teemal ja kui läksime üheksandat klassi uurima, ütles mitu direktorit, et lubavad meid, kuna oleme enne nende koolis käinud, aga uusi uurijaid nad vastu ei võta.
Otsapidi segab ülikoolide tegevuse koordineerimatus, aga öeldakse ka, et teadlased ei täida lubadust tulla kooli uuringu tulemustest rääkima.
Laste arengu uuring on kestnud paarkümmend aastat. Mis teid selles enim üllatanud on?
Alustasime siis, kui uuritavad lapsed olid lasteaias ja nüüd on nad 26. Kui nad kooli läksid, kaasasime uuringusse ka nende klassikaaslased. Vaatlesime nende laste õpetajaid. Sealt tuli välja, kas õpetajad on väga kontrollivad ja traditsioonilised või lapsekesksed, aga samas ikkagi loovad struktuuri. Või annavad lastele totaalse vabaduse. Nõukogude aja järel mindi ühest äärmusest teise – kui pendel on olnud väga autoritaarsuse poolel, siis mõtestatakse lapsekeskset vabadust ja kasvatust vabakasvatusena. Sellest on ka praegu juttu olnud, et lapsekesksus tähendaks justkui lähtumist laste huvidest: nad teevad, mida tahavad, täiskasvanud sekkuvad minimaalselt. Tegelikult see nii ju ei ole.
“Hariduspsühholoogia areneb tänu sellele, mida klassis näeme.
Uuringust tuli välja, et autoritaarsus ja kontroll ei ole hea, aga vabakasvatus ka mitte. Hea on lapsekeskus, kus õpetaja ja lapsed töötavad koos. Suutsime näidata, mida see teha võib ja mida mitte. Huvitav oli pikaajaline efekt – sellest, mida klassiõpetajad teevad, sõltub, kuidas lapsed kuuendas klassis hakkama saavad.
Kas te rohkem neid noori ei uuri?
Oleme uurinud küll, aga pole veel publitseerinud. Uuritud on nende läbipõlemist ja plaan on sellega jätkata, et näidata pikaajalist efekti. Seda pole maailmas veel väga palju uuritud.
Kuidas teie arvates koolipsühholooge juurde saaks? Ülikoolid valmistavad neid ette, aga erasektor pakub suuremat palka ja nagu eri elualadel näeme, ei tahagi noored enam väga pingelist tööd teha.
Mul ei ole lahendust.
Koolis sõltub väga palju direktorist: kuidas ta enda meeskonna kokku paneb, kes tööle tuleb, kelle ta juurde saab. On koole, kus tugispetsialistid on olemas. Alati ei ole asi rahas, vaid koolikultuuris ja selles, kuidas seal inimesi toetatakse.
Aga me koolitame psühholooge ja ministeerium annab selleks raha, makstakse stippi õpetajaks ja koolipsühholoogiks õppijatele. Need, keda mina magistrantuuris näen, on särasilmsed ja tahavad tööd teha.
Kliiniline psühholoog, kes tegeleb raskete laste ja täiskasvanute probleemidega, võib olla ka introvert ja keskenduda pikka aega ühele probleemile. Aga koolipsühholoogidest jäävad ellu need, kes oskavad suhelda, kuna neil tuleb teha tihedalt koostööd nii õpetajate, laste kui ka vanematega. Koolipsühholoog ei ravi last, vaid kogu keskkonda, süsteemi. Ta ei istu kabinetis ühe lapsega. Mõnele sobib selline töö, mõnele mitte.
Algusaastatel küsisin tudengitelt, millised olid nende suhted enda kooli psühholoogiga. Osa on valinud kooli selle järgi, et nende koolis oli hea koolipsühholoog. Aga sageli kurdeti, et psühholoog läks laste probleemidest õpetajate tuppa laterdama. Samas ei pruugi info üldse koolipsühholoogi kaudu levida.
Praeguse aja koolipsühholoogide oskused on ikka palju paremad kui varem. Kui mina läksin koolipsühholoogiks, ei olnud ma selleks mingit koolitust saanud. Olin selles koolis esimene psühholoog ja keegi ei teadnud, mida minust oodata. Pidin endale ise tööd otsima ja töötasin nende õpetajatega, kes tahtsid minuga koos töötada. Alustasin algklassidest, sest seda ma oskasin.
Aga nüüd saab kasutada koolipsühholoogi hindamisvahendite komplekti, mille oleme loonud.
Elutööpreemia on saanud tihti väga väärikas eas teadlased ja õpetajad, aga teie olete veel aktiivne uurija ja õppejõud. Millised on plaanid?
Ma ei ole leidnud valdkonda, mis vaimustaks mind samamoodi nagu haridus- ja koolipsühholoogia. Palju on veel tegemata.
Pooleli on üldpädevuste hindamisvahendite ja sekkumiste väljatöötamine. See on abiks õpetajatele ja õpilastele, et teadvustada enda tugevusi. Mina töötan eelkõige õpipädevusega – et õpetada, kuidas õppida ja seda hinnata, ning kuidas õpetajad saaksid õpilasi paremini õppima õpetada.
Kui rääkida unistustest, siis südamel on kaks asja. Igal aastal koolitame uusi koolipsühholooge, kes kasutavad meie loodud hindamisvahendit. Järjest rohkem on probleeme venekeelsete kodude lastega. Neid peaks testima vene keeles, ent me ei ole leidnud raha hindamisvahendi kohandamiseks vene keelde. Ilmselt on see praegust situatsiooni arvestades ka lootusetu. Need lapsed õpivad eesti keeles ning me ei tea, kas neil on raskused keele tõttu või on probleemid tõsisemad. Seda on väga vaja teada, aga me ei ole selleks raha saanud. See on keeruline protsess, mitte lihtne tõlkimine.
Teine soov on, et kunagi võiks Eesti ülikoolides olla ka hariduspsühholoogia magistrantuur. Praegu on meil mikrokraad, aga magistrantuuri suunas tuleb töötada. Siin võiksid ohjad enda kätte võtta juba nooremad.
KLASSIKAASLASE ARVAMUS
Toomas Asser, Tartu ülikooli rektor:
Õppisime Evega Nõos füüsikaklassis ja istusime kogu kooliaja kõrvuti. Ta oli tark tüdruk, paistis silma tugevusega reaalainetes, oli laia silmaringi ja mitmekülgsete huvidega. Olime küll tulnud reaalainetesse süvenema, kuid meid köitsid ka kirjandus, ajalugu, kino ja muusika ning need huvid mõjutasid edasisi valikuid. Ühena vähestest jätkas Eve ülikoolis teoreetilise füüsika õpinguid. Tema hilisemas teekonnas psühholoogiasse tunnen ära kooliaegse Eve, kelle uudishimu ulatus alati ühest õppeainest kaugemale. Eve on kogu elu teinud oma tööd pühendumuse ja hoolimisega. Südamlikud õnnesoovid selle väärika tunnustuse puhul!
Lisa kommentaar