- Mis toimub pikaajaliste koolijuhtidega ja miks head õpetajad koolist lahkuvad? See ei ole üksnes ühe kooli mure, vaid Eesti koolijuhtimise laiem probleem.
Kahe aasta eest sügisel oli riigikogu kultuurikomisjonis ning haridus- ja teadusministeeriumis päevakorral üldhariduse koolijuhtide tähtajaliste lepingute plaan, mis oli kirjutatud ka koalitsioonilepingusse. Teatavasti kehtestati nullindate algul korraks tähtajalised lepingud, kuid 2008. aastal muudeti need koolijuhtide survel tähtajatuteks. Sarnaselt nullindatega jäid koolijuhtide tähtajatud lepingud kahjuks muutmata ka 2024. aastal, seekord koolijuhtide ühenduse ja ekspertide tugeva vastuseisu tõttu.
Tähtajaliste lepingute kehtestamise ohtudena toodi esile eelkõige poliitilisi riske – tähtajatud lepingud pidavat kaitsma koolijuhte kohaliku omavalitsuse poliitiliste tuulte eest. Püüti vältida olukorda, kus iga uue võimuga hakatakse isepäiseid juhte välja vahetama.
“Koolijuhi pädevuse hindamisel on puudu üks oluline tegelane – õpetajate esindaja.
Tähtajalised lepingud võivat tekitada hirmu julgete otsuste ees, sundida juhte paati mitte kõigutama ning hoiduma vajalikest, kuid ebapopulaarsetest reformidest. Ajal, mil tehnoloogia muutub meie silme all lausa minutitega, kõlab juba anakronismina väide, et kooli juhtimine on pikaajaline protsess, mida ei saa teha lühiajaliste tsüklitena.
Koolijuhtide tähtajaliste lepingute asemel jõustus 2026. aasta märtsis koolijuhtide atesteerimissüsteem, mille algatas Eesti koolijuhtide ühendus, kaasates küll ka haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti linnade ja valdade liidu, Tallinna ja Tartu ülikooli ning Heateo haridusfondi ja Fontese eksperdid.
Atesteerimissüsteemi järgi toimub koolijuhiga vähemalt kord aastas arenguvestlus ning iga viienda tööaasta jooksul atesteerimine. Võtmerolli koolijuhi atesteerimisel täidab aga koolipidaja, seega jäeti sisse nn poliitiline risk, millest püüti ju hoiduda. Atesteerimiseks moodustab koolipidaja kuni neljaliikmelise komisjoni, kuhu kuuluvad kaks üleriigilise koolijuhtide esindusorganisatsiooni nimetatud esindajat ja üks koolipidaja esindaja. Neljanda liikmena võib komisjoni moodustaja kaasata haridus- ja/või juhtimiseksperdi. Sisuliselt hindavad ennast koolijuhid ise. Nagu näeme, puudub koolijuhi pädevuse hindamisel üks oluline tegelane – õpetajate esindaja, justkui poleks õpetajate tagasisidet vaja. Seega tekib küsimus, milliste objektiivsete indikaatorite abil hinnatakse direktori töötulemusi, mis seoks atesteerimise kooli toimimisega.
Hea lugeja võib siinkohal arvata, et mis siin tagantjärele rusikatega vehkida, otsused on juba tehtud ja esimesed tublid koolijuhid kindlasti atesteeritud. Järgnevalt püüan põhjendada, miks tuleks riigikogu uues valimistsüklis minu meelest taas kord tõstatada koolijuhtide tähtajaliste lepingute teema.
“Vastupidiselt ekspertide arvamusele ei tekiks tähtajaliste lepingutega mingit juhtide põuda.
Ükski atesteerimine ei hoia ära pikaajaliste juhtide väsimist ja selle tagajärgi. Siin on peidus mitmeid probleeme, millest avalikult ei räägita ja ka õpetajate tubades vaid salamisi sosistatakse.
Versailles’ efekt koolimajas
Olen ligi neljakümneaastase õpetajakarjääri jooksul teinud koostööd mitmesuguste pikaajaliste juhtidega, kõigi nende karjäär on alanud säravalt, kuid mõned neist on jäänud pikalt oma koha peale tiksuma, mille tagajärg on väsimus ja mentaalne allakäik juhina.
Sellistes organisatsioonides muutub kõige tähtsamaks juhi võimupositsioon ja sellest kinni hoidmine. Ainuisikulise võimukeskse organisatsioonikultuuri mustrites pole midagi uut – ajaloolisi paralleele võib leida lausa 17. sajandist. Näiteks Louis XIV, Prantsusmaa Päikesekuningas, mõistis omal ajal suurepäraselt, kuidas hoida aadlikke kontrolli all ja tagada endale absoluutne võim. Ta koondas nad Versailles’ palee õukonda ning muutis valitsemise rituaalseks teatriks. Seal ei hinnatud enam iseseisvat strateegilist mõtlemist, vaid oskust kuningale õigel ajal silma vaadata, öelda õigeid lauseid ja noogutada otsuste peale.
Tänapäeva hariduselus näeme sageli selle mikromudelit, nimetagem seda Versailles’ efektiks koolimajas. Pikaajaline koolijuht, kes on aastakümneid ühes asutuses trooninud, loob oma ümber sarnase õhkkonna.
“Ükski atesteerimine ei hoia ära pikaajaliste juhtide väsimist ja sellega kaasnevaid tagajärgi.
Aastatepikkune juhitöö ühes ja samas majas paratamatult väsitab. Juht, kes on väsinud lõputust tulekahjude kustutamisest ja kasvavast survest, hakkab alateadlikult otsima kinnitust oma positsioonile juhina. Nii vahetubki aja jooksul kriitiline tagasiside oma lähikondlaste pimesi usaldamisega. Õukonna ehk kaasanoogutajate ringi pääsemise peamine kriteerium pole enam erialane võimekus, vaid lojaalsus. Vastutasuks toetamise eest tagatakse neile teatud eelised, mugavam töökoormus ja suurem vabadus. Taolise käitumismudeli tulemusena tekib juhi ümber läbitungimatu „tõeväli“. Õukonna peamine ülesanne on toimida filtrina, probleemid ja konfliktid vaikitakse maha, et „juhti mitte koormata“. Juht elab peagi mugavas mullis, tundmata huvi tegelikkuse vastu, sest ka nii saab.
Kuldsed ahelad ja hallid kardinalid
Vahel satuvad väsinud pikaajalised juhid nii iseenda kui ka oma lähikondlaste seatud lõksu. Aastaid räägib juht küll oma pensioniplaanidest, kuid lubadused jäävad õhku ja pensionile ta ei siirdu. Miks? Sest õukond ei poolda seda. Kellelgi on vaja säilitada oma positsioon ja mugavad tingimused. Olen töötanud koolis, kus pikaajalise juhi pensioniaasta juubeliks koguti lojaalse ringi initsiatiivil õpetajatelt raha, et kinkida juhile jäme kuldne käekett. Kingitus, mis sümboliseerib kuldseid ahelaid, mis hoiavad juhti tooli küljes kinni.
Kes kuuluvad taolise juhi lähikonda? Mida kauem juht ühes kohas on, seda enam nihkub fookus pedagoogiliselt juhtimiselt administratiivsele. Juhi paremaks käeks, omamoodi halliks kardinaliks ei tõuse mitte kogenud aineõpetaja, vaid keegi tugipersonali hulgast, nt kantseleiülem, sekretär või huvijuht, kelle töö ei ole klassiruumis õpetada, vaid juhi jaoks oluline paberimajandus korras hoida. Kuna neil puudub pedagoogiline autoriteet, on nende positsioon täielikult seotud juhi soosinguga. See teeb nad kõige ustavamateks kaastöölisteks, kes valvavad kiivalt, et keegi juhi mugavustsooni ei ohustaks.
Sellises olukorras hakkab ka kunagise edumeelse juhi käitumises ilmnema autoritaarne võimudünaamika, sest klassikaliste grupiprotsesside etapid (kujunemine, konfliktid, kohanemine, koostöö) juba ammu ei toimi. Vastukaaluks autoritaarsele juhile tekib organisatsioonis nn opositsiooniline vaibaklubi, kuhu kuuluvad need, keda rahulolematuse tõttu aeg-ajalt otsitud põhjustel vaibale kutsutakse.
“Mida kauem juht ühes kohas on, seda enam nihkub fookus pedagoogiliselt juhtimiselt administratiivsele.
Keskkond, kus kriitiline mõtlemine ja uued ideed on asendunud lojaalsuskultuuriga, kustub professionaalne entusiasm peagi. Niiviisi lahkuvad koolist õpetajad, kes ei soovi mugavustsoonis osaleda.
TLÜ haridusjuhtimise professori Eve Eisenschmidti sõnul („Kooliuuringu kaks palet – juhtimisest sõltub palju“, ÕpL, 09.12.2025) sõltub õpetaja heaolu juhtimisest. „Õpetajad, kes hindavad kõrgelt juhtkonna panust õppimist toetavate juhtimisviiside rakendamisel, hindavad kõrgemalt ka oma üldist tööga rahulolu, töö tunnetatud väärtust ning kindlust, et nad jätkavad ka edaspidi tööd õpetajana.“
Tippjuht on heas vormis kuni seitse aastat
Et vähendada või ära hoida eespool kirjeldatud olukordi, tuleks taas kord tõstatada koolijuhtide tähtajaliste lepingute teema, seekord juba tõenduspõhisemalt ning laiemat ringi kaasates. Miks mitte tuua üldhariduskoolide juhtimisse kõrgkoolidega sarnased paindlikud roteerumise tavad, näiteks kahe ametiaja kriteeriumid, s.o maksimum kümme aastat. Üldtuntud juhtimisteooriate järgi suudab professionaalne tippjuht olla heas vormis 5–7 aastat. Vastupidiselt ekspertide arvamusele ei tekiks tähtajaliste lepingutega mingit juhtide põuda, TLÜ-s ja TÜ-s koolitatakse nii alustavaid kui ka kogenud juhte. Tähtajalised lepingud sunnivad koolijuhte jätkama ja end erialaselt täiendama, mis kindlustaks tähtaja lõppedes töökoha õpetajana.
Rotatsioon ei ole karistus juhile, vaid kaitsemeede koolile, et vältida paigalseisu, nn kuldseid ahelaid ja tegelikkuse taju kaotanud õukondi.
Lisa kommentaar