- Kõigi õpilaste kõigi eripäradega arvestamine võib õpetajat väsitada, kuid probleemide ennetamine on efektiivsem kui tagajärgedega tegelemine.
Kui olin lasteaiaealine, ütles ema enne külaliste tulekut mulle mitmel korral, et külaliste juuresolekul ärgu ma tulgu temalt midagi küsima ega valjusti rääkigu. Sõnakuuleliku lapsena mõistagi niimoodi käitusin.
Hiljem juurdus sügavale teadvusse paljukuuldud vanasõna „Laps räägib siis, kui kana pissib“. Loomulikult, täiskasvanute tarkadele juttudele ja tähtsatele tegevustele ei ole kohane ega viisakas vahele segada lapsel, kelle jutt ei väärigi tähelepanu, leidsin ütlusele täieliku õigustuse.
Logopeedilise lasteaia viimases rühmas (pool sajandit tagasi) läbisin lugemiskontrolli, kus tuvastati, kui pika teksti jõuan ma ettenähtud ajaga ette lugeda. Pingutasin, lugeda oskasin, aga siiski ei oldud mu tulemusega rahul. Kui mul paluti loetud teksti sisu oma sõnadega ümber jutustada, ei osanud ma midagi vastata, kuna kiiruse peale lugemine oli kogu tähelepanu haaranud.
Algkoolis küsis kord üks klassivend minult, kas ma ka mõtlen nii konarlikult nagu rääkides. See oli üks esimestest kordadest, kui mõistsin, et mu kõnega on midagi valesti. Aga mis täpsemalt ja miks, sellest aru ei saanud. Mõtlesin ju normaalselt, võrreldes teistega isegi kiiresti, kuid kõnelemine oli raske, kohati väga katkendlik ja nõudis eraldi pingutamist. Ma kogelesin.
“Kogeleval koolinoorel on kergem esimesena vastata, selle asemel et enda lugemisjärjekorda oodata.
Põhikoolis sain õnneks mõnes tunnis suulise vastamise asemele teha seda mõnikord kirjalikult. Mis säästis terve klassi aega. Ent oli ka õpetajaid, kelle arvates võrdus mu pauside ja blokkidega katkestatud kõne lihtsalt puuduvate teadmistega – ma olnuks nagu koduse töö tegemata jätnud. Terve kooliaja jooksul ei läinud ma ühtegi tundi ettevalmistuseta. Lisaks mõtlesin valmis – võimalikku suulist vastamist arvestades –, kas ja millega saaksin asendada sõnu, mis algasid mu jaoks raskete häälikutega või mille väljaütlemist kogelejana kartsin juba ette.
Ühiskond on mõistvam kui varem
Kord nädalas või paari nädala tagant logopeedi vastuvõtul läksid mul kõneharjutused väga hästi, kõne oli sujuv ja peaaegu kogeluseta. Ent niipea kui arstikabineti ukse enda järel sulgesin ja toetavast keskkonnast taas nn pärisellu astusin, oli kogelus endisena tagasi.
Keskkooli lõpus käisin mingis kutsekomisjonis, kus mulle siiralt soovitati valida edaspidiseks eluks eriala, mille puhul kõnelemisvajadus oleks minimaalne – või veelgi parem, mis ei eeldaks üldse suulist suhtlemist.
Tegelikult on risti vastupidi. Mida rohkem suhelda ja vähem kõnelemissituatsioone vältida, seda parem ja kergem on rääkida. Praegu, neli aastakümmet hiljem, suhtub ühiskond kogelusse oluliselt sallivamalt ja mõistvamalt.
Kogelus on kõnehäire, mis tekib inimese tahtest sõltumata, väljendudes häälikute, silpide või ühesilbiliste sõnade ko…ko…kordustena, häälikute v…v…v…venitusena või õhuvoo või kõneaparaadi täieliku blokina. Kuigi kogelust on palju uuritud, pole selle ühtset põhjust veel leitud. Kogeluse teke ja püsimine on seotud mitme teguri (isiklike eripärade ja keskkonna) koosmõjuga.
“Mida rohkem suhelda ja vähem kõnelemissituatsioone vältida, seda parem ja kergem on rääkida.
Inimesed kogelevad eri moodi ja eri raskusastmega, ühe inimese kogelus võib varieeruda aastate, kuude või isegi päevade lõikes. Kogeleb keskmiselt üks protsent inimestest, mehi on nende hulgas 3–4 korda rohkem kui naisi. Tavaliselt algab kogelus 2.–5. eluaastal, umbes neljal lapsel viiest kaovad kõnetakistused arengu käigus.
Märgata ei pruugi olla kerge
Kogeleva lapse või kooliealise noore toetamisel on võtmeroll eelkõige lastevanematel ja õpetajatel. Neljapäeval, 22. oktoobril tähistatakse rahvusvahelist kogeluse teadlikustamise päeva. Sel puhul sobib õpetajate jaoks üle vaadata, kuidas aidata õpilast, kes kogeleb. Klassi õpilaste kõigi eripäradega arvestamine võib õpetajaid väsitada, ent probleeme ennetada on kindlasti efektiivsem kui tagajärgedega tegelda.
Kogelust ei pruugi olla alati kerge märgata, sest sageli püüab kogelev õpilane (tundes ise suurt piinlikkust ja häbi) seda varjata nii õpetaja kui klassikaaslaste eest. Seetõttu tuleks klassis kogelust teadvustada, et kõik mõistaksid, miks õpilane teatud viisil käitub ja mida ta võib tunda. Sel juhul saab kogelev õpilane iga päev märke, et tema kõneviisi aktsepteeritakse, ning seeläbi muutub ka suhtumine kogelusse – mis on tähtis eeldus kõne sujuvuse suurendamiseks.
Kõige olulisem on anda õpilasele aega rääkida. Ei ole vaja tema eest sõnu või lauseid lõpetada, soovitada rahuneda vms, sest see võib hoopis pinget tõsta. Selle asemel on hea suhtuda õpilase kõnetakistustesse rahulikult ja hoida temaga silmsidet. Õpilast aitab õpetaja enda aeglasem kõnetempo.
Suulise vastamise võimalused võiks õpilasega (ja tema vanematega) eelnevalt läbi arutada ja sobivad viisid kohandada. Kogeleval kolinoorel on kergem esimesena vastata, selle asemel et enda lugemisjärjekorda oodata. Ehk on mõnikord võimalik pikemaid suulisi vastamisi ette võtta pärast tunde rahulikumas õhkkonnas. Vahel võib lahenduseks olla suulise vastamise asendamine kirjalikuga. Samas tuleb silmas pidada, et õpilane ei tunneks end klassikaaslastest isoleerituna ega ülemäärase eritähelepanuga kohelduna. Eesmärk on luua keskkond, kus kogelev õpilane oleks klassi täisväärtuslik liige, kelle arvamust kuulatakse.
Lisa kommentaar