Raamat kui punktiirjoon

• Jim Ashilevi näitab oma teoses armastust, hoolimist, hüljatust, jõusuhteid, vahepeal ka omal ajal valitsenud vaesuse trööstitust.
• Raamatu oluline motiiv on rassism.

---

---

Jim Ashilevi „Inimese kostüüm“ on mitmekihiline raamat. Tekstis kulgeb korraga lugematu hulk narratiive, igaüks oma rada, et lõpuks tervikuks põimuda. Raamatut ei ole tingimata mugav lugeda, ometi läheb see ladusalt. Ning kuigi tekst on justkui teisesusest ja valust, ei ole see kindlasti ohvriks olemisest.

Üks Ashilevi loodud narratiiv on teisesus eliitkoolis. Tean – need on head koolid, edukate inimeste taimelava, sageli lojaalsete vilistlastega. Ilmselt on need tänapäeval ka hoopis teistsugused kui eelmise sajandi lõpus ja uue hakul. Ka ühiskond on muutunud. Küllap peegeldasid need mainekad koolid oma aja väärtusi tunnustades vaid teatud tüüpi edukust ja jätsid endast maha hulga traumeeritud noori. Selliseid, kes võisid samuti olla targad. Aga teistmoodi, erinedes keskmisest huvide, välimuse, teadmiste jaotumise või millegi neljanda poolest.

“Ashilevi räägib vapralt, kuidas suhtus eliitkool humanitaarsete huvidega poissi, kes ei vastanud nõutud keskmisele.

Ashilevi räägibki vapralt, kuidas suhtus eliitkool (eeldan, et) humanitaarsete huvidega poissi, kes ei vastanud nõutud keskmisele. Ta jutustab – parafraseerin autorit –, kuidas tulla poollollakana koolisüsteemist läbi. Mõistusega saan aru, et kritiseerida enam kui 20 aastat hiljem oma koolikogemust ei ole eriline vaprus. Peaks olema loomulik, et seda julgetakse teha. Isegi reaalajas. Aga hästi vist ei juleta, isegi kirjanduslikus vormis. Viimastest meenubki esimese hooga vaid „Inimese kostüümi“ teise peategelase Margus Karu romaan „Nullpunkt“. Jah, on suurepäraseid õpetajaid, alati on olnud. Selliseid, kes panevad õpilasi oma ainet armastama. Või hoolivad ja märkavad, ei pööra kiusamist nähes pead kõrvale. Aga alati on olnud ka teistsuguseid. Seda enam on selliseid narratiive hea lugeda.

Teistsuguse välimuse võimalikkusest 

Raamatu teine oluline motiiv on rassism, sest tekst jutustab ka testest erineva välimuse võimalikkusest üleminekuühiskonnas. Ashilevi raamat kirjeldab otsesõnalist räiget rassismi nii koolikeskkonnas kui ka linnaruumis. Samuti vaatleb ta kultuuri ja meediat, mis vägivalda ja rassismi legitimeerivad. Ta kirjeldab peaaegu monotoonsel toonil noores eas sellega kaasnenud halvavat hirmu.

Mõistan isegi, et on äärmiselt alp võrrelda enda kogemusi Ashilevi omaga. Samas on vist inimlik, et lugeja paigutab autori kogemusi enda omadesse. Ja mõni asi tekitas tõesti vastikut äratundmist, sest viha pisutki teistsuguse vastu oli ühiskonnas olemas. Mäletan näiteks, kuidas vanamehed lapseohtu mind pisut tõmmuma välimuse tõttu venelaseks pidasid ja eesti aktsendiga nilbeid ettepanekuid tegid – ning eesti keelt kuuldes eemale tõmbusid. Siis jõudsin sinna, kus Ashilevi kirjeldab meditsiinitöötajat, kes sünnitusmajas emale nähvab: „Mõnel on vaja elus ikka kõik ära proovida!“ Kohe seostus see mu enda ema mälestustega varieteest Tallinn, kui tema abikaasa vetsu läks ja ligi tormas viisakalt riides intelligentse moega eesti mees, et sisistada eesti tüdrukute kohta, kes kaukaaslastega litsi löövad.

Ashilevi kirjeldatud teisesus ei piirdu siiski vaid nahavärviga. Rahvus põimub laiema arusaamaga, milline üks mees olema peab, tekstil on intersektsionaalsuse mõõde. Näiteks kirjeldab Ashilevi mustanahalise poisi tööotsa geiartisti esinemise taustal kusagil välipeol, kus mõnitada saavad mõlemad. Või: „Sa näed välja nagu valge neeger,“ noomib õpetaja riietuse pärast minategelase klassivenda. Ning kohe meenub koolivendade peale röökiv direktor: „Homoseksualistidel siin koolis kohta ei ole!“

“Autor ei kulge kronoloogiliselt, vaid uitab temaatiliselt ajas edasi-tagasi.

Lugedes mõtisklesin omajagu, kui palju on asjad muutunud. Ühest küljest on justkui lubatud ka vähem hegemoonilised maskuliinsused, aga samamoodi võib nende eest praegugi karistada saada. Keskmisest erineva silmalõikega last võivad teised jätkuvalt trammis mõnitada, et kobigu too Aafrikasse (!) tagasi. Probleemid teisenevad, aga päriselt ei kao.

Perekond, depressioon, suitsiid

Raamatu oluline narratiiv on peresuhted. Autor loob oma pere kroonikat mitme põlvkonna kaudu. Näitab armastust, hoolimist, hüljatust, jõusuhteid, vahepeal ka omal ajal valitsenud vaesuse trööstitust. Kirjeldab eestlastele nii kroonilisi probleeme nagu alkoholism ja realiseerimata lähedus ning nende mõju tulevastele põlvedele.

Samamoodi vaatleb autor enda loodud pere kogemust, vastandades ise pereks olemist perest tulemisele. Seda tehes dekonstrueerib ta, kuidas minevikukogemused ja peremustrid meiega kaasa tulevad. Kuidas kanduvad edasi hirmud ning kui palju on võimalik neid murda. Kuidas lapse sünd toob välja ootamatu empaatia, mida värsked vanemad sageli kogevad. Ja kuidas surmale vastandub sünd.

Ashilevi lugu on segapere lugu ning mulle tundub, et vajame selliseid narratiive oluliselt rohkem, kui meil neid on. Kuuluda põhirahvusesse on üks asi, kuuluda vähemusrahvusesse teine. Olla aga põhirahvuse ja mõne vähemusrahvuse segu on kolmas asi. Ning viimasel juhul ei pruugi sa suuta samastuda kummagi eelnevalt mainitud kogemusega. See on piirilolija kogemus, kus korraga asutakse mõlemal pool piiri ja samas mitte kusagil. Usun, et piirile satutakse ka mitte ainult rahvuse pärast, mistõttu võiksid sellised lood kõnetada paljusid. Seda piirilolija kogemuse lünka täidab oma tekstiga ka Ashilevi.

“Kogu tekst on raamistatud viidetega bändidele, lauludele, tekstidele, saundidele.

Teisesuse, hirmu ja üksilduse kõrval kerkib raamatus esile paratamatu teema – depressioon. Siin ei ole see ainult minategelase depressioon. Õigupoolest räägitaksegi raamatut tutvustades, et see on lugu sõbra enesetapust. Ja kindlasti see nii ongi. Aga samamoodi on tekst sellest, kui erinevaid depressioone maailmas on ning kui eri moel nendega elatakse ja toime tullakse.

Seega, surm (nii surmahirm kui ka suitsiid) ja sellega edasi elamine on väga oluline motiiv. Autor arutleb, kuidas samal ajal surmaga toime tulla ja sellest kõnelda. Kas suitsiidist üldse tohib avalikult rääkida? Ehk mõjutab see mõnda teist inimest sarnase otsuseni jõudma? Lugedes autori otsust, et rääkida tuleb, meenus uuring, mille kohaselt oodati pärast Kurt Cobaini enesetappu suitsiidilainet. Seda Seattle’i piirkonna andmetel siiski ei järgnenud, seevastu suurenes märkimisväärselt enesetapukriisi abikõnede arv (Jobes jt, 1996. „The Kurt Cobain suicide crisis: perspectives from research, public health, and the news media“). Ilmselt ei ole kõik nii ühene, ometi osutab see tõsiasjale, et vaikimise ja rääkimise vahekorda ei saa lihtsustada.

Punktiirjoonte keel

Millises keeles autor neist asjust räägib? Vahepeal ütleb väga otse, päevikulikult ajajooni luues. Siis eneseirooniliselt, peaaegu end pilades. Seejärel väga poeetiliselt, otsides surmale kauneid metafoore. Argikeel ja paatos on teoses orgaaniliselt seotud.

Ka narratiivid põimuvad omavahel pigem vihjamisi kui liiga otsesõnu. Autor ei kulge kronoloogiliselt, vaid uitab temaatiliselt ajas edasi-tagasi, pöörab vahepeal ootamatusse suunda, sööstab mõtlikkusest otse aktsiooni, sündmuste keskmesse, ja naaseb siis lihtsalt olemisse. Seega koosneb raamat pigem punktiirjoontest, mida iga lugeja saab pidevaks tõmmata vastavalt oma elukogemusele.

Selline vorm tabab hästi leina ja mälu olemust, mis samuti ei ole sirgjoonelised. Ei tea, tuleneb see keelest või kogemusest, mida autor püüab edasi anda, aga kirjastiil tekitab empaatiat. Tähendus sünnib vastavalt sellele, mis on lugeja elus esiplaanil. Minu jaoks oli see katkisus, depressioon, mis saab alguse maast madalast, teistsugususest vaeses üleminekuühiskonnas. Sarnased inimesed tõmbuvad, peidavad nooruse närusust tubliduse ja edu fassaadi taha. Seegi on omamoodi hakkamasaamise strateegia, haakides ka raamatu pealkirjaga.

“„Inimese kostüümi“ lugedes on pisut lihtsam leppida iga lahkunuga, kelle minek on teinud haiget.

Raamatul on veel üks sümpaatne joon. Lisaks mitmele teisele motiivile, millest ma siin ei rääkinud (looming, COVID, sõbrad, elupaigad jne), jookseb tekstist läbi muusika. See ei ole kirjandusest ega noortest kõneldes midagi enesestmõistetavat. Veidral kombel kohtan tänapäeval n-ö täiskasvanute hulgas suhtumist, et muusika on midagi, millest välja kasvada. Või et muusika on massikultuur ja seetõttu justkui vähem kultuur. Ashilevi puhul on tunda, et muusika on oluline. Ta mõistab ja väljendab ka muusika afektiivsust sõnumite võimendajana. Kogu tekst on raamistatud viidetega bändidele, lauludele, tekstidele, saundidele. Need moodustavad nähtamatu soundtrack’i, mis dikteerib teksti muutliku meeleolu, kannab mälu ja identiteeti.

Remargi korras

Ja veel üks asi. Lein on äärmiselt üksildane seisund. Vaid loetud päevad enne Margus Karu surma, millest „Inimese kostüüm“ räägib, lahkus elust teinegi kultuurilooja – fotograaf ja feministlik aktivist Anna-Stina Treumund. Seetõttu on mu ajus need kaks surma lootusetult kokku põimunud. Olen aastaid ikka ja jälle naasnud mõtte juurde, miks see nii läks. Vabasurmast kõneldes kumab ju peaaegu alati alateemana küsimus, saanuks me ta päästa. Kui oleks jõudnud õigel hetkel, õigel ajal, kas võinuks minna teisiti?

Lugedes tundsin nii tuttavat tunnet, kuidas ajaarvestus käib asjade kaudu, mida lahkunu iial ei näe ega koge. Kuidas lähedase surma kogemus iga sekundiga muutub. Milline on lohutus, mida otsime ja mille külge klammerdume. Ja raamat ise muutub lohutuseks. Seda lugedes on pisut lihtsam leppida iga lahkunuga, kelle minek on teinud haiget. Juba seetõttu tasub „Inimese kostüümi“ lugeda, sest varem või hiljem kogeb kaotusvalu meist igaüks.