- Tehisintellekti valdkonnas valitsevad hype ja suured ootused. Selle kõige keskel üritatakse tehisintellekti rakendada ka hariduses. Kas see aga lahendab meie probleemid?
„Kas sa oled zombi?“ küsib üks õpilane teiselt. „Kas sa küsid tõesti kõiki vastuseid tehisintellektilt?“ Kuulsin sellist vestlust ühes koolis, kus pidasin loengut meediapädevuse teemal. Klassikaaslane ei vastanud midagi, aga ülesande tegi ta valmis TI-ga.
Ülesanne oli luua toote reklaam, õpilaste fantaasiat ei piiratud millegagi. Mõistan, et looming ei paku kõigile huvi, meedia kõiki ei köida, õpilased on ülekoormatud jne. Tehisintellekt täidab sellise ülesande sekunditega, kuid kas me peame koolitama tõhusaid ja universaalseid prompt’ide loojaid või inimesi, kes suudavad iseseisvalt ja omapäi mõelda? Õppimine on pikk protsess, see ei ole „kogu Rooma impeeriumi ajalugu kümne minutiga“ või „genereeri mulle viis ideed essee jaoks“.
Suhtlema peab õppima robotita
Eesti meedia kajastab tihti noorte tööhõive teemat ja nende püüdlusi leida oma koht elus. Hiljuti puhkes arutelu selle üle, et tööturule sisenevad noored ei leia tööd isegi hea hariduse olemasolul, sest kõikjal nõutakse kogemust, kuid neil seda pole ja nad ei ole katsumusteks valmis. See ei ole kaugeltki ainult haridussüsteemi probleem.
“Kas peame koolitama tõhusaid ja universaalseid prompt’ide loojaid või inimesi, kes suudavad iseseisvalt mõelda?
Sõbraliku vestlusrobotiga võib arutada, kus ja kuidas tööd otsida ning tema abiga isegi tööintervjuu simulatsiooni läbi viia. Päriselus tuleb tööintervjuul aga ikkagi rääkida ja hiljem ka töötada päris inimestega.
Kui me panustame digioskustesse ja nende õpetamisse, peame õpetama noori ka suhtlema, kontakte looma ja küsimusi küsima, et olla päris elus sama enesekindel kui digimaailmas.
Hiljuti kohtasin kolleegi, kelle laps kuulub nn digitaalsesse põlvkonda. Ta on sündinud, mobiiltelefon käes, ja veetnud juba varajastest eluaastatest aega sotsiaalmeedias. Vanem rääkis mulle murelikult, et laps õpib hästi, kuid suhtlemisega on probleeme ning et noormees on alles nüüd, ülikoolis õppides mõistnud suhtlemisoskuse tähtsust ja püüab selles järele jõuda. „Ega me ise ka vanematena tol ajal teadnud, mis see sotsiaalmeedia on ja kuhu see viib,“ tunnistas lapsevanem.
Muidugi on ka noori, kes kasutavad tehisaru võimalusi ja õpivad samas produktiivselt. „Tänu tehisintellektile on mul lihtsam leida allikaid nii lihtsate kui ka keerulisemate päringute põhjal, tõlkida tekste ja küsida nõu grammatikas. Samuti on tehisaru aidanud mul uut keelt õppida. Teisalt ei meeldi mulle, et tehisintellekti kasutatakse nüüd sageli plakatite, reklaamide ja pakendite loomiseks, mille tõttu väärtustatakse kunstnike ja disainerite tööd vähem,“ rääkis oma kogemusest üks minu meediapädevuse projektis osalenud noor.
Samas ütlevad õpetajad, et sugugi haruldased pole juhtumid, kus õpilane vaidleb õpetajaga ja väidab, et nii õpetaja kui ka õpik on eksinud ning õige vastuse annab ainult tehisaru. Tehisintellekt vastab ju kiiresti, kindlalt ja arusaadavas keeles. Kuidas ta saakski eksida? Tegelikult eksib ka tema. Tehisintellekt suudab kasutajates luua selguse ja kontrolli illusiooni, kasutajatel tekib ettekujutus, et nad mõistavad infot. Kuid isegi kui tehisaru on kõike seletanud ja vastanud ka rumalatele küsimustele, saab ta teemast aru vaid pinnapealselt.
“Õppimine on pikk protsess, see ei ole „kogu Rooma impeeriumi ajalugu kümne minutiga“.
Samal ajal tundub inimesele, nagu oleks ta oma otsustes täiesti iseseisev. Tema on ju see päris inimene, kes oma juturoboti ehitab, õpetab, kontrollib. Tegelikult pole see aga sageli sugugi nii, tehiaru mõjutavad algoritmid ja nende kujundatud arusaam. Aina rohkem ilmub uuringuid selle kohta, et ka tehisaru platvormid ehitavad oma rakendusi nii, et tekitada sõltuvust.
Algoritm sunnib ostma mida tahes
Olen mitmel oma koolitusel küsinud inimestelt, kes või mis nende arvates otsustab, mis parasjagu moes on. Väga paljud – nii noored kui ka täiskasvanud – ütlevad, et teevad ostuotsuse ise. Tegelikult järgivad nad sageli lihtsalt trendi, alludes algoritmidele, mis suudavad peaaegu igaühe sundida ostma mida tahes või muutuma sõltuvaks tehisintellekti vahendist. Lõpuks tahab iga platvorm, et oleksite seal 24/7.
Zombid järgivad rahvahulka, ilma et küsiksid, kuhu see suundub. Haridus õpetab inimesi peatuma, mõtlema ja valima oma suuna. Zombifilmides ei ole alati suurim oht elukad ise, vaid kiirus, millega nakkus levib. Ka valeinfo võib levida sarnasel viisil: emotsionaalsete reaktsioonide, jäljendamise, sotsiaalse surve ja kriitikavaba jagamise kaudu. Kool peab aga õpetama inimesi mõtlema enne järgimist.
Lisa kommentaar