- Sellest õppeaastast rakendatud ettevalmistav õpe on juba kahe kuu jooksul tähendanud koolidele nii edulugusid kui ka murekohti. Argipäevade tegevused paistavad olevat paika loksunud, aga laiem küsimus on alles: milline peaks olema õppe eesmärk? Muret valmistavad ka noored, kes ei ilmu kooli kohale.
Ettevalmistav õpe (EVÕ) loodi õppimiskohustuse reformi tagajärjel nende noorte jaoks, kes põhikooli järel eri põhjustel oma õpiteed kuskil mujal jätkata ei saa. Õppe idee tundub laias laastus konkreetne: omandada nn vaheaasta jooksul puuduolevad oskused ja teadmised ning täita õpilüngad, et sellest järgneval õppeaastal juba edasi õppida.
Puudumistes pole süüdi tingimata noored ise
Tallinna rakenduslikus kolledžis on neli EVÕ rühma, kokku 60 õpilast. Kooli eripedagoogi Helena Tsivkini sõnul on seni kulgenud kõik plaanipäraselt, kuigi igas rühmas leidub mõni üksik, kes kooli kohale ei ilmu. Sellisel juhul tuleb tema sõnul esimese asjana uurida lapsevanematelt, mis on puudumise põhjused. „Kahe puuduja vanemad arvasid, et laps käib koolis, ja tõde tuli päevavalgele alles septembri keskel, mil me nendega ühendust võtsime ning ütlesime, et laps pole kooli jõudnud,“ nendib Tsivkin. Probleem seisneb tema sõnul selles, et pahatihti ei suuda ka vanem oma last kooli minema motiveerida. Kooli käed on sel juhul seotud. „Eks vanemad on ise ka mures, mis saab, kui koolikohustus on, aga laps kooli ei lähe. Ühel juhul oleme teavitanud ka lastekaitset, aga see oli päris hiljuti ja me ei tea veel, kuidas olukord edasi areneb,“ jätkab Tsivkin.
“Hea meel on näha, et B1-tasemel eesti keele oskajad toetavad teisi väga palju.
Helena Tsivkin
Koguni viit EVÕ rühma võõrustava Vabaduse kooli õppejuht Liina-Liis Liiv-Toome tõdeb, et ka nende kooli EVÕ rühmades on neid, kes kohale ei ilmu. Peredega suheldes sai aga selgeks, et puudumiste põhjus ei ole tingimata lapse soovimatus õppida. Nimelt tuleb ette, et vanemad ei pea kooliaastat, mis ei ole justkui põhikool ega keskkool, piisavalt kasulikuks. „Paljud Ukraina pered seisavad silmitsi keerulise majandusliku olukorraga ja paraku ei saa selliste perede lapsed enda õpingutele ja tulevikule keskenduda. Kuigi noor ise sooviks õppida, on tema roll perekonnas kahjuks teine,“ selgitab Liiv-Toome. Ta jätkab, et sageli tulebki veenda eelkõige lapsevanemaid ettevalmistava õppe vajalikkuses. Mõnel juhul on see pikem protsess, sest pere hakkamasaamiseks on lapse sissetulek vajalik. „Sellistel puhkudel teeme koostööd juba sotsiaalvaldkonna esindajatega, et pakkuda perele tuge ja aidata noorel õpinguid jätkata,“ lisab ta.
Kõige rohkem on neid, kes ei oska eesti keelt
Valgamaa kutseõppekeskuses on kahe rühma peale kokku 20 õpilast ja igapäevasest õppetööst saavad kooli õnneks osa võtta kõik. Ühe rühma moodustavad need, kelle emakeel ei ole eesti keel ja kes eesti keele eksamil täielikult ebaõnnestusid. „Nad ei saanud ühtegi kooli sisse, kuna oskasid eesti keelt parimal juhul A1-tasemel,“ alustab kooli õpetaja ja sotsiaalpedagoog Janika Ploom. Teises rühmas osatakse keelt juba paremini, aga ka nende õpilaste sisseastumiskatsed koolidesse ebaõnnestusid. „Mõne sotsiaalsed oskused ei ole kõige paremad ja ta ei tea, mida teha tahab. Paljud on olnud koduõppel ega oskagi suhelda. Nad seisavad silmitsi ka hirmu ja ärevushäiretega,“ selgitab ta.
Sarnaselt Valgamaaga on mujalgi koolides rühmade moodustamisel aluseks võetud keeletase. Tsivkin räägib, et kõige rohkem tuli nende juurde just esimese profiili õppijaid ehk neid, kelle eesti keele oskus on puudulik. „Enamik neist kandideeris ka mujale, aga ei osutunud valituks just keelebarjääri tõttu. Seega õpetame eesti keelt suurendatud mahus,“ alustab ta teema lahkamist. Tsivkin rõõmustab, et eesti keele õppimisele keskendumine kannab vilja ning üksikud õppijad, kes on saanud kasutada ka eraõpetaja abi, sooritavad juba sellel sügisel B1-keeletaseme eksami. Suurem osa jätab selle aga kevadesse. „Mäletan, et mõni ei rääkinud vestlustel sõnagi eesti keelt, aga kuna keeletunde on palju, on kahe kuuga olnud areng märgatav. Kui nad midagi küsimas või rääkimas käivad, üritavad alati teha seda eesti keeles. Hea meel on näha ka seda, et B1-tasemel eesti keele oskajad toetavad teisi väga palju,“ sõnab Tsivkin.
“Noorte sees on teadmatus ja segadus, seda saab nn ettevalmistava aastaga kaotada.
Janika Ploom
Vabaduse kooli EVÕ rühmad moodustavad ainult muukeelsed õpilased, sest kool loodi selleks, et seal saaks oma õpiteed jätkata teistest riikidest saabuvad noored. Seega on sinna sattunud väga rahvusvaheline kamp. Lisaks Ukraina ja Eesti õpilastele on noori Egiptusest, Pakistanist, Norrast ja Prantsusmaalt. „Õppijate lood on väga erinevad ja kõik see on olnud meie jaoks väga huvitav,“ ütleb Liiv-Toome. Vestluste järel tehti õpilastele koolis keeletest, mille alusel nad rühmadesse jaotati. Arvesse võeti ka grupidünaamikat, sest igas rühmas peab tagasihoidlike kõrval olema energilisi liidreid. Kaasõpilaste mõju mängib Liiv-Toome sõnul väga tähtsat rolli. „Seetõttu oleme noori ka ümber jaotanud ja mulle tundub, et muudatused on vilja kandnud. Motiveeritud õpilased on teistele väga heaks eeskujuks ja grupiülesannete puhul on hästi näha, kuidas motivatsioon võib ühelt teisele üle kanduda,“ selgitab ta.
Kui Vabaduse kool teadis ette, et nende suurim ülesanne on just keeleoskuse arendamine, siis leidub ka õppeasutusi, kelle jaoks tuli õpilaste puudulik keeleoskus üllatusena. Tartu kunstikooli EVÕ koordinaator Kadi Künnapuu: „Meil on ka Tallinnas kaks EVÕ rühma ja olime arvestanud, et ühe neist moodustavad õpilased, kes eesti keelt ei räägi. Tartus ei olnud me selleks aga valimistunud.“ Tartusse oli plaanis luua üks rühm ja õppijate arv oleks seda ka võimaldanud. Kui aga selgus, et pooled tulevastest õpilastest ei oska üldse eesti keelt, tuli leida uus lahendus. „Rääkida nad eesti keelt ei osanud ja väga vähe said ka aru. Iga asja oli vaja nende jaoks tõlkida ja oli selge, et planeeritud moel me õppetööd korraldada ei saa,“ meenutab Künnapuu. Nii tegid nad rühma pooleks, mis tähendab, et Tartus õpitakse nüüd kahes poolikus rühmas. „Eks oli ka arvata, et päris plaanipäraselt kõik ei kulge,“ ei tee ta asjast suurt numbrit.
Peljatud motiveerituse küsimus
Üks peamisi võimalikke murekohti, millest juba enne õppeaasta algust räägiti, puudutab õpimotivatsiooni. Kardeti, et suur osa ettevalmistavasse õppesse astunuid on seda teinud ainult õppimiskohustuse tõttu. Mitmed neist ei ole juba põhikoolis aastaid koolitööga tegelenud ja tekib küsimus, miks peaks neil nüüd äkitselt tekkima huvi seda teha.
Tsivkin ütleb, et kuigi osa noorte puhul on probleem aktuaalne, siis suuremal osal õpilastest motivatsiooni õnneks jagub. Nemad pärisid EVÕ-sse
astujate käest juba vestlusel, mida nad plaanivad selle aasta järel edasi teha ja mille jaoks nad end selle aastaga ette valmistada tahavad. „Rõõm on tõdeda, et rohkem kui pooltel oli visioon olemas. Suur osa on huvitatud näiteks gümnaasiumisse astumisest, aga palju on ka neid, kes tahavad mingit kindlat kutset õppima minna. Visioon tekitab ka motivatsiooni,“ selgitab Tsivkin. Neil, kellel visioon puudub, on selleks tavaliselt konkreetsed põhjused. „Suurel osal juhtudest on põhjuseks isiklik mure või perega seotud probleem. Proovime juurpõhjuse üles leida, mis eeldab küll väga palju individuaalseid vestlusi,“ jätkab ta.
Motivatsiooni tõstmiseks kasutatakse ka koolituste abi. Näiteks hiljuti tutvustati õpilastele Erasmuse programmi, mille kaudu saavad gümnaasiumi- ning kutsekooliõpilased välismaale sõita, et õppida või läbida mõni praktika. „Noori motiveerib, kui nad saavad aru, et selline võimalus on ka nende jaoks olemas. Me näitame, kuidas praegu seisab kõik selle taga, et nad ei ole valmis edasi õppima. Kui aga pingutada, siis võimalusi jagub,“ lausub Tsivkin.
Et varasem koolikogemus on paljudel vaheaasta noortel väga lünklik, on Liiv-Toome hinnangul kooli üks esimesi ülesandeid luua rutiin. „Nad tulevad hommikul kooli, hakkavad siin oma tegevustega pihta ja juhivad end selles protsessis ise. Meie töö algab juba sealt, mitte lünkade täitmisest mõnes õppeaines,“ sõnab ta.
“Paljudel Ukraina peredel on majanduslikult raske. Paraku ei saa selliste perede lapsed enda õpingutele keskenduda.
Liina-Liis Liiv-Toome
Sellega vihjab ta tõsiasjale, et EVÕ eesmärk ei ole lihtsalt õpilünki täita. Kui seda nii võtta, on läbikukkumine enam kui kindel. „Meie noored on väga erinevad: on väga tugevate aineteadmiste ja õpioskustega noori, aga ka neid, kellel igasugune motivatsioon tõesti puudub,“ vahendab Liiv-Toome kogetut. Ta lisab, et uudishimulikumad kipuvad olema õpilased, kes on hiljuti Eestisse saabunud. Paljud neist, kes on Tallinnas või mujal Eestis pidevalt koole vahetanud, pole kunagi kuhugi kuulunud ja nende senine koolikogemus on väga halb. „Kui õpilasel on varasemast jäänud külge miinusmärk, ei tohi meie kool talle lisaks negatiivset kogemust pakkuda. Nagu matemaatikas, ei muuda miinuse liitmine teise miinusega tulemust positiivseks. Meie ülesanne on pakkuda õpilasele turvalist keskkonda, kuhu ta tahab tulla. Nii saab muutuda suhtumine õppimisse ja õpilases toimuda muutus,“ arutleb Liiv-Toome.
Ta toob näite ühest suurest õnnestumisest. Nende koolis õpib noormees, kes juba vestlusel tundus hoidvat väga omaette. Pikka aega veetiski ta üksi aega, aga just hiljuti nägid õpetajad teda õuevahetunnis naerulsui koos uute sõpradega. „See näitab, et on võimalik küll kohaneda, kui seda soodustada. Juba kahe kuuga näeme väikseid võite, mis on pikas perspektiivis üliolulised,“ rõõmustab Liiv-Toome.
Janika Ploom leiab samuti, et noorte motivatsioon oleneb sellest, kuidas nad kollektiivi sulanduvad. Kooli kohale ilmumine on eeldus ja seda teevad meelsamini need, keda ootavad seal ees sõbrad. Suures pildis on kõik seotud turvatundega. „Mina olen seda usku, et õppida saab ainult siis, kui tunned end turvaliselt, turvatunde loomine on meie kooli kõige olulisem ülesanne. Seda, et noorte sees on teadmatus ja segadus, on hästi näha ja seda saabki nn ettevalmistava aastaga kaotada,“ räägib Valgamaa kutseõppekeskuse õpetaja.
Ploom peab kõige olulisemaks seda, et EVÕ noored ei tunneks end teistest õpilastest kuidagi erinevatena. Seetõttu pööratakse väga palju tähelepanu sellele, et vahetunnis veedaksid kõik noored koos aega, ükskõik millises rühmas või millise õppekava järgi keegi parasjagu õpib. „Nad peavad tundma end koolikeskkonnas teistega võrdselt, et endale mitte negatiivset hinnangut anda. Me ise võtame nii, et ettevalmistava õppe rühmade õppijad on lihtsalt üks tavaline paralleelklass,“ sõnab Ploom.
Enamik Vabaduse kooli EVÕ noortest soovib mõne eksami uuesti sooritada, teab Liiv-Toome. „Nad saavad aru, et ebaõnnestusid, ja tahavad nüüd näidata, et suudavad paremini. On mõttekoht, kas äkki peaksid need eksamid uuesti sooritama kõik EVÕ läbinud,“ mõtiskleb ta.
Kadi Künnapuu Tartu kunstikoolist ütleb, et imet korda saata ei saa, ja nõustub eespool kõnelnutega, et nendest õpilastest enamiku koolikogemus on väga halb. Juba EVÕ õppes osalemine tähendab osa laste jaoks seda, et nad on läbi kukkunud. „Teeme kõik selleks, et nad võtaks seda võimalusena end arendada. Paraku olid nad alguspunktis väga heitunud,“ kurvastab Künnapuu. Nende jaoks, kes puuduvad ja väga pisteliselt koolis käivad, ei ole tema sõnul kahjuks palju teha. Need, kes on kogu aeg kohal, on omavahel sõbrunenud ja viskavad omavahel juba nalja. „See on palju tähtsam kui õpilünkade täitmine. Meie peame tagama selle, et osa õpilastest ei jääks pelgalt kõrvalseisjateks,“ tõmbab Künnapuu teemale joone alla.
Väljapääs kõigi jaoks
Põlva gümnaasiumis õpib praegu üks EVÕ õpilane ja seega ei ole seal suuri ootamatusi ette tulnud. Küll aga on tegu noorega, kelle puhul tuleb üsna tihti plaane muuta. Kooli õpilasnõustaja Monika Riba sõnul on selle õpilase puhul kõige olulisem, et ta tuleks oma mugavustsoonist välja ning õpiks iseseisvalt hakkama saama. „Ta on hästi kohusetundlik ja kuigi me tema pea sisse ei näe, tundub ta olevat motiveeritud. Poisi perekond on kooliga tihedas kontaktis. Kui on mingi mure, räägime kohe asjad läbi,“ alustab ta.
“Kõik koolid teevad märkmeid selle kohta, mis üldse ei tööta ja mis lootust annab.
Kadi Künnapuu
Tegemist on veel ühe hea näitega sellest, et EVÕ puhul ei saa rääkida ainult õpilünkade täitmisest. Nn vaheaastal on midagi pakkuda väga erinevate vajadustega noorte jaoks. „Ma arvan küll, et ettevalmistav õpe on väljapääs ka selliste õppijate jaoks. See võimaldab neil oma tugevustest ja nõrkustest aru saada ning ühel hetkel on nad loodetavasti valmis edasi liikuma,“ arutleb Riba.
Et kooli, kuhu oli planeeritud terve rühmatäis EVÕ õpilasi, tuli neid vaid üks, probleeme ei tekitanud. Riigi tugi selle ühe noore õpetamiseks on Põlva gümnaasiumil olemas. „Ministeerium kinnitas seda algusest peale ja on lubadustest kinni pidanud,“ ütleb Riba.
Triinu Pungise tütar õpib Tartu kunstikooli EVÕ rühmas. Seejuures ei läinud noorel põhikooli lõpueksamid sugugi kehvasti. Soovitud kohta ta aga sisse ei saanud ja selmet leppida mõne muu variandiga, otsustas ta end EVÕ-s
täiendada. „Teatud erialale sisseastumisel ei mängi eksamitulemused väga suurt rolli, moodustavad ehk vaid kümme protsenti nõuetest,“ räägib Pungis. Seega võib ettevalmistav õpe olla kasulik ka nende jaoks, kes ei ole huvitatud päris ükskõik kuhu sissesaamisest. „Nüüd ta teab, mida temalt oodatakse, ja saab puudujääke likvideerida,“ lisab ema.
Pungis rõhutab, et saab rääkida ainult sellest, kuidas käimasolev õppeaasta on tema lapse jaoks kulgenud, kuid ei varja, et on ettevalmistava õppe pakutavatest võimalusest lausa vaimustuses. „Põhikoolis oli minu tütar tugiõppes ja keerulisemate ainete puhul kuulus väikeklassi. Teatud oskustest jäi tal vajaka, et soovitud erialale sisse saada, ja seda kõike ettevalmistav õpe talle pakub,“ selgitab ta.
Positiivne on pere jaoks ka see, et õpe toimub kodu lähedal ja on tänu väiksele kollektiivile üsna individuaalne. „Talle suur kollektiiv ja müra ei sobi,“ sõnab Pungis. Ka tütar paistab olukorraga rahul olevat, kuigi seda väljendada võib tal vahel olla keeruline. „Vahepeal ei saa ta hästi aru, kus või mida õpib, ta ei oska sellele nime panna. Ma üritan talle selgitada, et tegemist on vaheaastaga, kus ta omandab oskusi, millest seni on vajaka jäänud,“ lausub Pungis.
Ta ei salga, et kunstnikena saaksid tütrele vajalikke oskusi õpetada ka vanemad ise, kuid selleks ei ole lihtsalt aega. Selles vanuses, nagu nende tütrel praegu, tähendab see paraku, et ettevalmistava õppeta pärineks kogu haridus sotsiaalmeediast. „See kunst, mida Tiktokist õppida saab, jääb aga väga ühekülgseks ega aita oma stiili arenemisele üldse kaasa. Oma käekirja leidmine eeldab algtõdede ja -oskuste omandamist,“ nendib Pungis. Ta lisab: „On väga oluline, et ta ei jäänud niisama istuma. Suhtlusoskust, sotsiaalsust ja enda eest seismise võimet on kõigil vaja.“
Helena Tsivkin ütleb kokkuvõtteks, et ettevalmistava õppega on loodud hea hüppelaud, kust edasi minna, ja kuigi koolidel on selle õppe edukuses mängida suur roll, oleneb kõige rohkem õppijast endast. „Baas on loodud ning tugi ja võimalused olemas. Küsimus on, mida noor nendega ette võtab. Nad vajavad palju motiveerimist ja jooksvalt ka nõustamist. Neile tuleb meenutada, miks nad siin on ja pingutavad. Mina aga näen, et kõik on võimalik,“ ütleb tema.
Kadi Künnapuu ütleb lõpetuseks, et õpetajatel ei ole kõike ettevalmistava õppega seotut lihtne hallata, kuid abiks on igal nädalal koosolekud, kus jagatakse muresid ja rõõme. „Need koosviibimised on vajalikud ka selleks, et end välja elada: räägitakse, mis kõik tunnis untsu läks,“ muigab ta. Eelkõige saavad õpetajad aga õnnestumiste üle koos rõõmu tunda, olgu need ükskõik kui väikesed. Arenguruumi Künnapuu hinnangul siiski jagub: „Kui sügisel ettevalmistava õppe seminaridega alustasime, leppisime kokku, et katsetame ja kolistame nii palju ämbreid kui võimalik. Eks nüüd teevad kõik koolid märkmeid selle kohta, mis üldse ei tööta ja mis lootust annab. Kevadel oleme loodetavasti targemad ning oskame sellele kõigele veel paremini läheneda.“
Ministeerium: arvestasime sellega, et ettevalmistavasse õppesse jõuavad väga erinevate vajadustega noored
- „Ettevalmistav õpe peab lähtuma noore tegelikest vajadustest ning vajadusel võivad need õppe jooksul muutuda. Koolidel on nii võimalus kui ka kohustus oma tegevust pidevalt hinnata ja kui vaja, siis muuta,“ ütleb HTM-i kaasava hariduse osakonna nõunik Sandra Fomotškin.
Mida peaks kool tegema, kui ettevalmistava õppe nimekirja kuuluv õpilane ei ilmu kooli?
Kui ettevalmistavasse õppesse vastu võetud noor ei ilmu kooli või katkestab õppes osalemise, tuleb koolil teavitada sellest kohalikku omavalitsust samamoodi nagu teiste õppimiskohustuslike õpilaste puhul, kellel on oht koolist välja langeda.
Selleks teeb kool Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) vastava märke ning teave jõuab automaatselt kohaliku omavalitsuseni. Omavalitsus peab juhtimislaual olevat infot jälgima vähemalt kord kuus ning tegutsema vastavalt oma õppimiskohustuse täitmise tagamise korrale. See tähendab kõigepealt põhjuste väljaselgitamist. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on mõista, miks noor kooli ei jõua, ning pakkuda talle ja tema perele asjakohast tuge. Vajadusel tuleb hinnata ka alla 18-aastase noore abivajadust lastekaitseseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses.
Vahel ei suuda lapsevanem oma last kooli minema sundida, aga mõnel puhul käib noor pere otsusel hoopis tööl, et perekond saaks majanduslikult hakkama. Millised on lahendused sel puhul?
Ministeeriumile ei ole seni teada juhtumeid, kus põhikooli lõpetanud noor ei saaks edasi õppida, sest peab pere ülalpidamiseks töötama. Kui selline olukord peaks ilmnema, tuleb kohalikul omavalitsusel koostöös tugivõrgustiku ja vajadusel lastekaitsetöötajatega leida lahendus, mis võimaldab noorel õppimiskohustust täita.
“Alla 18-aastase noore õpingute jätkamine ei tohiks sõltuda sellest, kas ta peab oma töötasuga pere majanduslikku toimetulekut tagama.
Alla 18-aastase noore õpingute jätkamine ei tohi sõltuda sellest, kas ta peab oma töötasuga pere majanduslikku toimetulekut tagama. Majanduslikes raskustes perede toetamiseks on mitmeid võimalusi, sealhulgas lapsetoetus ja kohaliku omavalitsuse makstav toimetulekutoetus. Samuti aitavad õppimisega seotud kulusid vähendada koolilõuna toetus ning kutseõppes õppijatele mõeldud õppetoetused ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise võimalused.
Töökogemuse omandamine on iseenesest hea ning võib toetada noore iseseisvumist ja edasisi karjäärivalikuid. Probleem tekib siis, kui töötamine hakkab takistama õppimiskohustuse täitmist. Seetõttu tuleb vajaduse korral leida paindlik viis õppimise ja töötamise ühendamiseks. Näiteks saab ettevalmistavas õppes noore töötamisega arvestada, koostades talle individuaalse õppekava. Sõltuvalt noore vajadustest ja võimalustest võib kaaluda ka mittestatsionaarset üldharidusõpet.
Üks võimalus on ka töökohapõhine kutseõpe, mis võimaldab ühendada erialaoskuste omandamise, töötamise ja sissetuleku teenimise. Töökohapõhises õppes toimub vähemalt kaks kolmandikku õppest ettevõttes. Õppijale makstakse praktikakohas tehtud töö eest tasu, mis ei või olla väiksem kehtestatud töötasu alammäärast. Selle võimaluse kasutamine eeldab sobiva õppekava ja õppekoha olemasolu ning kooli ja tööandja koostööd.
Kui ootuspärane on ettevalmistavasse õppesse astunud õpilaste koosseis? Kas neid, kelle edasiõppimist takistab puudulik või olematu eesti keele oskus, on oodatust rohkem?
Ettevalmistavasse õppesse asunud noorte profiil vastab üldjoontes ootustele. Juba õppe kavandamisel arvestati, et sinna jõuavad väga erinevate vajadustega noored. Mõned vajavad täiendavat tuge aineteadmiste ja õpioskuste arendamisel, teised õpimotivatsiooni taastamisel ning kolmandad eesti keele oskuse parandamisel.
“Ettevalmistav õpe ei ole algusest peale olnud mõeldud põhikooli pikendusena, vaid individuaalse ja paindliku õppevõimalusena noortele, kes vajavad täiendavat tuge järgmisele haridustasemele liikumiseks.
Eesti keele oskuse täiendamise vajadusega arvestati juba ettevalmistava õppe kavandamisel, kuid eraldi ei prognoositud, kui suure osa õppijatest moodustavad just keeletuge vajavad noored. Seetõttu ei saa praegu öelda, kas neid on oodatust rohkem. Samas on ilmnenud, et eesti keele oskamatus võib olla oluline takistus järgmisele haridustasemele liikumisel. Paljud koolid olid kehtestanud oma vastuvõtutingimustes eesti keele või eesti keele kui teise keele lõpueksami tulemusele lävendi. Kui noore eksamitulemus jäi nõutust madalamaks, võis see piirata tema edasiõppimisvõimalusi ka juhul, kui muud õpitulemused olid head ja õpimotivatsioon olemas.
Kas ja kui palju on riigi ettekujutus ettevalmistavast õppest muutunud? Koolid toovad välja, et lihtsalt põhikooli pikendusena see tingimata ei toimi, kuna õppijate lood on väga erinevad ja kõigile ei saa panna ühesugust ootust.
Ministeeriumi arusaam ettevalmistava õppe eesmärgist ei ole muutunud. Ettevalmistav õpe ei ole algusest peale olnud mõeldud põhikooli pikendusena, vaid individuaalse ja paindliku õppevõimalusena noortele, kes vajavad täiendavat tuge järgmisele haridustasemele liikumiseks. Kui õpilane vajab põhikooli õpitulemuste saavutamiseks rohkem aega, on võimalik tema õppeaega pikendada põhikoolis. Haridusliku erivajadusega õpilastele, kes vajavad enne uude keskkonda liikumist täiendavat tuge näiteks sotsiaalsete oskuste ja iseseisva toimetuleku arendamisel, on olemas põhikooli lisaõpe. Ettevalmistava õppe eesmärk on teistsugune. See on mõeldud põhikooli lõpetanud noortele, kellel ei ole õnnestunud leida sobivat edasiõppimisvõimalust ja kes vajavad aega ning tuge, et teha oma haridusteel järgmine samm.
Et ettevalmistavas õppes keskendutakse esialgu õpiharjumuste, enesekindluse ja motivatsiooni taastamisele, on igati kooskõlas õppe eesmärgiga. Ettevalmistav õpe peabki lähtuma noore tegelikest vajadustest ning vajadusel võivad need õppe jooksul muutuda. Koolidel on nii võimalus kui ka kohustus oma tegevust pidevalt hinnata ja kui vaja, siis muuta. Seega ei tähenda individuaalsete eesmärkide kohandamine ettevalmistava õppe esialgsest eesmärgist loobumist, vaid on selle loomulik osa. Ministeerium on koostanud koolidele ka abimaterjalid, mis selgitavad, kuidas lähtuda iga õppija vajadustest ja kavandada talle sobiv õpitee.
Lisa kommentaar