- Kaks aastat ajaloo õpetamist endises vene õppekeelega koolis oli põnev ja arendav, aga erakordselt ajamahukas ning kurnav. Ei kahetse, aga enam ette ei võtaks. Selgitan, miks.
„Lapsed, nagu lapsed ikka,“ kommenteeris endine kolleeg. „Kas Putini pilt on seinal?“ küsisin. „Ei. Midagi sellist siin ei ole.“ Olin õpetanud kümme aastat eestikeelseid lapsi sümpaatses linnakoolis. Tundsin vajadust vahelduse järele. Vene koolide töökuulutusi vaadates meenusid linnalegendid koolidest, kust nõukogude riigikord pole veel täies mahus lahkunud ja kus direktori vile paneb kõiki joondu ja valvel seisma. Ilma tuttava soovituseta poleks direktori vestlusele julgenud minna.
Asusin tööle üleminekukooli ehk endisesse vene kooli siis, kui 1. ja 4. klassid hakkasid eesti keeles õppima. Teistes klassides seda kohustust veel polnud, aga kui neile leiti eestikeelne õpetaja – näiteks mina –, oli neil ajalugu eesti keeles.
“Juhendit lõpuni lugeda ja sellest aru saada on õpilastel võrreldes varasemate aastatega keerulisem üle ilma.
Et eestikeelne aineõpe on suuresti ka keeleõpe, jagati klassid LAK-tundides kaheks grupiks. Ainuvõimalik otsus, et lõimitud aine- ja keeleõpe oleks kvaliteetne. Suur tugi oli printimislimiidi puudumisest, sest LAK-i materjale ajalootundide jaoks polnud. Nende puudumisest kirjutas Igor Kopõtin juba 2012. aasta augustis („Kui õpilased ei mõista, mida õpetaja räägib“, Delfi).
Arvasin, et olen arusaadav
Oma esimeseks LAK-tunniks valmistasin ette lihtsa valikvastustega töölehe. Et kehv kirjaoskus võib takistada enese väljendamist, soovitati ülesannetes ja töödes kasutada valikvastustega küsimusi. Päris ruttu saadi ülesandega valmis. Tulemused olid seinast seina. Mida tund edasi, seda enam sain aru, kui vähe õpilased minust tegelikult aru said. Töölehel vastuste märkimine oli suures osas bingo mängimine.
Koostasin järgmisteks tundideks enda arvates väga lihtsa teksti, kus liigendasin infot sel moel, et kirjutasin kolm tunnust üksteise alla ja igaühe ette panin täpikese. Teksti lugemata hakkasid õpilased täppidele ringe ümber tõmbama. Sel hetkel ja edaspidigi pidin meeles hoidma, et see pole vene õpilaste eripära. Seda teevad ka eestlased. Juhendit lõpuni lugeda ja sellest aru saada on õpilastel võrreldes varasemate aastatega keerulisem üle ilma. Mulje, et kogu klass saab minust aru, tekib nende paari õpilase põhjal, kes oskavad suuliselt õpetaja küsimustele vastata. Et tunni tempo ei veniks ja kõik hakkaksid ühel ajal tööle, olin hakanud enne ülesannet ise juhendit selgitama. Soovides teha head, aitasin kaasa sellele, et laps ei pidanud juhendist aru saamiseks pingutama. Kirjeldatud juhul pidid õpilased lugema tööjuhist võõrkeeles.
Omandamaks rahulikus tempos uusi sõnu, lasin õpilastel tunnis teha sõnakaardid. Andsin ette sõnad ja igaüks tegi 10–12 kaarti, kuhu kirjutas sõna ja tegi pildi. Tulemus oli šedöövritest segapudruni. Nägin mitmesuguseid tõlgendusi. Näiteks sõna „tuli“ juurde oli joonistatud kõndiv inimene. Sõna „mesi“ juures oli jalgpallur. Võttis mõne sekundi ja sain aru, et pildil oli Messi.
Apsakad ja vajalikud muudatused
Häälikute pikkust tunnetavad eestlased ja venelased erinevalt. Mul ei ole mõtet paluda kuulata, kui pikalt ma mingit tähte ütlen. Ei tasu öelda sõna „siiski“, sest сиськи on vene keeles tissid. Olen öelnud venekeelse sõna, mille peale kogu klass jäi ehmatusest vait, sest see oli nii ropp, et keegi ei hakanud isegi itsitama. Õnneks/kahjuks ma ei mäleta, kuidas see valesti hääldatud sõna kõlas.
Tänaval olin kuulnud sõna слышь. Soovides pälvida tunni ajal jutustava õpilase tähelepanu, kasutasin seda. Sain kogu klassi tähelepanu ja mitmehäälse selgituse, et nii ei ole viisakas öelda. Palusin vabandust ja jätkasime tunniga.
“Oli õpilasi, kes teadsid hästi ajalooteemasid, aga ei saanud aru, millest räägime, kui jutt oli eesti keeles.
Leiutasin ja meisterdasin ise töölehti. Ühe grupi pealt nägin, mis töötab ja kas on vaja teha muudatusi. Üldjuhul oli. Vahetunnid kulusid töölehtede korrigeerimise ja paljundamise peale. Miks ei sobi eestikeelne õpik? Näiteks lause „Maa-ala, kus kunagi kujunes Vana-Egiptuse riik, nimetame praegugi Egiptuseks“ on liiga keeruline. Pigem anda tööleht, kus on peal Euroopa ja Aafrika ning kuhu õpilane peab märkida, kus on Eesti, kus Vahemeri ja seejärel Egiptus. See on olulisem kui omandada sõnad „kujunema“ ja „kunagi“. Õpilane omandab korraga 10–15 sõna, mida tuleb pidevalt korrata. Ajalootunnis omandatakse sõnu, nagu „jahtima“, „õng“, „veetee“. Loodusõpetuses „kohastumine“, „kahepaikne“; käelises tegevuses „pitskruvi“, „haamer“, „viilima“. Kui lisada erialase sõnavara ja kooli sõnavara juurde sõnad, nagu „kujunema“, „paiknema“, „asetsema“, ei jää lapsel lõpuks enam midagi meelde.
Ajalooõpetuses on väljendid „rajati linn“, „püstitati tempel“. Asendasin need sõnaga „ehitama“ või „tegema“. Tunni alguses tutvusime sõnadega „püramiid“ ja „tempel“ ning järgnevates lausetes neid asju ehitati, mitte ei rajatud. Kui mõtlesin, kuidas on võimalik, et õpilased ei saa aru, mida teha, kui palun avada vihikud, siis pärast enda jälgimist mõistsin, et ütlen seda mitmel eri moel: „tee lahti vihik“, „ava vihik“, „võta vihik“, „võtke vihikud“.
Mõtlen, kuidas hakkab kõik olema, kui on paaristunnid ja ajalugu on ühel korral nädalas. Oli näha, et 45-minutilise tunni lõpuks olid õpilased ajugümnastikast väsinud. Isegi siis, kui tegin õhulisemat tundi ehk seal oli mh vaja joonistada ja liikuda. Õppida korraga uusi sõnu ja uut teemat. Paaristund tähendab, et ühel päeval tegeletakse 80 minuti jooksul kahe tunni jagu uute sõnadega. Samas ei tule ühel päeval korraga eri ainetega seotud sõnu.
Hädavajalikud koolitused
Õnneks oli mitmeid asjalikke LAK-koolitusi, mille abil sain raketil sõites raketti ehitada. Teksti lihtsustamist juhendas Christina Lään. Võtsime ette lõigud ja kirjutasime need ümber nii, et ka A1-tasemel keelt oskav õpilane testist aru saaks, ja sel moel sõelusime välja kõige-kõige olulisema info. Näiteks „üldlaulupeo“ asemel kirjutada lihtsalt „laulupidu“. Liitlaused teha lihtlauseteks.
Soovitust mitte kasutada sünonüüme ma esialgu tõsiselt ei võtnud, sest mida rohkem sünonüüme, seda rikkam keel. Aja jooksul mõistsin seda soovitust eespool välja toodud põhjusel. Ja kui valida, mis sõna töölehele läheb, siis ikka see, mis on õppijale tuttavam. Näiteks „luukere“ asemel „skelett“, sest vene keeles on ka скелет. „Korraldama“ asemel kasutan sõna „organiseerima“. Kui õpitavat sõna sai vähegi illustreerida, siis oli see pildilises ülesandes.
“Et pool ajast kulus keeleõppele, pidin iga kord mõtlema, mis on teema puhul kõige olulisem, mida edasi anda.
Kui ise veel ei tunneta, mis sõnu kasutada või vältida, aitab Sõnaveeb: õpetaja tööriistad → õppeteksti hindamine → sisestad oma teksti. Seejärel saab võtta ära või lisada linnukese lahtrisse, mis keeletaset otsid. Millalgi tuli keskkond ta.padlet, kuhu kopeeritud teksti sai kohandada 1.–12. klassi tasemele. Peagi see leht millegipärast suleti. Enne jõudsime kolleegiga arutleda, et kui õpikud on veebis olemas, võiks olla HTM-il lihtne lasta neid lihtsustada, selle asemel et iga õpetaja ise seda teeb.
Igasugune lõiming
Oli õpilasi, kes teadsid hästi ajalooteemasid, aga ei saanud aru, millest räägime, kui jutt oli eesti keeles. Näiteks jumalate nimed. Hades on Аид. Ka eestlaste ajalootunnis on ilmnenud, et ei teata Hadest, küll aga jumalat, kelle nimi hääldatakse inglise keeles Eidis.
Vestluses loodusõpetuse õpetajaga selgus, et 6. klassis õpetame ühel ajal põllumajandust. Jagasime temaga ära, kes mis klassiga teravilja kasvama paneb, et ta ei peaks üksi kuus korda sama asja tegema. Kirjutan siin „teravili“, aga ütleme pigem „vili“. Kui õpilastega tuli teemaks vili, siis neil seostus see pigem puuviljadega – фрукты. Kolleegi korraldatud leivapäevalt saime endale näitlikud õppevahendid: viljapead. Neid oli piisavalt, et soovijad võisid neid maitsta.
Hea näitlik õppevahend oli potililled. Ümbrispoti abil selgitasin savinõu tähendust. Taim ise – „kasvatan taime“. Kui tuli juttu mullast, näitasin potis olevat mulda – почва. Õpilased ütlesid, et земля (maa) on ka muld.
“Minu vene keel on A1-tasemel ja kasutasin palju tehisintellekti abi.
Ainete lõimingust veel üks seik. Õpiti jääaega. Loodusõpetuse õpetaja kehastus jääaja mõjust rääkides rändrahnuks: ajas käed laiali ja liikus aeglaselt keereldes, oli suur kivi, mis rändab. Needsamad õpilased läksid ajalootundi, kus oli juttu esimestest inimestest Eestis. Aga enne seda oli jääaeg ja jääga jõudsid siia ka rändrahnud. Õpilased oigasid, et pidid taas kord seda sõna kuulma.
Mis muutus?
Neist kahest aastast võtsin kaasa nõkse, mida edaspidigi kasutada. Koostasin tavapärasest rohkem pildimaterjali. Selgitamaks, mis on ajalugu ja mida uurivad ajaloolased, tegin pildikaardid, millel loodusobjektid või artefaktid. Õpilane sai kaardi, ütles eesti keeles, mis on pildil, ja seejärel, kas see on loodus või ajalugu. „Pildil on mets, see on loodus. Pildil on auto, see on ajalugu.“ Pildid aitavad ka eesti lastel kinnistada, et dinosaurus ja fossiil on küll minevikust, aga ajaloolased neid ei uuri.
Et ligikaudu pool ajast kulus keeleõppele, pidin iga kord mõtlema, mis on teema puhul kõige olulisem, mida edasi anda. Napi sõnavara tõttu tunnis kuigivõrd arutleda ei saanud. Seetõttu oli palju sõnavara- või faktitöid. Minu vene keel on A1-tasemel ja kasutasin palju tehisintellekti abi.
Oli põnev ja arendav kogemus, aga erakordselt ajamahukas ning kurnav. Ei kahetse, et selle kaheaastase reisi läbisin, aga rohkem sinna ei läheks.
Lisa kommentaar