Arvi Hamburg: hea insener peab aru saama ka Haydni või Beethoveni sümfooniatest

• Igal inseneril peaks olema lausa kohustus mõni tund nädalas koolile pühenduda, ütleb elektriinsener, teaduste akadeemia energeetikakomisjoni liige Arvi Hamburg, kes on juba seitse aastat olnud Vanalinna hariduskolleegiumis inseneeriaõpetaja.

Kaheksa aasta eest otsiti Eesti inseneride liidus lahendust, kuidas inseneriharidust senisest tõhusamalt propageerida. Käidi küll gümnaasiumides õpilastega kohtumas ja kulutati ressurssi, aga tulemus oli praktiliselt null. Külastatud koolidest ei läinud sugugi rohkem noori inseneeria erialadele õppima kui üldiselt. Nii tekkiski mõte leida kool, kus gümnaasiumi ajal õpetataks läbivalt inseneeriat. Naljaga pooleks arutati, et võiks proovida Vanalinna hariduskolleegiumis (VHK) – kui sügavalt humanitaarses asutuses „eksperiment“ õnnestub, siis õnnestub igal pool. 

Inseneride liidu president Arvi Hamburg ei jõudnud oma ettepanekut veel tehagi, kui helistas VHK tolleaegne direktor Kersti Nigesen ja ütles, et koolis on aktiivseid noori, kes tahaksid peale laulmise-näitlemise tegelda ka tehnikaga. Inseneride liit koostas õppekava, reaalõppesuuna üks rühm tudeerib inseneeriat. Ja kui Nigesen küsis, kes hakkab uut ainet õpetama, ei jäänudki Arvi Hamburgil muud üle kui ise klassi ette astuda.

“Me räägime inseneride puudusest, aga see on pooltõde. Päris tõde on see, et tarku insenere napib.

Kohtume õpetaja Arvi Hamburgiga inseneeriapäeval, mille korraldas VHK-s Eesti inseneride liit. Avaloeng on läbi ja õpilased siirdunud praktilistesse õpitubadesse. 

Milline on seitsme aasta kogemus VHK-s?

Reaalkallakusse on rohkem tahtjaid, kui suudame vastu võtta. Kuna õppes on ka käelist tegevust, saame vastu võtta umbes veerandsada õpilast. Kaks kolmandikku õpilastest on seal poisid. Muidu on VHK-s tüdrukuid-poisse enam-vähem võrdselt. Praegu tulevad ka tütarlapsed töötube juhendama, tüdrukutel on maailm lahti!

Väga head inseneri ei saa inimesest, kes on ainult tehnikavaldkonnas tugev. Ta peab saama aru ka Haydni või Beethoveni sümfooniatest ja tunnetama, et inseneerias ei ole valesid ega õigeid vastuseid, vaid on kimp võimalikke vastuseid, millest peab valima parima. Inseneritöö on looming ja lai silmaring on abiks. Tehnikakultuur on kultuuri osa, järelikult peame nägema kogu kultuuri, mitte ainult tehnoloogiaid.

Kui paljud lõpetanutest on läinud insenerierialale edasi õppima?

Vastan sellele tehnikaülikooli eelmise õppeprorektori Hendrik Volli sõnadega: kui kümnete aastate jooksul ei tulnud VHK-st mitte ühtegi üliõpilast, siis viimastel aastatel on VHK esimese kümne gümnaasiumi hulgas, kust õpilased tulevad.

Kuidas tunde ette valmistate?

Mul on tunde vähe, kaks tundi nädalas igale klassile, aga palju on üritusi, õppekäike. Täna korraldame inseneride liiduga inseneeriapäeva. Tutvustame inseneeriat mitte ainult nendele õpilastele, kes on valinud reaalkallaku.

Minu kreedo on, et inseneriks pole võimalik õppida ja mitte kellelgi ei ole võimalik õpetada inseneeriat. Kogu kunst on selles, kuidas sa noortes huvi tekitad ja nende motivatsiooni hoiad. Pead kehastuma nendevanuseks. Seitsmekümne seitsme aastasena olen nendest neli ja pool korda vanem ja pean viima ennast nende infomaailma. See, mida nad loevad ja millest huvituvad, on ju täiesti erinev minuvanuste eelistustest. Kui ma selle ära taban, siis saan rääkida ja tekitada huvi.

Kooli asutaja Ülo Vooglaid ütles kunagi, küll kõrgkooli kohta, et mida kiiremini te unustate selle, mida teile ülikoolis räägiti, seda parem, sest elus on vaja võrratult rohkem mõistmist, tunnetamist ja arusaamist. Näe tervikut, mõtesta ja esita alati küsimus, miks.

Tänapäeva õpilased on õpetajatega suheldes julged, vahel ka sinatavad neid. Kuidas õpilased teile lähenevad? Kas tunnevad aukartust? 

Esimesel kohtumisel lepime alati kokku, kas teietame või sinatame. Kokkulepe põhineb ainult ühel reeglil: oleme võrdsed.

Räägime kõigest, mis meil rääkida on, avaldame arvamust. Olen õpilastele öelnud, et nad ei häbeneks, tahan neilt objektiivset tagasisidet, mitte naeratavat nägu, et kõik on korras – või veel hullem, et inimene mõtleb hoopis midagi muud, kui räägib. Koolid on erinevad. Mõnes koolis õpilastega kohtudes panen ette rääkida sina-vormis, nii on vahetum.

“Matemaatika nõuab järjekindlust ja püsivust, aga noorel on nii palju ahvatlusi ja püsivus kaob.

Tihti me vestleme õpilastega. Kui õppekava oli kolm aastat käinud, küsisin, mida peaks seal parandama, et teha kõige parem õppekava. Küsisin ka, mis koolis õppekavaga seoses häirib. Kuna koolis on ruumi vähe, on mõni päev lastel natuke liiga suur koormus. Lootsin, et nad avaldavad arvamust meie õppekava kohta. Aga äkki tõusis üks poiss püsti ja ütles, et ta on tõsiselt solvunud, sest nad said Vanemuise teatrilt kirja, kus juhiti tähelepanu, et teatrietenduse ajal ei tõusta püsti, ei sööda, ei räägita kõvasti ega mängita telefoniga. Vastasin talle, et need ju õiged märkused. Aga poiss oli tõsiselt häiritud, et teater saatis selle kirja VHK-sse! See näitab kooli mainet ja õpilaste sisemist kultuuritaset.

Kuidas te oma õpilaste reaalainete taset hindate? Kui vaatame PISA testi tulemusi, siis näeme, et varasemast rohkem on tüdrukuid, kes baastasemele ei jõua, neid on juba viiendik. Ja on vähenenud ka viiendal-kuuendal, tipptasemel tegijate osakaal. Kuidas see klassiruumis kajastub?

Sellele küsimusele oskab kõige paremini vastata meie õppejuht Irja Tuus, kes just astuski siia ruumi.

Irja Tuus: Otseselt see klassiruumis ei avaldu, sest tüdrukud on ikkagi põhikoolis tublimad lõpetajad. Gümnaasiumisse sisse saamisel on neil pingereas punkte rohkem. Aga meie õnneks on palju poisse, kes soovivad gümnaasiumisse tulla, ja me ei ole päris hädas. Meil on sellised õppesuunad nagu inseneeria ja majandus. Oleme toetanud oma noormehi sellega, et juba põhikoolis on füüsika, keemia ja matemaatika tasemerühmad. Me ei ütle õpilasele, et ta on teadmiste poolest nõrgem, vaid et oleme jaotanud õpilased rühmadesse kiiruse alusel. Olen füüsikaõpetaja, tajun oma aines, et tüdrukud õpivad kõik ära, aga poisid saavad aru ja nende lähenemisviis on hoopis teine. Praegu lõpetab mul kaheteistkümnes inseneeriaklass, keda hakkasin põhikoolis õpetama seitsmendas klassis aeglasemas füüsikarühmas. Nad käisid ka olümpiaadidel ja said tuge, et õppida omas tempos. See on ennast õigustanud. Sellepärast julgevad noormehed tulla gümnaasiumisse, julgevad edasi õppima minna ja ma arvan, et seda suunda me niipea ära ei heida.

Ma arvan, et inseneeria on just noormehi hoidnud pildis, hariduse juures ja õppimises. Mis siis, et kõik ei lähe tehnikaülikooli või -kõrgkooli, aga nad saavad gümnaasiumis õppida suunal, mis neid huvitab ja kus nad saavad ise midagi kokku panna või ehitada. Noored mehed ei suuda kogu aeg loengus istuda ja ainult teooriat kuulata.

Arvi Hamburg: Kindlasti ei ole meie eesmärk rääkida, et minge kõik inseneeriasse, vaid tahame noorte silmaringi laiendada, et nad erialavalikul võimalikult vähem eksiksid. Meie eelmisest lennust läks inseneerias kõige nutikam poiss hoopis Tartusse usuteadust õppima. Temast saab kindlasti väga hea teoloog.

Mis on teie hinnangul peamised põhjused, miks matemaatikaoskused ja -teadmised on järjest kehvemaks läinud?

Üks põhjus on vast see, et matemaatika nõuab järjekindlust ja püsivust, aga noorel on palju ahvatlusi ja püsivus kaob. Kui mõni tund jääb vahele, on järje peale saada väga raske ja tekib mõte lüüa käega. Nii nagu inseneerias, pead ka matemaatikas huvi hoidma. 

Kuidas seda teha? Püüame anda igale noorele vastavalt tema vastuvõtuvõimele. Võimed ju erinevad: kes hüppab kõrgust 2.30, kes vaid 1.30. Aju võimekuselt erinevad inimesed kindlasti märksa rohkem kui füüsiliste võimete poolest. Tuleb püüda ka matemaatikat siduda eluga, mitte rääkida ainult valemitest. Selgitada, et valemi vastusena saab lahenduse näiteks auto kokkupõrkele, lennuki õhkutõusmisele või mida iganes. Matemaatikas peaks olema isegi lihtsam tuua elulisi näiteid. Matemaatikat läheb elus kõigil vaja. 

Kas see, et matemaatika löödi kaheks – kitsas ja lai matemaatika –, võis kuidagi pisendada matemaatika rolli?

Laias laastus võiks öelda, et see ei olnud päris õige ja tehnikainimesed on seda meelt, et kitsas matemaatika tuleb ära kaotada. Mina ei arva sama kahel põhjusel. Üks põhjus on seesama VHK kogemus, kus õpe on diferentseeritud, juba põhikoolis on matemaatikas tasemerühmad, kus lahendatakse jõukohaseid ülesandeid vastavalt oma tasemele. Kõigepealt peab kool aru saama, kuidas matemaatikat õpetada. Teine põhjus on, et kui keegi on keeltes või milleski muus väga tugev, aga matemaatika on talle raske, kas ikka peame tema entusiasmi kino- või maalikunstis maha võtma ja teda matemaatikas piitsutama? Mitte midagi ei juhtu, kui tema matemaatikaoskused on tagasihoidlikumad.

“Iga ülikool tahab, et kraade kaitstaks. Aga eestikeelseid ja -meelseid doktorante on väga vähe, õnneotsijad turiste seevastu rohkem.

Tehnikaülikooli tehnika ja ehituse õppekavadele ei võeta vastu inimesi, kes on õppinud kitsast matemaatikat, aga ikkagi on neid, kelle matemaatikateadmised on nõrgad, hoolimata sellest, et õppisid koolis laia matemaatikat, teeme järeleaitamistunde. Kui on huvi ja tahe, saame hakkama. Analüüsida, miks matemaatika tase on madalavõitu, on üsna keeruline.

Laps ei tea kümnendasse klassi tulles, kuhu ta pärast kooli edasi läheb, ja valib kitsa matemaatika. Kui ta läheb kolme aasta pärast tehnikavaldkonda, ei vasta ta sisseastumistingimustele. Kindlasti on see probleem, aga me saame seda ise koolis ja kodus lahendada. Isegi kui õpilane ei tea, kuhu ta edasi läheb, teab ta sisseastumise eeltingimusi. 

Aga mis mind tegelikult häirib, on see, et kutsehariduses läksime küll üle nelja-aastasele õppekavale, kus omandatakse ka keskharidus, aga matemaatika on seal vaid veidi laiem kui nn kitsas matemaatika. Valikainena on võimalik võtta matemaatika lisakursus ja sooritada laia matemaatika mahus matemaatika riigieksam. Ja samal ajal räägime, et ükski haridustee ei tohi olla tupiktee, ei ole vahet, kas lähed ülikooli kutsekoolist või gümnaasiumist. Paraku oleme selle võimaluse kutsekoolist minejatele ise raskemaks teinud.

Räägime andekatest ka. PISA uuringute põhjal saavutab matemaatikas viienda-kuuenda taseme järjest vähem õpilasi. Kuidas peab õpetaja anded ära tundma? Kas teie oma klassiruumis saate kohe aru?

Mul ei ole pedagoogilist haridust, aga arvan, et andekuse tunneb ära huvist, mitte ainult matemaatika puhul, vaid laiemaltki. Mis siis edasi teha? Eks siis tulebki inimesele pakkuda seda, mis on talle vastuvõetav, arusaadav. Meil on inseneerias kuus valikut: kui sulle ei meeldi programmeerimine või robootika – enamikule siiski meeldib –, võid valida näiteks leiutamise või autoehituse. 

Individuaalne lähenemine loomulikult suurendab õpetaja koormust. Õpetaja peabki kahte asja korraga tegema: püüdma neil, kel motivatsioon hakkab kaduma, seda pärast tunde ükskõik mis vahendiga uuesti tekitada. Ja kui näed, et kellelgi hakkab tunnis igava, pead andma talle eraldi ülesande. Mina saan seda võib-olla isegi paremini teha, sest mul on aega rohkem kui näiteks füüsikaõpetajal, kel on oma normtunnid, kontrolltööd ja klassijuhatamine. 

---

---

Kuidas meelitada koolidesse rohkem ettevõtjaid ja üldse väljastpoolt inimesi, kes tuleks ja näitaks, kuidas elu päriselt käib?

Edu saavutatakse ainult kolme sektori koostöös: ettevõtjad, akadeemiline ja avalik sektor. Meil on praegu inseneriakadeemia, mis on võrgustik, ja see saab püsida ainult nende sektorite koostöös.

Formaalselt on ettevõtjad päris hästi õppeprotsessi kaasatud. Aga samal ajal ostavad nad ju tööjõudu üle, pakuvad suuremat palka. Akadeemilise sektori puhul on näiliselt kõik korras, ülikooli õppekavade arendamise juures on ka ettevõtjad ja avalik sektor on kontrollorgan. Ülikoolide turunduskampaaniad on armutu konkurss, turundatakse oma ülikooli ja selle ülikooli õppekava, et sinna sisseastujaid meelitada. Ei ole ühtegi sisseastumise kampaaniat, kus öeldaks, et tulge õppima Eesti ülikooli omandama inseriteadmisi Tartus või Tallinnas. 

Me räägime inseneride puudusest, aga see on pooltõde. Päris tõde on, et tarku insenere napib. Eelnimetatud kolme sektori koostöö tulemusena on võimalik inseneride järelkasv tõusule pöörata.

Ülikoolis on võimalik omandada teadmisi, aga oskusi ja kogemusi ei ole võimalik koguda üheski maailma ülikoolis. Siin peab olema abiks ettevõtja, kes loob võimaluse, kui sul muidugi huvi on. Ma ei taha öelda, et kõrgkooliõppejõudude haridustase on allapoole läinud, aga tehnoloogia areneb nii kiiresti, et pahatihti ei jõua need teadmised ülikooli. Õppejõu teadmised ja õppe infrastruktuur peaks ees käima, aga sageli jäävad maha. Koostöös peabki igaüks enda rolli nägema. 

1975. aastal olin Raplas ühe väikese elektrivõrgu juht ja minu järgmine ülemus oli Tallinnas, kes juhtis regiooni, Põhja kõrgepingevõrke, mis oli territooriumilt üks kolmandik Eestit. Kaks korda aastas toimus vestlus otsese ülemusega, kes alati esimese asjana küsis, kes on need kolm inimest, kes sulle kuklasse hingavad, ja mida oled nende õpetamiseks teinud. Alles seejärel analüüsisime töötulemusi 

Iga inseneri esmane ülesanne on endale järelkasvu kasvatada. Selleks tulin ka VHK-sse. Järelkasvu peab panustama kuni surmani, sest inseneri õpirada ei lõpe kooli või pensionile minekuga, vaid kestab surmani, õpirada ühtib inseneri elukaarega. Inseneerias on tähtis järjepidevus – iga inimene, iga lüli peab midagi juurde andma.

Inseneeria põhineb loodusvarade väärindamisel, loodusvarasid jääb aga vähemaks, järelikult peab tehnoloogia kogu aeg täienema, et seda piskut sügavamalt väärindada. Viisteist aastat tagasi koostati meil säästva arengu seadus. Olin ka töörühmades. On väga lihtne põhimõte: inimene võib oma tegevusega, ükskõik kas kodus või suures tehases, tekitada nii palju jääkaineid ja solki, kui palju loodus suudab neutraliseerida. Kui tekib rohkem, tuleb panna pea tööle, et neid jääke ära kasutada. Praegu nimetame seda ringmajanduseks.

Peame looma tehnoloogia, et see jälg looduses oleks võimalikult väike. Mind paneb imestama Euroopa fossiilkütuste keelustamise suund. Kui mina oleks Euroopa Komisjonis otsustaja, ütleksin, et põletage mida iganes, vanu saapaid või kuubikuid. Aga korstnast peab välja tulema kindla kvaliteediga suits ja tuhk olgu teatud koostisega. Mõelge selleks sobiv tehnoloogia välja ja andke minna. Kui ei suuda, lõpetage. Alati peab olema mingi sund või motivatsioon tehnoloogiat arendada.

Kas kõik pensionile jäänud insenerid tuleks suunata koolidesse oma eriala propageerima?

Igal inseneril peaks olema lausa kohustus mõni tund nädalas koolile pühenduda. Kui inimene on viis aastat pensionil olnud, siis pole mõtet teda enam kuskile suunata, sest ta on juba elust maha jäänud. Pead minema kohe: täna saadetakse pensionile ja homme tuled koolimajja. Kuigi inseneeriatundi andes ei pea peensusteni kõiki valdkondi teadma, peaksid mõnes valdkonnas ikkagi tehnoloogia arenguga kursis olema. On kaks asja, millega ei saa noorte juurde minna. Ei tohi näidata välja, et sul jalg valutab ja sa ei saa selga sirgeks ajada, ning ei tohi rääkida, mis kõik meie ajal oli ja mida sina tegid. Pead samastuma noortega. Nad on väga toredad ja vahvad, hoiavad vanakesel meele ärksa, aga teistpidi on ka üsna karmid ja nõudlikud. Kui noored näevad, et sul pole nende jaoks aega, otsustavad nad, et sinuga pole mõtet rääkida.

Kui palju peaks teie hinnangul Eestis doktorikraadiga inimesi olema? Mis tööd nad peaksid tegema? 

Paljud praegu doktoriõpingutes osalejad ei ole eestimaalased, õpivad siin ja lähevad pärast kuhu iganes, vähem oma maale tagasi. Enamik kasutab ära Schengeni viisaruumi ja lahkub siit. Eesti majandusele ja akadeemilisele seltskonnale neist väga palju kasu ei ole. Jah, igal ülikoolil on doktorikaitsmiste sihtarv, aga kuidas neid täidame? Täidamegi Aasiast, Türgist, Aafrikast tulnud inimestega, aga see ei aita meid väga palju edasi. 

Peaksime doktorikraadi tegema ka ettevõtlusele vajalikuks. Meil on palju näitlemist, et statistika järgi on ettevõtluses doktorikraadiga inimesi ja kogu aeg tuleb neid juurde. Aga kas nad saavad oma teadmisi ettevõtetes rakendada? Tuleb meelde, mis juhtus ühes suures Eesti ettevõttes, kui olin tehnikaülikoolis dekaan ja kuulusin kaitsmiskomisjoni. Mees sai doktorikraadi ja läks oma töökohale tagasi. Ukse peal oli silt „Tervist, doktor!“, toolileenile oli pandud valge kittel ning lauale Doktorivorst. Kraadi kaitsnu ütles, et oligi kogu lugu, ega tal ettevõttes sellega midagi teha olnudki, vorsti sõi ära ja kitli pani kappi.

“Kui jätkame tasuta kõrgharidusega, tähendab see, et bakalaureusetudengid professorit praktiliselt loengutes ei näe. Heal juhul annavad loenguid doktorandid, mõnikord isegi magistrandid.

Loomulikult tahab iga ülikool, et kraade kaitstaks. Aga eestikeelseid ja -meelseid doktorante on väga vähe, õnneotsijad turiste jagub rohkem. Kahjuks on meil vaid üksikud doktorandid Saksamaalt, Inglismaalt, Hollandist või Ameerika Ühendriikidest. 

Doktorikraad on üldse laiem küsimus, samuti see, kui palju peaks elanikkonnast kõrghariduse omandama. Ühtpidi saab öelda, et mida targem rahvas, seda rikkam või vabam ühiskond. Aga teistpidi tekib küsimus, et mis siis, kui kaitsed doktorikraadi ära, saad maksumaksja arvel 21 aastat koolis käia, aga pärast teed tööd, mis nõuab äärmisel juhul kutseharidust, või lähed üldse Eestist minema?

Ka tehnika või ehituse õppekava lõpetanutest töötavad paljud ametipostidel, mis ei eelda ülikoolis omandatud teadmiste kasutamist ega võimaldagi tegelikult seda teha. Hariduse ja teadmiste rakendamine ei ole kooskõlas, aga see pole ainult Eesti probleem. Kuid meil väikeriigina tuleks teha revisjon, mida me tegelikult suudame. 

Tasuta kõrgharidus ei ole jätkusuutlik, sest me ei suuda infrastruktuuriga kaasa minna, õpetamise kvaliteet langeb ning tulevad tagasihoidlikumate teadmiste-oskustega inimesed. Seda me ju ei taha. Mida siis teha? Tasuliseks kõrgharidust muuta ka ei tohi, Eesti inimeste sissetulekud on diferentseeritud ja me ei tohi võtta kelleltki võimalust kõrgharidus omandada.

Üks statistika ütleb, et mida rikkam on kodu, seda targem on laps. Kas see on tingitud sellest, et rikkamate laste vanemad trügivad eliitkoolidesse? Kuid see ei näita, et laps on võimekam. Teda on pigem rohkem treenitud, sest tema vanemad on ambitsioonikamad

Võib-olla peaks tegema nii, et mingites valdkondades, mida riik tunnistab prioriteetideks, säilib tasuta kõrgharidus. See on ehk neljandik, aga ülejäänud on tasuline. Loomulikult peab olema pangas krediidisüsteem – võtad laenu, vanemad annavad pangale garantii. Või siis selline süsteem nagu Küprosel. Kuna neil polnud võimalik luua maailmatasemel ülikoole, panevad nad maksumaksja raha kokku ja suunavad parimad Inglismaale ja mujale õppima, aga koos kohustusega tulla tagasi.

Kui jätkame tasuta kõrgharidusega, tähendab see, et bakalaureusetudengid professorit praktiliselt loengutes ei näe. Heal juhul annavad loenguid doktorandid, mõnikord isegi magistrandid. Miks see nii on? Professor teeb lepinguid ja teenib sellega endale ja oma professuurile raha, tema ei lähe tundi, see oleks ajaraiskamine.

Kunagi külastasin Londonis Imperial College’is ühte professorit, kes lubas mul kohtumisele üliõpilastega kaasa tulla. Kolm kuud tagasi oli ta andnud neile ülesande. Kõik olid koostanud kirjalikud lahendused, igaühel oli midagi oma tulemustest rääkida. Kui meil oleks kolm kuud tagasi antud tudengitele ülesanne, võib olla päris kindel, et keegi poleks midagi teinud. 

Haridust tuleb vaadelda hoopis laiemalt. Ma isegi ei tooks eraldi välja, et matemaatikaga on probleem. Tunnetan, et noortel on kadunud side reaalse eluga. Linnakorteris elades pole nad kunagi saagi kätte võtnud ja kirvest on näinud vaid filmis. Kui laps saeb tööõpetuse tunnis sõrme, on tal käsi kolme päeva pärast korras, aga õpetajal on kolm kuud jama. Lastega saabki hakkama, aga vanematega on raskem. Meie koolis õnneks mitte, sest vanemad on kooliga tihedalt seotud. Kool ja kodu on ühiselt pühendunud valmistamaks lapsi ette elus hakkama saama, isiksust arendama. VHK 40-aastase kultuurielu ja visiooni õnnestumise võttis kokku meie juubelikonverents „Ise kasvatame oma lapsed“. 

---

Kuidas inseneriks õppimise sõnumiga paremini õpilasteni jõuda?

Indrek Orav, Eesti inseneride liidu tegevjuht:

Teeme üle Eesti gümnaasiumides inseneeria infopäevi, kuhu kutsume põnevad esinejad ja kus korraldame töötube. Muudame niiviisi noored teadlikumaks sellest, mis valdkonnas insenerid töötavad ja kui laiaks on inseneeria läinud. Loodame, et kui saad töötoas midagi oma kätega teha ja omandad esimesed oskused, tekib ka huvi.

Käime infopäevadega koole mööda juba neljandat aastat. Eelmisel aastal jõudsime 15 kooli, tänavu on sama plaan. Suuremates gümnaasiumides osaleb üle 200 noore korraga. Kümme töötuba toimub korraga, iga õpilane saab käia kolmes. On paras organiseerimine, et erafirmade ja kõrgkoolide esindajad õigeks ajaks õigesse kohta jõuaksid.