- Aleksandra Murre on pärit eesti-vene segaperekonnast. Koolis käis ta venekeelses Keila 2. keskkoolis ja õppis seejärel Tartu ülikoolis ajalugu. Alates 2013. aastast on Murre Kadrioru kunstimuuseumi direktor. Kultuuriõppel on tema meelest oluline roll nii koolihariduse elavdamisel kui ühiskonna sidususe suurendamisel.
Kas olid kooliajal ontlik õpilane?
Ma ei ütleks, et ontlik, olin viieline aktivist. Ehk siis kõigile õpetajatele ei olnud ma mugav õpilane, sest ma ei peljanud teha märkusi ja nõuda õigust taga, esindasin õpilaste huve õpetajate toas. Näiteks üks õpetaja ei olnud õpetamises kuigi pädev ja mina rääkisin sellest õppealajuhatajale. Või kui oli ebaõiglaselt koheldud kedagi, kes ise ei julgenud enda eest seista, siis saadeti mind sõnumitoojaks õpetajate juurde.
Aga ma olin krooniline viieline, sest koolis õppida oli enamasti lihtne. Keeruline oli see, mida nendest kõikidest huvitavatest ainetest edasiõppimiseks valida. Mulle meeldis õppida lapsena ja meeldib ka praegu. Võrreldes klaveriõpingutega muusikakoolis oli üldhariduskool pigem huvitav meelelahutus.
Kuidas kool sinu isiksust kujundanud on?
Hea oli, et ma õppisin väikeses kohas ja meil oli klass, kus oli hästi palju edukaid, tugevaid, motiveeritud õpilasi. Käisin vene õppekeelega koolis. Keilas oli tankiväeosa ja meil oli väga palju sõjaväelaste lapsi, kes Eestist ära viidi. Seetõttu lõpetas meie klassis gümnaasiumi kuus inimest. Nii et meil oli gümnaasiumiosas praktiliselt individuaalõpe: arutelu ja vahetu, mittehierarhiline suhtlemine õpetajatega. Õpetajad andsid meile vabadust ja tavalistele lisaks huvitavaid olümpiaadiülesandeid. Ning väikeses koolis oled sa ise sündmuste korraldaja, saad osaleda otsuste vastuvõtmises.
Aga kuidas oli koolis saadud teadmiste ja oskustega? Kas nendega võib ka rahule jääda või on hiljem tulnud mõndagi iseseisvalt juurde õppida?
Kui ma ülikooli ajalugu õppima läksin, olid meie kursusel enamasti eliitkoolide õpilased, ja ma nägin, kui rumal ma olin ja kui vähe teadsin. Koolis ajalootunnis oli meil huvitav õpetajaga arutleda, aga väga palju sellest, mida eesti koolis õpiti, meil õppekavas ei olnud. Erakordselt nõrgal tasemel olid ka võõrkeeled. Ma olin viieline, mind kiideti ja mulle tundus, et oskan neid keeli vaata et õpetajast paremini. Aga prantsuse lütseumi või Treffneri õpilastest olin täiesti maha jäänud.
“Võrreldes muusikakooliga oli üldhariduskool pigem huvitav meelelahutus.
Esimene kursus oli erakordselt keeruline. Ma pidin kogu õppekirjandust lugema eesti ja vene keeles, sest ei saanud kõigest aru. Ja juurde tuli õppida kõike, mis teistel tuli varasemast kogemusest. Reaalained – matemaatika, keemia, füüsika – olid meil koolis väga tugevad.
Mida kooliharidus üldse andma peaks? Õpipädevuse, teadmiste omandamise oskuse ja üldteadmisi. Kas sa siis mäletad valemeid ka kümne aasta pärast või ei, aga see on nagu ajutreening, millega muditakse su aju plastiliseks.
Kuidas hindad praegust üleminekut eestikeelsele üldharidusele?
Õppinud ise vene koolis, mõtlen, et mu elu oleks ühest küljest olnud palju lihtsam, kui oleksin õppinud kõike eesti keeles. Teisest küljest: kui satud upu-või-uju-olukorda, siis karastud.
Kui laps läheb esimesse klassi ja õpe on eesti keeles, õpib ta korraga keelt ja ainet. Mu vanem laps õppis prantsuse lütseumis. Lauri Leesil oli põhimõte, et igasse klassi võtavad nad mõned vene lapsed. Esimese klassi lõpuks ei saanud keegi aru, kes need olid, nad rääkisid isegi omavahel eesti keeles.
Keelt on loomulik omandada selle keskkonnas. Ma arvan, et ainus õige üleminek on see, kui kõik koolid on ühtemoodi. Kõik lapsed – eesti, vene, ukraina, tatari lapsed – lähevad ühte kooli, kodule kõige lähemasse, ja neid õpetavad kohalikud eesti õpetajad ühe standardi järgi. Aga mitte nii, et on eesti koolid venelastele ja eesti koolid eestlastele. Siis on kasutegur väike, aga kahju, ärevus ja viha erakordselt suur. Vanemad on vihased, sest lapsed nutavad ja õpivad sõnaraamatu abil, et saada aru, mis õpikus kirjas on. Nad ei saa aru, mida tahetakse, sest ei tunne sõnu, kui hakkavad näiteks loodusõpetust alles kümneaastasena eesti keeles õppima.
Ja alles siis, kui algas eesti õppekeelele üleminek, hakati otsima, kas meil on selleks ka õpetajaid. Ühe aastaga lasti väga paljud neist lahti. Kogu nende kogukond, perekonnad, sõbrad on viha täis, et kuidas, inimene on kakskümmend aastat õpetanud, oli erakordselt hea pedagoog. Aga noh, ei oska eesti keelt. Ja näed, võeti nüüd mingi nõudepesija ainult sellepärast, et tema eesti keelt oskab. Selliseid jutte levib sotsiaalmeedias ohtrasti, on valus ja kõhe neid lugeda. See pole kindlasti ühiskonda sidusamaks muutnud. Teema vajab laia ühiskondlikku arutelu.
Mainisid, et kooliajal oli sul palju huvisid. Küllap polnud sul ülikooli minnes ka kindlat plaani oma elu just muuseumitööga siduda?
Loomulikult mitte, ma läksin üldajalugu õppima. Aga Jaak Kangilaski kunstiajaloo sissejuhatuse loengud lummasid niivõrd, et hakkasin kõiki tema ja seejärel Kaur Alttoa loenguid võtma. Siis võtsin kunstiajaloo ülemastmes teise erialana üldajaloo kõrvale ja lõputöö kirjutasingi kunstiajaloost Jaak Kangilaskiga. Pärast seda soovitas Juta Keevallik mind kunstimuuseumi, ütles Mai Levinile, et teate, meil on siin väga tubli tudeng. Kui teil koht vabaneb, siis siin on tema kontaktid. Mina sellest ise ei teadnud. Ja Mai Levin helistaski mulle, nii sain otse ülikoolist muuseumisse tööle. Töötasin alguses teabeosakonnas assistendina, võtsin näituste etikette, teoste fotoslaide arvele ja tegin muud sellist abistavat tööd. Sealt läksin kuraatoriks ja koguhoidjaks ning siis direktoriks.
Mis on muuseumitöös võluvat, millistele inimestele see sobib?
Muuseumid on tänapäeval hästi mitmekesised ja muuseumitöötajad eri profiiliga. Aga kindlasti peab sulle meeldima teadmisi omandada ja jagada, peab jaguma uudishimu ja püsivust. Sisuliselt pead olema nii uurija kui ka populariseerija ühes isikus.
Mis mulle muuseumis väga meeldib, on tegevusvabadus. Sul on teatud raamid, aga näituste mõttes saad ise otsustada. See, mis sa suudad välja mõelda, mis on huvitav, mis leiab ka toetust ja rahastust … Olen mõelnud, et õpetajaametis pead igal aastal ühte ja sama rääkima. Selles võib olla oma võlu, kuid mul endal oleks see keeruline. Muuseumis aga tuleb kogu aeg õppida, on uued partnerid ja teemad. Siin ei ole igav, rutiini ei teki.
“Keelt on loomulik omandada selle keskkonnas.
Põhimure on see, et palk on tagasihoidlik. Kui soovid olla majanduslikult heal järjel, mine pigem rahandust õppima ja panka tööle. Nii hull küll ei ole nagu 2000-ndate alguses, mil vanemad pidid täiskohaga muuseumis töötajat toetama, sest palk oli nii niru. Nüüd on meil Eestis kultuuritöötaja miinimumpalk, mis on natuke alla õpetaja baaspalga.
Mitmest muuseumist ja ka meilt on muuseumitöötajaid kooli tööle läinud. Osa jäi, osa tuli tagasi, sest koolis on keeruline. Ma imetlen kõiki õpetajaid ja olen lapsevanemana neile erakordselt tänulik selle imetabase töö eest. See ei sobi kõigile.
Sul on vedanud, et leidsid inimesi, kes aitasid avada ukse kunstimaailma. Aga mida teha, et võimalikult paljud lapsed võiksid sama kogeda?
Osad peresid ja õpetajaid toetab laste kultuurilist harimist. Aga neid, keda ei toetata, on meil pärast liiga kulukas ühiskonda integreerida või nende sotsiaalselt ebapädeva käitumise tagajärgi klattida.
Ma arvan, et kultuuriõpe peaks olema kohustuslik läbi kogu kooliaja. Oskus vaadata ning mõista arhitektuuri ja kunsti, leida sealt inspiratsiooni ja vaimse tervise vitamiine, oskus kuulata erisugust muusikat – see tuleb tõesti kogemusest ja õpetamisest. Ja kindlasti aitaks kultuuriõpe ka olukorras, kus ühes klassis õpivad kirju sotsiaalse ja keeletaustaga õpilased.
Õpetada võiks nii maailmakultuuri kui eesti kultuuri, käia kooliga kontsertidel, näitustel. Innustunud õpetajad, kes ise oskavad seda hinnata, viivad juba praegu oma õpilasi sinna, kuid sundust selleks ei ole. Aga kui õppekäigud sisse viia, peaks riik tagama ka nende rahastuse.
Enne seda aastat oleksin toonud näiteks Prantsusmaa, kus ongi nii tehtud. Neil on suur probleem immigrantide lastega, kes moodustavad mitmes koolis enamuse. Nood ei tea mitte midagi: ei seda, kuidas see riik ja nende linn tekkis, kes on Jeanne d’Arc jne. See kultuurikood peaks olema emapiimaga kaasa antud. Praegu prantslased tõdevad, et jäid kultuuriõppe juurutamisega hiljaks, aga loodavad, et see kannab vilju hiljem.
Milline roll võiks kultuuriõppes olla muuseumil?
See on nagu raamatule illustratsioonid. Ajaloomuuseumis on esemed, mis kõnelevad ajaloost, õpetavad empaatiat, seda, et koolis õpitu ei ole ainult õpikus kirjas olev abstraktne teadmine, vaid seda saab kogeda, katsuda, proovida.
Kunstimuuseumis, aga ka galeriis ja muus näitusepaigas saad kokku kunstiteostega viisil, millel on oma lisandväärtus. See pole ainult pilt, vaid ka kunstniku puudutus, miski, mis võib kõnetada, kui inimene on piisavalt lähedal. Seda reproduktsioon kindlasti ei asenda.
“Muuseumitöötaja on uurija ja populariseerija ühes isikus.
15–20 aastat tagasi oli suur digihullus, kõik tahtsid ainult puutetundlikke ekraane ja hästi palju digilahendusi. See tundus nii tore ja eesrindlik. Aga praegu on uusmateriaalsus tagasi, sest digitehnoloogia on igal pool. Muuseumit eristavad kõigest muust päris asjad, mis ei ole võltsing ega tehisintellekti looming. Nende tõeste tunnistajate pärast inimesed muuseumisse tulevadki. Selge, et interaktiivsus peab jääma, aga on oluline lisada sinna reaalseid esemeid ja kunsti, sest see arendab ja käivitab inimeses tundeid, mida mujalt ei saa.
Aga kunstimuuseumis ei käi nüüd ainult kunstiõpetajad, kaugeltki mitte. Meil on näiteks KiVa programm, mis tegeleb kiusamise ja eetiliste väärtustega. Kunstiteoste najal saab neid teemasid vabamalt arutada ja pärast projitseerida iseendale. Aga käivad ka kirjandusõpetajad, ajalooõpetajad ja nii edasi.
Kas muuseumide pedagoogilise potentsiaali ärakasutamisega võib praegu rahule jääda?
Muuseumide pedagoogiline pool on erakordselt tugev. Kui veel 10–15 aastat tagasi oli sellega nii ja naa, siis praegu on enamikus suuremates muuseumides väga huvitavad ja arendavad programmid. Seal on head pedagoogid, kes teevad koostööd teaduritega, ja jagub õpetajaid, kes käivad muuseumis päris regulaarselt.
Meie tunneme neid kõiki juba siin nägu- ja nimepidi, nad tulevad kõigi oma õpilastega, sest näevad, kui hästi see neile mõjub ja kui palju paremini teema muuseumis meelde jääb. Nad tulevad siia iga oma klassiga, ütlevad: ma käin juba kümme aastat Kadriorus kaheksandikega barokitunnis ja tulen ka järgmise 8. klassiga. Ja on näha, et lapsed, kes on regulaarselt muuseumis käinud, tulevad pärast vabal ajal siia ka ise.
Kuulsin täna muuseumi ees, kuidas isa küsis tütrelt, kas too teab, mis maja see on. Tüdruk ütleb, et jah, muuseum. – „Ei, see on loss!“ – „Ei, see on kunstimuuseum, me käisime seal.“ Räägime, et vene kogukond on teises inforuumis ega käi kusagil. Aga kui nende lapsed tulevad Kumusse ja õpivad eesti kunsti ning kui neil on seal tore ja lahe, vastavad nad oma vanemate küsimusele „Mida me nädalavahetusel teeme?“, et oi, lähme muuseumi, ma näitan teile. Nii õpetavad lapsed juba oma vanemaid.
Lisa kommentaar