Janar Holmi hinnangul peab haridusmuudatuste tegemisel arvestama koolide jõuga: ministeeriumis võib igal reformil olla oma projektijuht, koolis peab kõik muudatused vastu võtma direktor.
Foto: Liis Treimann, Äripäev / Scanpix Baltics

Janar Holm: ministeerium saab öelda, et ei jõua, kool enamasti mitte

Janar Holmi hinnangul peab haridusmuudatuste tegemisel arvestama koolide jõuga: ministeeriumis võib igal reformil olla oma projektijuht, koolis peab kõik muudatused vastu võtma direktor.
Foto: Liis Treimann, Äripäev / Scanpix Baltics
18 minutit
63 vaatamist
  • Riigikontrolör Janar Holm rõhutab, et haridusotsuse tulemus sõltub selle ellurakendamisest koolis. Endine haridusministeeriumi kantsler soovitab muudatuste kõrval sõnastada ka selle, mida Eesti hariduses hoida.

Lõpetasite Saaremaa ühisgümnaasiumi keemia-bioloogia eriklassi, kuid õppisite edasi õigusteadust. Mis teid selle valikuni viis?

Ma teadsin päris vara, et tahan õigusteadust õppida. Käisin gümnaasiumis 1990. aastate alguses, mil Eesti Vabariiki taastati. Mul oli tunne, et õigusteaduse kaudu saan ka ise riigi ülesehitamisel käe külge panna.

Miks siis keemia-bioloogiaklass? Õigusteaduse suunda gümnaasiumis ei olnud. Valikuvariante oli mitu ja nii see kujunes. Olen tänulik, et sain ka seda maailma lähemalt vaadata. Mul olid vahvad õpetajad ja klassikaaslased.

Milline õpetaja või koolikogemus on teie hilisemat mõtlemist kõige rohkem kujundanud?

Raske on ühte või kaht inimest välja tuua. Mind mõjutasid õpetajate kõrval paljud koolis saadud kogemused, sealhulgas halvad.

Praegu räägitakse palju sellest, kuidas last kooliajal võimalikult vati sees hoida. Aga noor ei peaks saama alles koolist välja tulles teada, et maailm võib olla ka ebaõiglane ja vahel väga ülekohtune.

Mul oli õnnelik koolipõlv, kuid sinna mahtus igasuguseid kogemusi. Näiteks oli mul hea mälu kuupäevade peale ja tegin enda arvates päris hea ajalooeksami. Hinnet teatades öeldi, et Janar Holm saab nelja, sest tema vastused olid väga detailsed – nähtavasti ta spikerdas. Loomulikult ma seda ei teinud.

Tollal tundus see kogemus halb. Tagantjärele mõeldes olen ka selliste kogemuste eest tänulik. Need õpetasid muu hulgas, et elu ei ole alati õiglane.

Kas mõni kuupäev on sellest eksamist tänini meeles?

Port Arturi langemise kuupäev on senimaani peas: 2. jaanuar 1905. Kuupäevad lihtsalt jäävad mulle meelde.

Olete meenutanud ka kohtumist oma lasteaiaõpetajaga.

Umbes kaks aastat tagasi tuli minu juurde naisterahvas ja ütles, et on olnud minu lasteaiakasvataja – omal ajal nimetati neid kasvatajateks. Tundsin ta ära ja see oli väga hea tunne.

Jäin pärast mõtlema, kui vähe me mõistame, milline tähendus ja mõju on meile lasteaial. Kui paljud meist üldse mäletavad oma lasteaiakasvatajaid? Ometi on see arengu mõttes väga oluline aeg.

“Lubadused on suured, aga abi ei jõua alati lapseni.

Koolikokkutulekuid peetakse, lasteaia kokkutulekuid üldjuhul mitte. Olen mõelnud, kuidas anda lasteaiaõpetajatele teada sellest tänutundest, mida nende töö vastu tunneme.

Õigus abile peab jõudma lapseni

Teie magistritöö käsitles haridusõiguse tagamist. Kas lapse õigus haridusele on Eestis tagatud?

Kui võrdleme Eestit paljude teiste riikidega, siis keskmiselt on meil haridusõiguse tagamisega päris hästi. Aga loomulikult on ka lapsi ja noori, kes võivad hammasrataste vahele jääda.

Kõige suurem probleem on tuge vajavate õpilastega. Riigikontroll on sel teemal teinud mitu auditit. Kui seaduses ette nähtud tugispetsialistiga saab kohtuda ainult seadust lugedes, ei ole lapsele sellest kasu. On lapsi, kelle jaoks on logopeedi või mõne muu spetsialisti abi väga oluline, kuid nad ei saa seda alati.

Teine küsimus on hariduse majanduslik kättesaadavus. Põhikool on üldjuhul kodu lähedal, kuid lapse kõrgkoolis õppimine võib olla paljudele peredele keeruline, eriti kui nad elavad keskustest väljaspool.

Nüüd on õppimiskohustuse iga pikendatud ning gümnaasiumid ja kutsekoolid koonduvad üha rohkem keskustesse. Näen riski, et mõni noor võib majanduslikel põhjustel jääda talle sobivast haridusest ilma. Sellele tuleb rohkem tähelepanu pöörata.

Millise lapse puhul on vahe seaduses lubatu ja tegelike võimaluste vahel kõige suurem?

Arvan, et just tuge vajavate laste puhul. Lubadused on suured, aga abi ei jõua alati lapseni. See ei ole ainult haridussüsteemi, vaid sageli ka sotsiaalsüsteemi probleem.

Riik peab inimese kõrval olema eriti siis, kui ta vajab abi. See on kallis ja raha on vähe, kuid just selles valdkonnas tuleb riigil palju vaeva näha.

Kuidas hindate kaasava hariduse põhimõtet ja selle rakendamist?

Kõigepealt tuleb küsida, mida me kaasava hariduse all mõtleme. Seda on võimalik korraldada väga mitmel moel.

Ajal, millest oleme tulnud, olid erivajadusega lapsed ühiskonnast sageli kõrvale jäetud. Ka siis, kui mina kantsler olin, oli erivajadusega laste koolide seas selliseid, mille tingimustele ja laste ööbimisvõimalustele on praegu kurb tagasi mõelda.

Liikumine selle poole, et kõigil inimestel on ühiskonnas koht, on minu meelest ainuõige. Aga alati tuleb otsida tasakaalu ja vaadata, kas lahendus ühes kohas võib tekitada probleemi teises.

Kui klassis on palju tuge vajavaid lapsi ja õpetaja tähelepanu kulub peamiselt neile, võivad kannatada kõik õpilased. Siin jõuame jälle küsimuseni, kas koolis on abiõpetajad ja tugispetsialistid. Kui neid ei ole, on süsteem nõrk.

Otsusele peab järgnema töö

Olite haridus- ja teadusministeeriumi kantsler aastatel 2008–2017. Mille üle sellest ajast olete kõige uhkem?

Ministeeriumi aknast paistavad asjad alati teistmoodi kui kooliuksest sisse astudes. Vaatepunkt on erinev.

Kui mõtlen oma kantsleriajale, siis ei tooks ma esile niivõrd üht või teist haridusotsust. Otsuste taga on sageli siiski ministri allkiri. Kõige olulisemaks pean hoopis seda, et suutsime hoida ministeeriumi meeskonna minu hinnangul väga tugevana. Meil oli aastakümnete pikkuse kogemusega inimesi, värskeid tulijaid ja nende vahele jääva kogemusega töötajaid. See oli hea meeskond ning inimesed tahtsid haridusvaldkonnast ministeeriumi tööle tulla.

Kas näete selles praegu muutust?

Muutusi on olnud palju. Ma ei tööta enam haridusministeeriumis ega tea, kuidas seal praegu täpselt on, aga kõrvalt vaadates ei ole ma kindel, et kogemust on alles määral, nagu sellise institutsiooni puhul eeldada võiks. Haridusvaldkonnas on kogemus eriti tähtis.

“Elu ei ole alati õiglane.

Märkan aeg-ajalt, et nii mõndagi, mida on juba mitu korda proovitud, tahetakse uuesti teha samal viisil. Sellistel hetkedel on vaja inimest, kes ütleks: me oleme seda proovinud, teeme seekord natuke teisiti.

Mida oma praeguste teadmistega kantsleriametis teisiti teeksite?

Pööraksin rohkem tähelepanu sellele, mis juhtub pärast otsuse tegemist. Võib-olla olin mõnes küsimuses liiga tähelepanematu ja hoogne.

Ministeeriumis võib tekkida tunne, et asi on valmis siis, kui seadus on vastu võetud ja rahastus tagatud. Tulemuse annab ent rakendamine. Kas pärast otsust jälgitakse, mis koolis toimub? Kas koole, direktoreid ja õpetajaid aidatakse? Või võetakse ette juba järgmine muudatus?

Otsus ei ole valmis hetkel, mil lüüakse rusikaga vastu lauda või pannakse allkiri alla. Sellega on seotud ka kõik järgnev. Mõnikord järeldatakse hiljem, et otsus oli vale, sest ei töötanud. Aga võib-olla ei tegeldud piisavalt selle ellu rakendamisega.

Kas oskate tuua mõne konkreetse näite?

Õppekavade arendamine on üks valdkond, mille peale mõtlen. Muudatus tehakse ära, mõnikord eraldatakse selleks võib-olla liiga vähe raha, ja siis liigutakse järgmise asja juurde.

Aga kuidas jõuab muudatus päriselt kooli ja iga õpetajani? Kuidas saame olla kindlad, et õpetajad mõistavad seda ühtemoodi? Muidu võime mõne aasta pärast öelda, et otsus oli vale, kuigi tegelikult jäi rakendamisel midagi tegemata.

Ma ei taha oma varasema töö suhtes ka ülekohtune olla. Võib-olla näen seda tagantjärele karmimalt, kui peaksin. Aga praegu tunnetan palju paremini, kui oluline on otsusele järgnev töö.

Teid valiti tänavu Eesti parimaks juhiks. Kuidas saate juhina aru, et mõni otsus ei tööta?

Organisatsiooni juhtides tuleb tagasiside üsna kiiresti. Püüan pöörata tähelepanu sellele, mis pärast otsuse tegemist juhtuma hakkab.

Tänapäeval räägitakse palju juhtimisest määramatuses. Määramatus ongi meie kaaslane: koroonakriis, sõda Ukrainas ja kõik nendega kaasnev. Seepärast peab juht minu arvates juba otsust tehes mõtlema, mis saab siis, kui asjad lähevad teisiti, kui arvestati.

Otsustamisel tuleb läbi mõelda ka taganemistee: kui juhtub nii, käitume ühtmoodi, kui teisiti, siis teistmoodi.

Kas mõni töötajate vastuväide on pannud teid oma otsust muutma?

Ma arutan enne otsustamist kolleegidega üsna palju. Seetõttu ei tule mulle kohe meelde olukorda, kus oleksin pidanud juba tehtud otsust töötajate vastuväidete tõttu muutma. Pigem saan arutelude käigus aru, kui miski hakkab viltu minema. Kolleegide tagasiside tuleb enamasti enne otsuse tegemist.

Kuidas eristada reformiga kaasnevat vastuseisu sellest, et muutus on halvasti ette valmistatud?

Kui reformi tegemisel ei ole arvestatud ressursi ja inimeste jõuga, ei ole seda hästi ette valmistatud. Reform, mille ellurakendamiseks ei jagu jõudu, juhendamist ja tuge, ongi halvasti ette valmistatud.

Kas meenub mõni selline juhtum teie enda kantsleriajast?

Küllap neid oli. Ma ei usu ühtegi inimest, kes ütleb, et kõik, mida ta on teinud, on puhas kuld ja ebaõnnestumisi pole olnud. Praegu ei tule mul kohe ühtki konkreetset näidet meelde, aga neid oli omajagu.

Koormust ei saa mõõta ainult tundides

Haridusminister ütles Õpetajate Lehele, et ministeerium, koolipidajad, koolijuhid ja õpetajad ei saa õpetajate ülekoormuse põhjustest ühtemoodi aru. Kuidas koormust vähendada?

Alustaksin küsimusest, millest õpetaja koormus koosneb. Sellel on palju kihte, aga arvan, et ka haridusministeerium peab endale tõsiselt otsa vaatama. Kui mõtleme viimasele ajale, on paljudel tunne, et kogu aeg midagi muutub. Ministeeriumis võib peaaegu igal reformil ja muudatusel olla oma projektijuht, aga koolis peab üks direktor kõik need muudatused vastu võtma. Õpetaja on järgmine, kelleni need jõuavad.

Mul on haridusministeeriumis pikk minevik ja viimastel aastatel on mulle helistanud mitmed tuttavad endised ja praegused koolijuhid. Nad hakkavad ettevaatlikult rääkima ning lõpuks küsivad, mida mina arvan sellest, et kõik kogu aeg muutub ja on ettearvamatu. Ja oleks siis, et üksnes muutub – mõni asi jääb viimasel hetkel ka katki.

Ma tajun koolijuhtide ja õpetajate seas suurt pinget, sest ebamäärasust on palju. Ministeerium saab viimasel hetkel öelda, et ei jõua, ja arenduse katki jätta. Kui ministeerium on otsuse aga teinud, ei saa koolijuht ja õpetaja enamasti öelda, et nemad ka ei jõua. Neil tuleb see ellu rakendada. See on üsna ebavõrdne olukord.

Kas just ebakindlus suurendab õpetaja koormust?

See on koormuse üks osa. Kõike ei saa mõõta üksnes tundides. Kui mängureeglid muutuvad õppeaasta jooksul ja ei ole selge, kuidas lapsed kooli lõpetavad, tekitab see pinget nii õpilastes, vanemates kui ka õpetajates.

Lapsevanem küsib pärast õpetajalt, miks asjad on üht- või teistpidi läinud. Õpetaja peab vastama, kuigi ei saanud otsuse tegemisel kaasa rääkida ja tal polnud aega seda rakendada. Seepärast on tähtis, et uued reeglid oleksid mõistlik aeg ette teada.

Olete kritiseerinud riigi ja omavalitsuste vastutuse segast jaotust hariduses. Milline vastutus tuleks esimesena selgelt paika panna?

Sarnast probleemi oleme Riigikontrollis näinud ka sotsiaalvaldkonnas. Kui olukord läheb keeruliseks, hakatakse üksteisele näpuga näitama.

Hariduses on üks küsimus vastutus koolivõrgu eest. Gümnaasiumihariduse puhul on sellest palju räägitud: kes lõpuks vastutab, kas riik või omavalitsus?

Aga läheksin vastutuse küsimusega veel ühe sammu koolile lähemale. Oleme kõrgelt hinnanud Eesti koolide otsustusvabadust. Nüüd on kohati tunne, et sellest hakatakse tükke ära lõikama. Minu meelest on koolipäeva alguse määramine üks selline näide.

Mida peaks kool saama ise otsustada? 

Miks peaks kool ise saama otsustada, millal koolipäev algab?

Koolipäeva hilisema alguse ettepaneku taga võivad olla väga head kavatsused. Lapsed on väsinud ja vajavad und. Ministeerium võib anda soovitusi ning selgitada, millel need põhinevad. Aga selliseid otsuseid peaks tegema ikkagi kool.

Lapse elu on tervik. Seda ei saa jagada nii, et ühel pool on koolielu ja teisel koduelu. Vanem peab tööle minema, koolitransport tuleb korraldada. Lapsele lähemal teatakse tema vajadusi paremini.

Minu küsimus on, kui palju peab riik sellistes asjades ette kirjutama. Kui hakkame otsustama juba koolipäeva algust, siis mis saab kooli autonoomiast?

Haridusminister on põhjendanud koolipäeva hilisemat algust vajadusega hoida laste tervist. Kuidas leida tasakaal lapse huvide ja kooli otsustusvabaduse vahel?

Loomulikult ei sünni sellised ettepanekud tühjalt kohalt. Nende taga on eksperdid ja ühiskonnas väljendatud vajadused. Aga ministeeriumi roll on vaadata tervikpilti ning aidata eri huvid ja võimalused tasakaalu viia.

“Tajun koolijuhtide ja õpetajate seas suurt pinget, sest ebamäärasust on palju.

Lapse huvisid ja kooli otsustusvabadust ei tohiks vastandada. Lähtuksin eeldusest, et kool tegutseb siiski lapse huvides. Koolis ollakse lapsele lähemal ja suudetakse olusid täpsemalt hinnata.

Kas ühiskonnas räägitakse liiga palju muutmisest ja liiga vähe sellest, mida hariduses hoida?

Meile meeldib rääkida sellest, mida muuta. Aga on ka väga palju olulist, mida tuleb hoida. Võiksime selgemalt sõnastada, millised on Eesti haridussüsteemi tugevused ja mida me ei taha kaotada.

Sageli öeldakse, et hariduse nurgakivi on õpetaja. See on õige, aga mida see tegelikult tähendab? Näiteks võiks küsida, mida saab õpetaja ise otsustada ja milline on koolidirektori otsustusruum.

Muutuse eest seisvad inimesed võtavad sageli sõna. Need, kes peavad olemasolevat olukorda heaks, ei tule seda alati sama häälekalt kaitsma. Kui ütleksime selgemalt välja, mida tahame hoida, oleks ehk lihtsam ka tasakaalu leida.

Koolide otsustusvabaduse kõrval räägitakse võrdsetest võimalustest. Kuidas tagada, et hea haridus ei sõltuks koolivalikust?

Kui reguleerime väga täpselt seda, kuidas pääseda heasse kooli, tegeleme peamiselt sellega, kuidas jagada piiratud võimalust.

Ministeeriumi ülesanne peaks olema mõelda eelkõige sellele, kuidas oleks rohkem väga häid ja häid koole, kuhu lapsed tahavad minna, ning vähem neid, kuhu keegi ei taha. Võrdsete võimaluste küsimus ei ole ainult see, kuidas vähest õiglaselt jagada, vaid mil moel anda võimalikult paljudele võimalus käia heas koolis.

Siin on midagi, mida mõtlen ka oma kantsleriaja kohta tagantjärele. Kui mõni asi ei toimi, on esimene lahendus sageli muuta reegleid kõigi jaoks. Samal ajal saavad mõned koolid olemasolevate reeglitega väga hästi hakkama, teised hästi ja osa halvasti.

Äkki oleks mõne suure muudatuse asemel mõistlik tegeleda nende koolidega, kes abi vajavad? See on keerulisem ja nõuab täpsemat tööd, aga alati tuleks küsida, kas tõesti on vaja muuta kõigi tingimusi.

Hea kool väärib hoidmist

Koolivõrgu muutmisel tuleb arvestada õppe kvaliteeti, kodulähedust ja piirkonna tulevikku. Mille põhjal otsustada, kas kooli säilitamine või sulgemine on laste huvides?

Rahaga tuleb siiski ka arvestada. Vahel süüdistatakse kohe, et vaadatakse ainult Excelit, aga rahavõimalused on alati piiratud. Küsimus on selles, kuidas saada olemasoleva rahaga parim tulemus.

Kvaliteet, kodulähedus ja piirkonna tulevik on kõik olulised. Võib-olla ei saa piirkonna tulevikku vägisi kooliga hoida, aga koolil on seal eriline tähendus. Kui kool kaob, muutub ka elu piirkonnas. Kui kool on hea, tasub seda hoida.

Kuidas märgata, et koolis on midagi valesti?

Mäletan kantsleriajast, et oli näha, kuidas osa lapsi hakkas äkki käima kaugemal koolis. See on märk, mille puhul küsida, miks nii juhtub. Kui kodulähedases koolis on probleeme kvaliteediga, tuleb kõigepealt vaadata, kas olukorda saab parandada. Kui ei saa, võiks kõne alla tulla kooli sulgemine, sest laste tulevikuvõimalusi ei saa halva kvaliteediga ohtu seada.

Samas on kodulähedus eriti oluline väiksemate laste puhul. Mida noorema lapsega on tegu, seda kodule lähemal peab kool olema. Need valikud tuleb teha olemasolevate võimaluste piires.

Õpetajate palgavaidluses jõutakse sageli küsimuseni, kas raha peab tulema riigieelarvest või koolivõrgu muutmisest. Kui palju saab koolivõrgust veel palgaraha leida?

Mul ei ole praegu andmeid, et öelda, kus tasakaalupunkt on ja kui palju saab süsteemist kokku hoida. Kui mina ministeeriumis töötasin, oli võimalik koolivõrku korrastades raha õpetajate palkadesse suunata. Õpilaste arv oli järsult langenud, aga koolivõrk püsinud aastaid suuresti samana. Siis seda ka tehti.

Aga kusagil tuleb piir ette. Kui lapsi on piirkonnas vähe, ei saa kõige nooremate laste kooliteed lõputult pikemaks teha. Koolivõrk sõltub demograafiast ning iga otsuse puhul tuleb arvestada ka kättesaadavust ja kvaliteeti.

Kui kool ei leia nõuetele vastavat õpetajat, peab koolijuht tunnid ikkagi korraldama. Mida peaks riik sellises olukorras tegema?

Koolijuhi vaatepunktist on mõistetav, et ta võtab tööle inimese, kes on vähegi võimeline õpilastele teadmisi edasi andma. Aga probleeme ei tohiks märgata alles siis, kui õpetaja on koolist lahkunud.

Tuleks küsida, miks õpetajad koolist lahkuvad ja kuidas neid seal hoida. Noorel õpetajal on vähe kogemust, aga ootused talle on suured. Ta peab tegema koolitööd, rakendama muudatusi ja taluma ka lapsevanemate survet. Kuidas vähendada õpetaja koormust ja toetada teda nii, et ta tahaks koolis jätkata? See on oluline küsimus nii riigile kui ka koolipidajast omavalitsusele.

“Reformi rakendamisel on oluline jälgida nii vastuvõttu kui ka seda, kas noored jäävad õppima.

Meil on raske leida näiteks füüsika- ja keemiaõpetajaid. Seda enam tuleb mõelda, kuidas hoida koolis neid väheseid, kes õpetajana alustavad.

Kohustusega peab kaasnema tugi

Mille järgi saab hinnata, kas pikem õppimiskohustus aitab noori?

Riigikontroll püüab juba reformi algusjärgus aru saada, mis on toimunud ja mida võiks paremini teha, et anda ka haridusministeeriumile soovitusi. Mõni aeg tagasi juhtisime ühes auditis tähelepanu noortele, kes tahaksid kutsekoolis õppida, kuid ei saa selleks vajalikku tuge. Juba siis oli õhus küsimus, kuidas saaksid noored, kes soovivad õppida, seda ka päriselt teha. Nüüd tuleb tegelda nii nendega, kes tahavad õppida, kui ka nendega, kel motivatsiooni napib.

Mida peaks reformi ellurakendamisel jälgima?

Näiteks seda, kui valmis on omavalitsused neile õppimiskohustuse täitmise tagamisega lisandunud ülesandeid täitma. Kas neil on vajalikud inimesed? Kas tugispetsialistid on olemas? Kas kutsekoolidel on võimalik noori toetada ja motiveerida? Samuti tuleb vaadata, et õppimisega kaasnevad kulud oleksid peredele jõukohased olukorras, kus õppimine on kohustuslik ja noor peab seda tegema kodust kaugel. Reformi rakendamisel on oluline jälgida nii vastuvõttu kui ka seda, kas noored jäävad õppima ja millised probleemid tekivad.

Kas Riigikontroll on vaadanud, mis sai tema varasema kutsehariduse auditi soovitustest?

Püüame õppimiskohustuse pikendamist puudutava töö käigus ka seda vaadata. Riigikontroll ei suuda sama asja lühikese aja järel alati täismahus uuesti auditeerida, kuid mingi pildi loodame saada. Mõne aja pärast tuleme teema juurde kindlasti tagasi. Ma ei usu, et tugispetsialistide puuduse probleem oleks vahepeal lahenenud. Mõnes kohas võib olukord olla leevenenud, aga üldine mure on, et sobivaid spetsialiste lihtsalt ei ole.

Haridusminister on tunnistanud, et kutseharidusse on vaja rohkem raha, kui on õnnestunud leida. Kuidas hinnata, kas kutsekoolidele pandud ülesanded ja nende rahastus on kooskõlas?

Kui minister ütleb, et raha ei õnnestunud kutsekoolidele soovitud mahus leida, kuid õppimiskohustust siiski pikendatakse ja reformiotsused on tehtud, tuleb väga tähelepanelikult jälgida, kuidas koolid ülesannete suurenenud mahuga toime tulevad. Siin jõuame tagasi küsimuseni, kas muudatuse rakendamiseks on eeldused loodud. Kui ei ole, siis kas on üldse lootust õnnestuda?

Kutsekoolid töötavad kitsastes oludes juba praegu. Jaak Aaviksoo on hariduse rahastamist analüüsinud ning juhtinud tähelepanu, et riigile on ühe õpilase koolitamine kutsekoolis odavam kui lasteaias ja üldhariduskoolis. See ei ole normaalne. Riikides, kellega me ennast võrrelda tahame, ei oleks see mõeldav.

Olete kritiseerinud aruandlust, mille tulemusi otsustamisel ei kasutata. Kas oskate tuua mõne näite haridusvaldkonnast?

Hariduse puhul meenub mulle lapse toevajaduse hindamine. Seda tehakse haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis eraldi ning vanem peab teenuseid taotlema eri asutustest. Minu kriitika on puudutanud valdavalt teisi valdkondi ja asutuste omavahelist andmevahetust: koostatakse aruandeid, mida tegelikult keegi ei vaja. Hariduses on eriti oluline, et laps ei peaks süsteemide vahel liikudes oma muret ikka ja jälle otsast peale tõestama.

Kui riigi rahavõimalustest ei piisa kõigi ootuste täitmiseks, siis millised hariduse ülesanded peavad olema esmajärjekorras täidetud?

Need on suuresti poliitilised valikud. Riigikontrolör saab juhtida tähelepanu valikutele ja nende mõjule, aga otsused, mida riik esmajärjekorras toetab ja rahastab, on poliitilised. Raha seab alati piirid, aga riigil on põhifunktsioonid, mille toimimine tuleb tagada. Seda ka hariduses. Palju on juttu rahapuudusest, aga ma näen riigis ka palju uusi projekte ja projektikesi olukorras, kus mõni põhifunktsioon samal ajal kiratseb. Mõistlik on vaadata, kuhu raha läheb ja kas põhitegevus on tagatud.

Mida peaks õpetaja oma töös ja laps koolis teisiti kogema, et saaksite viie aasta pärast öelda: Eesti haridust juhitakse paremini kui varem?

Üks näitaja võiks olla see, et vähem alustavaid õpetajaid lahkub esimestel tööaastatel koolist. See annab märku, kas õpetaja tunneb end koolis väärtustatuna ning kas tal on võimalik oma tööd teha. Lapse ja lapsevanema jaoks võiks edenemist mõõta sellega, kui vähe peab laps koolis tajuma, et mingi reform on parasjagu pooleli.

Muutusi tuleb teha, aga need peavad olema jõukohased ja lõpuni juhitud. Pärast otsuse vastuvõtmist ei tohi tähelepanu hajuda – just siis algab töö, millest sõltub, kas muutus päriselt ka aset leiab.

Kommentaarid

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Süürlannast noorsootöötaja Eestis: „Mõnikord tundub, et 16-aastane peab juba teadma oma karjääriplaani“

Farmatseudiks õppinud süürlanna Roula Abdelhay tuli Eestisse…

12 minutit

Lugu poisist, kes kunagi paigal püsida ei suutnud ehk Milline süsteem on kõige õigem?

Pärast aastaid koolitumist ja HEV-lastega töötamist näen ma, et mu isa…

11 minutit

Arvi Hamburg: hea insener peab aru saama ka Haydni või Beethoveni sümfooniatest

Igal inseneril peaks olema lausa kohustus mõni tund nädalas koolile pühenduda,…

18 minutit
Õpetajate Leht