Narva ainukest eesti gümnaasiumi ähvardab liitmine keelekümbluskooliga.

Inimkonna piisavalt pika ajaloo vältel on eri kultuurides kujunenud välja hulgaliselt käibefraase, mille tähendust tuntakse ja teatakse. Aegade jooksul mõned neist kaovad, nende tähendus ununeb või muutub ebaoluliseks. Osa mõtteteri jääb aga püsima ja omandab laiemagi tähenduse, kui algselt oli. Jeesuse sõnad jüngritele viitasid teeleminekule, mis lõpeb „õigluse kojas”. Kuhu aga sammume praegu meie, Eesti koolid ja õpetajad?

Sellist küsimust esitama ärgitas mind minu kodukooli, Narva eesti gümnaasiumiga toimuv. Selles koolis õppis minu isa, siin õppisin ma ise ja nüüdseks juba üle 20 aasta olen siin ka tööd teinud. Õpetaja, õppealajuhataja, direktorina. Seega võin väita, et Narva ainus eesti kool on minu kindlus. Ka minu laste oma, kellest üks siin õppis ja teine õpib. Lähedasemat suhet ühe kooliga on keeruline ette kujutada.

Praegu ähvardab meie kooli teise kooliga liitmine. Iseenesest pole selles midagi enneolematut, aga ebatavaliseks teeb olukorra Narva eesti kooli ainulaadne positsioon idapiiril. Oleme ainus eestikeelne kool Eesti suuruselt kolmandas linnas. Naaberkool, kellega meid liita soovitakse, ei ole eesti kool. Keelekümblusmetoodikat kasutades õpetatakse seal venekeelsetest peredest lapsi eesti keelt valdama ja ka osa aineid on eesti keeles. Mõnes teises paigas Eestimaal võiks tulemuseks olla tõesti eesti kool, aga Narva pole kindlasti see paik, kus selline süsteem toimima hakkaks. Pole ju suur saladus, et Narva on domineerivalt venekeelne linn, mis kipub vägisi venekeelsesse kultuuriruumi jääma.

Eestlased Narvas on vähemusrahvus. Poliitiliselt ülimalt ebakorrektne väide, aga püha tõde. Meil on isegi Narva eesti selts, mis mujal Eestis hämmastust tekitab. Ometi, tõde ei anna häbeneda. Eesti kool Narvas on samal põhjusel hoopis rohkemat kui haridusasutus. Ta on eestlaste koondumise paik, midagi võrdväärset muistsete skandinaavlaste maailmapuuga, millele toetus maailm. Seetõttu sümbolina olulisemgi kui konkreetne maja. Kui kool kaob, pole enam sümbolit ega tugipunkti. Nagu klassikalises Eesti külas, mis kooli sulgemise järel kibekiiresti välja surema hakkab, algab Narvas eestluse lagunemine. Noored ei saa siin enam olla, sest pole sobivat kooli, vanem generatsioon pettub aina rohkem elus, ja mis siin salata, võimuski.

Milleks seda kõike peaks vaja olema? Mina ei tea. Kui meis nähakse vahendit, tõstmaks lõimumise taset, siis kardan kõvasti, et see idee ei ela kaua. Oleme olnud „idarindel” piisavalt kaua, teadmaks, et meile endile kulub tublisti toetust ja abi ära, mitte kuhjaga kõveraid pilke ja märkusi stiilis „Minge ära, kui ei meeldi! Ega teistel ole kergem! Teie tulemused pole ju kiita, mis te virisete!”. Kalli kaasmaalase hädast positiivsete impulsside saamine pidi sügavalt soomeugrilik olema, aga kui Narvas enam tavalist eesti kooli pole, muutub ju järgmine suurem linn uueks „idarindeks”.

Raha on võimas faktor. Poliitilised huvid samuti. Koolide reformimise selja taga on kindlasti mõlemad. Samuti soov muuta haridust paremaks, jätkusuutlikumaks ja tänapäevasemaks. Ometi ei usu vist keegi, et vägisi saab sundida õnnelikuks. Või targaks. Meil ei jätku viimasel ajal raha ega õpilasi, ka kõrgkoolid on püsti hädas. Ometi soovime luua suuri koole, lausa hariduskeskusi. Mis see viimane üldse on? Äkki laseks natuke aega lihtsalt lapsi õpetada, nagu ühele koolile kohane? Loeksime koos „Eesti kooli ajalugu” ja mõtleksime natuke, kuidas ometi sai külakoolist välja kasvada ülbe linnavurle, kes pingutab väljanägemise, pingeridade ja ilusate loosungite nimel?