Peagi on suur pidu jälle käes – 12. noorte laulu- ja tantsupidu. Mis vägi see on, mis toob laulukaare alla 25 000 pidulist (rohkem korraga ei mahu!) ja tantsuväljakule 8000 jalapaari? Mis ajab rähnipoja puu otsa? Vanarahvas teadis, et veri.

Uurisin koorijuht Elo Üleojalt, kas enne pidu dirigendil ja lauljatel uneaega ikka jagub. Jagub ikka, ent mõistagi näpistavad nad proovideks üksjagu aega oma vabast ajast, isegi kuni kursuse jagu, muidu ei jõuaks palasid piisavalt hästi selgeks saada. Käiku lähevad pühapäevad. Enne maakondlikku ülevaatust ja ettelaulmist annab pöialt pidav koolijuht koorile ühe päeva kooritunniks, et saaks terve päeva harjutada.

Mida vanemad õpilased, seda motiveeritumad, selgitab kogenud koorijuht. Nad on nõus pingutama hea tulemuse ja suure rõõmu nimel.

Mulle meeldis väga, et koorijuht rõhutas laulurõõmu säilimise olulisust pingelisel ja kiirel ajal. Harjutamine ei tohi muutuda stressirohkeks tampimiseks. Ükski pingutus pole hull, kui ihaldatav eesmärk on silme ees ja silm särab.

Tark mees piiblist, kuningas Saalomon on öelnud – kõige tähtsam, et mees on rõõmus oma tegemiste juures. Ütleme tänapäeval „mehe” asemel „inimene” ja kirjutame mõtteavaldusele alla. Laul, tants ja pillimäng on sündinud loomisrõõmust ja mis võiks olla uhkem ja ilusam, kui sedasama rõõmu tunneb ühel hetkel kogu rahvas. Sest meie laulu- ja tantsupidu on pidu, millest saab osalise või pealtvaatajana osa kogu rahvas. Kui palju leidub laias ilmas selliseid pidusid?

Mäletan üht hetke lapsepõlves külastatud üldlaulupeolt. Juba väga eakas laulutaat Gustav Ernesaks tuli ühendkooride ette juhatama oma teost „Mu isamaa on minu arm”. Nägin esimest korda, kuidas koorijuhi kõrvale dirigendipulti tõusis toeks noorem kolleeg. Tema oli Ants Üleoja. Kui vanem mees väsis, võttis noorem juhatamise üle. Ernesaks puhkas hetke ja – dirigeeris edasi. Koorid laulukaare all ja rahvas lauluväljakul jälgisid lummatult Ernesaksa, isegi hingamine ununes ja meenus taas samas rütmis Ernesaksa käeviipega. See on mu elu üks võimsamaid elamusi, mis isegi meenutades pisarateni liigutab.

Laulupidu ongi üheshingamine, see ilus sõna on ühele neist pidudest nimegi andnud. Soov sellistest üheshingamistest osa saada ongi ehk see salapärane ja seletamatu miski, mis meid loetud aastate tagant jälle lauluväljakule ja tantsuplatsile kokku toob. Olgu esinejaks või pealtvaatajaks. Veri veab. Just nagu rähnipoja puu otsa.