Õpetajate palgaläbirääkimised kipuvad Eestis taanduma ühele numbrile. Kas alampalk on 2070, 2256 või 2312 eurot? Numbrid on tähtsad, aga seekordne vaidlus näitab, et küsimus on laiem.

Haridus- ja teadusministeerium ütleb, et riik tahab olla koolipidajana eeskujuks. Riigikoolide kollektiivleping määrab senisest täpsemalt õpetaja tööaja, kontakttundide mahu, mentorluse, klassijuhatamise ja teiste tööülesannete arvestamise. Raske on vaielda vastu väitele, et õpetaja tööülesannetes peaks olema selgemalt kokku lepitud.

Küsimus tekib aga seal, kus riigi eeskuju kohtub kohaliku omavalitsuse rahakotiga.

Päevateema tarbeks rääkisin Rakvere, Viljandi ja Võru koolijuhtide ning koolipidajatega. Pilt osutus kirjuks. Rakveres lahutab riigi- ja munitsipaalkooli õpetaja alampalka sada eurot. Võrus maksavad mõned munitsipaalkoolid õpetajatele rohkem, kui riigikoolide kollektiivleping ette näeb. Viljandis leidus aga õpetaja, kes vahetas kooli just palga ja töötingimuste pärast.

Need näited ei tõesta, et õpetajad liiguksid massiliselt riigikoolidesse. Nii haridusministeerium, õpetajate ametiühing kui ka omavalitsuste liit ütlevad, et sellist suundumust nad praegu ei näe.

Aga see ei tähenda, et probleemi pole. Riik on loonud oma koolides uue võrdluspunkti. Õpetaja näeb, millised võivad olla töötingimused ühes koolis, ja tal tekib küsimus, miks ei võiks samad põhimõtted kehtida kõrval asuvas munitsipaalkoolis.

Minister ütleb, et iga omavalitsus võib sõlmida õpetajatega samasuguse kollektiivlepingu. Omavalitsuste liit vastab, et kõigil pole selleks raha.

“Küsimus on, kas riik suudab luua tingimused, kus hea õpetaja ei pea valima kooli selle järgi, millisel koolipidajal on paksem rahakott.

Riigikoolidele ei antud kollektiivlepingu rakendamiseks lisaraha. Ka nemad peavad olemasoleva eelarve ümber korraldama. Samas tuleb omavalitsusel maksta palka ka lasteaiaõpetajatele, tugispetsialistidele, kultuuritöötajatele ja paljudele teistele.

Kõige huvitavam on, et kõik kolm läbirääkijat jõuavad lõpuks sama probleemini – töökoormuseni.

Õpetajate ametiühing ütleb, et palk üksi ei aita, kui inimesed on ülekoormatud. Omavalitsused ütlevad sedasama. Ministergi räägib kasvavast koormusest. Diagnoosis ollakse peaaegu ühel meelel. Erimeelsus algab siis, kui tuleb otsustada, kes maksab ravi eest.

Kui õpetajaid ei jätku, suureneb koormus neil, kes tööle jäävad. Kui koormus kasvab, lahkuvad järgmised õpetajad. Seda ringi ei lõhu ainult ühe palganumbri muutmisega.

Seepärast ei tohiks järgmise aasta palgaläbirääkimisi vaadata ainult protsentide vaidlusena. Küsimus pole üksnes selles, kas alampalk tõuseb viis, seitse või neliteist protsenti. Küsimus on, kas riik suudab luua tingimused, kus hea õpetaja ei pea valima kooli selle järgi, millisel koolipidajal on paksem rahakott.

Eeskuju on vajalik. Aga eeskuju töötab ainult siis, kui teistel on võimalik seda järgida.