Paul Ariste on kirjutanud: „Meie kauge esivanem sai siis inimeseks, kui ta hakkas kõnelema. Keel oli, on ja leeb inimeste tähtsaim suhtlemisvahend.“ Meid ei huvita praegu nende väidete paikapidavus, vaid harvik tegusõna „leeb“, ma-tegevusnimena „leema“, mis käändub nagu verb „võima“. Tänapäeva keeleraamatute järgi on „leema“ põhitähendus ‘tulevikus olema, olema saama’. Keegi ei tea veel, milline leeb meie elu, kui uuele koroonaviirusele ei suudeta peagi piiri panna!

Tegemist on väga vana soome-ugri tüvega (vrd nt liivi līdõ ‘olla tulevikus, vist olla’, vadja leevvä ‘olla tulevikus, tulla, pidada, sunnitud olla’, ungari lesz ‘hakkama, saama, tulema’), mille soovitas tuleviku väljendamiseks velmata nimelt Ariste, tuginedes muu hulgas F. J. Wiedemanni eesti keele grammatikale ning kirjutades artiklis „Eesti keelel leeb tulevik“ (Sirp ja Vasar, 04.04.1975): „Ehkki eesti keeles tähistab olevik ka tulevikku, on siiski mõnigi kord otse vajadust mõlemaid aegu kõrvuti esile tuua, nagu Andres oli juba noorelt töökas, töökas on ta praegugi ning kindlasti leeb töökas ka vanaduspäevil; teame seda, mis on käes, aga mis leeb, seda veel ei tea.“

Eesti vanemas kirjakeeles ja murretes kaunis levinud tüvest on rääkinud Henn Saari Eesti Raadio „Keeleminutites“ („Meetmed ja tabamatu sõna leema“, 26.10.1975) ning Keeles ja Kirjanduses („Quale verbum est futurum: leema!“, 4/1976). Saari osutab tulevikulise tähenduse kõrval „leema“ teiselegi, kahtlevale või lootvale tähendusele, ‘vahest, vist küll olema’, ning leiab, et kui tahame selle vana halli sõna uuesti keelde võtta, peame lihtsustama tema tähenduspalge: „Olgu ja leegu tema tähendus pealegi ‘tulevikus olema’.“ Üldiselt jääb Saari selle „vanauue“ sõna suhtes aga äraootavale seisukohale, jagamata Ariste entusiasmi ning näidates ka ohtudele ja keerukustele, mis „leema“ kasutusega leeda võivad.

Kes soovib nüüd „leema“ oma leksikoni kaasata, tutvugu emma-kummagagi Saari käsitlusist. Ja kui „leema“ ka pärast seda pruukimist väärt sõnana tundub, siis … leegu!