Ameerika kultuuriantropoloogi Margaret Meadi sõnul liigub kogu maailm kultuurilise ühtlustumise poole, mille käigus kaovad paratamatult lokaalsed kultuurilised eripärad. Keeruka ja kultuuriliselt rikka ühiskonna näiteks võib tuua India, kus viie põhikasti sees on tuhandeid täpselt määratletud reeglitele ja käitumiskoodidele alluvaid ühiskondlikke klasse. Seespool mitmekesisust kõnnivad üksikindiviidid ometi mööda kitsalt piiritletud rada, kus pole kohta paindlikel tegutsemismustritel ega vabadusel oma teed ise määrata.

Uus läänelik elukorraldus on endaga kaasa toonud suurenenud individuaalse vabaduse, kus üksikisik saab valida endale sobiva elamisviisi. Koos kultuurilise ühtlustumisega on aga aina sarnasemaks muutunud ka mõttemaailmad. Kas see on põhjus, miks näib, et üha raskem on sallida eriarvamusi?

Say what you mean, but don’t say it mean*

Küpse isiksuse tunnus on võime taluda enda omast erinevat arvamust ning oskus näha iga hoiaku taga inimese eelnevast kogemusest tulenevat ja konstrueeritud loomust. Kuna maailmavaade toetub lisaks väärtustele ka meile kõigile omasele psühholoogilisele kalduvusele säilitada oma vaadete järjepidevus, oleks hüsteerilise sildistamise asemel kohasem rahulik arutelu.

Eestis on tuleohtlikuks teemaks saanud nii suhtumine koroonapiirangutesse kui ka samasooliste abielude lubamisse. Nende kahe teemaga seoses on märgata eriliselt ülesköetud emotsionaalset fooni, kus eriarvamusel olijaid asutakse kiiresti ründama ning arvamused asetatakse moraalsele skaalale. Teisitiarvajaid tajutakse põhimõtteliselt rumalate või pahelistena; Mina maalib Teisele külge saba ja sarved.

Iga täiskasvanu peaks suutma ise valida, kes on tema autoriteedid ning millised on tema väärtused. Sisemine vabadus laseb aktsepteerida teisi arvamusi, sest need ei ohusta inimese identiteeti. Eriarvamusi saab näha rikastavana või siis vähemalt elu loomuliku osana, mis ei pea käivitama rünnakut.

Nõukogude aja pärand

Eestis võib tolerantsuse puudumist seletada Nõukogude-aegse kogemusega, mil (teistsuguse) arvamuse avaldamine ei olnud lubatud või tõi kaasa negatiivseid tagajärgi. Eneseväljendamine ja vaimne paindlikkus tulla toime enda arvamusest erinevaga on midagi, mida on vaja õppida. Olen ka ise kuulnud lapsena korduvalt naljana lausutud sõnu: „Laps räägib siis, kui kana pissib!“

Laps järeldab sellest, et tema arvamus ei ole oluline. Lapsest saab täiskasvanu, kes peab alles õppima austama enda ja teiste õigust eneseväljendamisele.

Õpetaja roll

Antiik-Kreeka filosoof Sokrates võrdleb õpetajatööd hinge ämmaemanda tööga, kus õpetaja aitab õppija hingel sündida; hinge sündimine ei tulene mitte õpetaja õpetatava vastuvõtmisest, vaid toimub õppijas mõtlemise iseseisvumise kaudu. Tänapäevased õpetajad saavad lastes soodustada eneseväljendamist ja arendada arutlemisvõimet, et nad tulevaste täiskasvanutena oskaksid lugupidavalt suhelda. Ehk koguni rõõmu tunda kohtumisest teistsuguse mõttemaailmaga?

* Ütle, mida sa arvad, aga ära ütle seda kurjalt.