Minu kujunemistee kulges Nõukogude Liidu ajal rahvaste sõpruse ideoloogilises õhustikus. Venestamise taotlust õppisin nägema ja tajuma isamaaliselt mõtlevate inimeste abil, samas aga säilis huvi ja poolehoid kõigile rahvastele nende omakultuurilises omapäras. Ning kaastunne rahvastele, keda represseeriti, hävitati ja alandati. Mulle anti vaid vihjamisi mõista, et olime ka ise üks neist.
Ma ei ole kunagi olnud selle vastu, et eesti rahva seas elab teiste kultuuride esindajaid, kui nad elavad siin lugupidamises meie kui põlisrahva vastu ja hoiavad samas alal oma kultuuri. Ent ühel tingimusel – me ise peame olema kaitstud nii maises kui vaimses mõttes, milleks on kultuur ja keel. Iga elav kooslus tõrgub, kui on tuldud teda kahjustama.
Tänapäeval on jälle liikvel rändevood, mis ei ohusta üksnes väikerahvaid, vaid ka meist palju suuremaid. Tajume eestlastena oma haprust, eestlaste osakaal Eestis öeldakse olevat vaid 65%.
Aga kartma ei pea ainult väliseid jõude. Meie poliitiline kultuur on kujunenud selliseks, et halbade otsuste eest ei vastuta keegi, sest puudub nii personaalse kui ka kollektiivse vastutuse põhimõte. Valitseb põhimõttelagedus ja rikutus. Rahvale pole otsustusõigust jäetud õieti milleski, ehk siis vaid (näiv) kaasamine, milles on võitjaks võim. Nii nad tohivad, kartma peab rahvas. Umbusk oma võimude suhtes paneb oma haprust tunnetama rohkemgi veel kui välised jõud.
Eesti kool ja eesti keel
Idee ühtsest Eesti koolist tundus algul sümpaatne, sest ma ei osanud veel kaalutletult läbi mõelda, mis selle kõigega kaasneb. Tundus, et võidab ja kinnistub meie keel. Nüüd, kui sellest on saamas poliitiliste otsuste jada ja ülistusobjekt, kutsub mingi minevikukogemustes kujunenud instinkt valvsusele. Kas ikka teeb eesti keeles õppimine kõiki eestlasteks? Ja mida teeb see eestlastele?
Igal vastuvõetaval suuremahulisel muudatusel pole üksnes tulemused, vaid ka tagajärjed, mille prognoosimine eeldab nii haridust kui haritust, mille tunnusjoonteks mõtlemis- ja mõistmisvõime. Haritus hõlmab muuseas ka eetikat, vastutust ja pühendumist. Aga ka pühitsemist teatud inimüleste põhimõtete teenimisse. Sest viimaseta jääb ka inimelu ise kõhetuks, vaid indiviidikeskseks saamiseks, ent mitte andmiseks. Meie pühitsus on senini olnud meie rahvus, kultuur, keel ja hariduseusk. Nüüd on need kaks viimast rakendatud mingi sõiduriista ette, mille kontuurid on alles ähmaselt aimatavad.
Margus Pedaste kirjutab oma artiklites mitte „eesti“, vaid „Eesti kool“. Seega on kool ja laps riikliku, mitte enam rahvusliku identiteedi kandjad. Rahvuse mõistet Pedaste tekstides ei eksisteeri, nagu tema valdkondlikel teemadel kirjutatud artiklites ei esine ka kasvatuse mõistet. Ühtsel Eesti koolil ei ole enam rahvusega pistmist, siin on mõeldud võrsuma globaalne kodanik.
Mida aga rahvus tähendab? Teatmekirjandusele tuginedes on see etnose arengustaadium, mida iseloomustab keelel, kultuuril, usul vms põhinev identiteet. Rahvust eristab etnosest eneseteadvus, rahvus määratleb ja piiritleb end ise, rahvas mitte. Kui ühe rahva liikmeks sünnitakse, siis rahvuse liikmeks kasvatakse, jagades samu müüte, kombeid, mälestusi, sümboleid, väärtusi ja traditsioone.
Rahvuste teke tegi võimalikuks suurejoonelise õhtumaise hariduse tema vaimses sisus, tänapäevased heaoluriigid ja kõrgtsivilisatsiooni arengu. Ühtse Eesti kooli idee annab sellele arengule tagasikäigu, tehes rahvusest multikultuurilise rahva, milles justkui muuseas on määratud kaduma ka eneseteadvus, isiksuse vabaduse tugisammas ning jõu allikas. Rahvuse süda on tema kultuur ning seda kandev vaimsus. Ent viimase kümnendi pedagoogilistest tekstidest on vaimsuse mõiste kadunud, nagu sealt on kadumas ka pedagoogika. Kogu valdkondlik teadmus tundub olevat pressitud digipuuridesse, mille varbade vahelt pressivad end välja vaimse tervise probleemid.
Eesti keel kui meie identiteedi üks sambaid tundub olevat ju kaitse all. Ent näiliselt. Me ei tea, milliseks kujuneb kõneldav ja kirjutatav keel „kultuuritundliku õpetamise“ tagajärjel „nüüdisaegse õpikäsituse“ tingimustes, sest mainitud teadlasi, kes viie toreda kirjeldatud mudeli taga, see nähtavasti ei huvita. Juba kogetud koolitegelikkusest on teada, et see keel kujuneb multirahvuslikes tingimustes lihtsustatud ja vaeseks, ilma sõnarikkuseta, abstraktsioonideta, kujunditeta ja nüanssideta keeleks – et ikka kõik aru saaksid. Tuleb ju olla erinevustele vastutulelik. Nagu tarbekeel pakendil.
„Nüüdisaegse õpikäsituse“ oludes polegi õpetajal vaja eriti rääkida. Kujuneb välja midagi sarnast igamehe olmeinglise keelega, milles kõrgkultuurilisi tekste mõista ega kirjutada pole võimalik.
Mis saab eesti lastest?
Nähtused, mille järele kultuurimuutjad-revolutsionäärid ei märka küsida, on eesti kultuur, eesti laps ja eesti õpetaja. Et mis neist saab ja kuidas nemad asju kogevad. Eesti kultuur on selle kava alusel mõeldud edasi eksisteerima võrdväärsena teiste kultuuride seas. Siin, meie oma Eesti kodumaal, mitte Kanadas ega Soomes.
Eesti kool ei ole järelikult enam eesti kultuuri keskne ehk eesti kultuuril ei peagi olema kodu, kus tunda end olulisena, kindlalt ja kaitstuna. Kõigil teistel meid „mitmekesisusega“ rikastanud kultuuridel jääb aga kuskil nende kodu alles, eriti teatud suurrahval ida pool. Pole vaja teha illusioone, siia voogavate kultuuride hoovustes kaovad unustusse Liivi, Underi ja Anna Haava luule, samuti Kalevipoeg. Tammsaare, ennemuistsed jutud, meie tundeelu kujunemist saatnud kaunid helindid, müüdid, legendid … Ehk rahvust koos hoidvad omakultuurilised lood, kaugemas perspektiivis ka eesti kultuur ise. Sest muust rahvusest laps ei pruugi tahta neid vastu võtta, küllap olemegi paljude teiste jaoks liiga isemoodi. Näiteks pole me kunagi kedagi okupeerinud, et nüüd patukahetsuses kõigile oma kodu avada.
Eesti keele kaduvikku saatmisele on valmistanud teed drastiliselt vähendatud eesti keele ja kirjanduse tunnid põhikooli vanemas ja gümnaasiumiastmes. Protestihäältest ei ole tehtud väljagi ja arupärimistele pole minister vastanud.
Kuidas hakkab käima eesti lapse käsi? Temast saab Eesti laps, kes hoolega lõimub ja lõimib teisi uutlaadi homo sovjeticus’e, uues versioonis homo globalicus’e liigiks. Keel on meel ja teadupärast ka mõtlemine. Ilus rikkalik kujundlik eesti keel, milles eesti laps saab kümmelda oma varases lapse- ja koolieas, loob eeldused nüansirohkeks kujundlikuks ning abstraktseks mõtlemiseks, sest keele abil avastab laps eneses mõtlemise imevõime. Lugedes emakeelseid kauneid sõnarikkaid jutte, raamatuid, hiljem romaane, saab lapse kujunev identiteet ja vaim osa eluteadmisest selle keerulisuses, inimloomuse paljutahulisusest, luule eksistentsiaalsest imest, ajastute sügavusest.
Rikkaliku ja kujundliku keele kontekstis kujunevad filosoof Hans Georg Gadameri tähtsaimateks nimetatud haridushüved, maitse ja takt, mille puudumisest meie mitmed sambaskandaalid märku annavad. Aga eesti kirjandus, mida on niigi õppekavas vähe, teeb nüüd alandlikult veelgi ruumi „kultuuritundlikule“ õpetamisele muulaste mentaliteetide ja meelsuse hüveks. Kas ongi rohke ilukirjanduse lugemiseta võimalik kujuneda inimeseks – ma kahtlen.
Keelelise vaesumise kaugem tulem on uute põlvkondade võimetus lugeda nõudlikumaid tekste, rääkimata nende loomisest. Kaob suutlikkus lugeda kultuuriajakirjandust, mida siiski oleme suutnud hoida elus. Nii võib Eesti laps kujuneda küll tööjõuks, käsutäitjaks, kasumi tootjaks, ent mitte enam kultuuri kandjaks. Kas eesti laps tahab selliseks saada, kelleks teda juba praegugi strateegiadokumentide kaudu tahetakse teha? Miks temalt ei küsita?
Mis ootab ees õpetajaid?
Mu üliõpilane kirjeldab oma essees õpetaja praegust olukorda: „Ideaalis peaks õpetaja suutma kõigepealt ära määrata kõigi olemasolevad teadmised, seejärel seadma õppijatele erinevad, nende võimeid arvesse võtvad ülesanded. Selle tulemusena peaksid kõik õpilased saama endale sobivad piisavalt väljakutseid pakkuvad ülesanded ning omandama midagi uut. Lõpuks tuleks hinnata igaühe arengut ja toimunud muutusi eraldi. Tekib paratamatult küsimus, kas see kõik on võimalik.
Teiseks takistavaks teguriks on lubamatult suured klassikomplektid. Soovitud isiklikku suhet ei saa tekkida, individuaalne lähenemine pole võimalik. Seetõttu kannatab õppetöö kvaliteet, laste eduelamused on vähesed, õpetaja energia kulub distsipliini hoidmisele, õpilaste aeg teiste järele ootamisele.“
Mis aga hakkab juhtuma veel suurejoonelise mitmekesisuse tingimustes? Ei mäleta, et õpetajatelt oleks kunagi küsitud europoliitiliste direktiivide vilka rakendamisotsuse eel nende nõusolekut või kuulda võetud nende arvamusi. Revolutsioonilised muutjad soovitavad veel säilivatele eesti koolidele ka õpetajaskonna kultuurilist mitmekesistamist ehk muulastest õpetajaid, et sihiteadlikult oleks väärtustatud mitmekultuurilisus ega jääks enam järele ka põlvepikkust eestimeelset poisikest. Meie õpetaja on harjunud vaikima ja kannatama. Poliitilistel tribüünidel on õpetajat näha haruharva.
Võib prognoosida, mis juhtuma hakkab. Õpetajate koolist lahkumine saab sisse veelgi suurema hoo. Õpetajata jääva multikultuurilise klassi ette võiks saata Margus Pedaste, tema salapärased teadlased ja Eesti 200 ning Reformierakonna poliitikud. Kui on teada, et paljud lastega pered tulid võõrsilt tagasi eesti kooli ja eesti keele pärast, siis kõige selle käivitamisel nad arvatavalt enam ei tule – on ju ükskõik, kus eestlastena hääbuda.
On tõenäoline, et kus võimalik, jäetakse lapsi veelgi enam koduõppele. Sünnib initsiatiive eestimeelsete erakoolide avamiseks, kuniks see võimalik. Vahest hakkavad nüüd lahenema regionaalprobleemid, sest venekeelsest pealinnast hakkab lahkuma väärikaid eestimeelseid inimesi, et oma lapsi panna emakeelsetesse maakoolidesse.
Valitud suuna kriitikutelt on kindlasti põhjust küsida: aga mida siis teie soovitate? Kuigi olen olnud kvantifitseerimise ideoloogia kui dehumaniseeriva lähenemise vastu, on just siin peatähtis arvestamine kvantiteetidega. Teadupärast säilib omakeelne keskkond, kui klassis on kõige rohkem kaks-kolm teise emakeelega õpilast. Kui neid on kolmandik või pool, loeb tugevama vägi. Sest keel on ka meel.
Eestlane kui eest ära mineja, nagu meie ammust taandumist suurtelt soome-ugri aladelt on tõlgendatud, astub vaikides kõrvale ka nüüd. Otsustavaks saab nende minekule multikultuuriline kool, kust võetakse ära oma lapsed. Kuna keel on ka meel, siis mis hakkab juhtuma meie meelega?
Uussisserändajate ja ka vanade olijate lastele on vaja varajases eas intensiivset eesti keele õpet, ja eesti kooli uks avanegu neile vaid hea keeleoskuse korral, ning vaid kriitilisele arvule klassi ja kooli kohta. Mitte sammugi ei tohi taganeda eesti kultuuri ainesest õppekavades, pigem tuleb seda taastada. Neile, kes keelt piisavalt ei valda, säiligu endiselt vene koolid ulatusliku ja väga heal tasemel korraldatud eesti keele õppega.
Kas pole meie Eesti riik mitte põhiseaduslikul alusel loodud eesti rahvuse koduks, ainsaks võimalikuks meie planeedil?
Lisa kommentaar