Tänavu möödub sada kakskümmend viis aastat Eesti esimesest filminäitamisest – 1896. aasta 4. oktoobril said tallinlased praeguses Suurgildi, toonases Börsihoones viiekümne kopika eest vaadata kümmet minutipikkust pala.

Kolmedimensiooniline ehk 3D-kino ühes kolmedimensiooniliste ehk 3D-filmidega jõudis Eestisse aga kolmteist aastat tagasi, 2008. aasta 24. oktoobril U2 kontserdifilmiga „U2 3D“ ja multifilmiga „Kärbsed Kuu peale“. Kuid paistab, et numbrist ja tähtlühendist koosnev kohmakavõitu, võõrapärane ja ehk ka ülemäära tehniliselt mõjuv „3D“ ei olnud kõigile meele järele, mistap hakkasid umbes kolm-neli aastat hiljem rahvasuus ja ajakirjanduses levima lahedamad sõnad „prillikino“ ja „prillifilm“.

Argikeelde sobivad need kaks leidu päris hästi, aga tundub, et nendega ongi prillitäiendi võimalused „3D“ asendajana ammendatud. Me ju ei saa teha säärast asendust näiteks väljendis „3D-prillid“ – tagajärjeks oleks täiesti jampslik „prilliprillid“. Võiks ehk öelda „prillikinoprillid“ või „prillifilmiprillid“, aga seegi poleks suurem asi. Samamoodi ei ole prillidest abi „3D-printeri“ puhul – „prilliprinter“, mis see veel oleks?

Lühidalt, „3D“ asendamine täiendiga „prilli-“ toimib vaid mõnel puhul. Ja rangelt võttes on nendegi puhkude juures üht-teist vaieldavat. Näiteks võib väita, et lühinägeliku prillikandja jaoks on iga kino prillikino ja iga film prillifilm, 3D või mitte.

Eks nendel ja võib-olla veel mõnedel asjaoludel ei olegi „prillikino“ ja „prillifilmi“ tunnistatud kirjakeelseteks sõnadeks. Näiteks „3D-filmi“ kõrval soovitavad keelekorraldajad kasutada hoopis väljendeid, mis osutavad sarnaselt „3D-ga“ kolmemõõtmelisuse, ruumilisuse efektile: „ruumifilm“ ja „ruumiline film“.

Tänapäeval pakub elamusi ka 4D-kino, kus ruumilisust kombineeritakse istmete liigutamise, tuule puhumise, tulede vilgutamise, lõhnade, suitsu, udu ja muude sarnaste ootamatustega. Üks nauditavamaid neist on kahtlemata vee pritsimine, mille järgi võiks 4D-kino rahvakeeli vabalt nimetada „prilli- ja pritsikinoks“.