• Alates 2026. aasta sügisest lisatakse Inglismaal koolide suhte-, seksuaal- ja terviseõppesse (RSHE) ka leina ja kaotuse käsitlemine. Muutus ei sündinud üleöö, vaid on matusevaldkonna eestkõneleja John Adamsi mitmeaastase kampaania tulemus. Selle uudise valguses tekkis küsimus: kas ka Eesti oleks valmis selliseks sammuks?

Paljudel meist on lapsepõlvest mõni kaotus, mis on aastate möödudes eredalt meeles. Minu jaoks oli selleks koera surm. Emotsioonid olid lapse jaoks väga tugevad ning teadmatus, mis on lein ja miks ma nii tunnen, tegi olukorra veel raskemaks. Eriti seetõttu, et ma ei olnud koera surma hetkel tema juures. Mäletan neid unetuid öid ja punaseks nutetud silmi Itaalia kuuma päikese all.

Koju jõudes oli koer juba olude sunnil maetud. Ilma et ma oleks teadnud, mis on lein või miks rituaalid aitavad, hakkasin peaaegu iga päev tema hauale lilli viima. Alles hiljem mõistsin, et see oli minu viis kaotusega toime tulla.

Vahel mõtlen, et kui mulle oleks juba koolis räägitud, mis on lein ja miks inimesed reageerivad kaotusele erinevalt, oleksin olnud paremini ette valmistatud. Võib-olla oleksid ka minu vanemad end sellest teemast rääkides kindlamalt tundnud. Oma praeguses töös olen kuulnud sadu lugusid täiskasvanutelt, kelle lapsepõlve kaotused teevad siiani haiget, sest keegi ei õpetanud neile, kuidas leina mõista ega sellega toime tulla.

Kas hingel on suu?

Isiklik kaotus juhatas mind elulõpu valdkonnani ning üsna pea leidsin end ka koolides lastega neil teemadel vestlemas. Esialgu oli eesmärk pakkuda hingedepäeva raames võimalust rääkida surmast ja leinast. Näiteks Luce koolis toimub igal aastal hingedepäeva matk Ludvig von Luce hauale – traditsioon, mis õpetab lastele nii kalmistukombeid kui ka lahkunute austamist.

Juba esimesel kohtumisel üllatas mind, kui loomulikult lapsed neil teemadel rääkisid. Mina vastasin küsimustele ja aitasin neil pusletükkidest pilti kokku saada. Üsna kiiresti sai selgeks, et huvi on suur ning eriti teise kooliastme lastel oli tekkinud ka väärarusaamu, mis vajasid lahti rääkimist.

Esimese kooliastme lapsed küsisid näiteks, kas hingel süda tuksub või kas hingel on suu. Vanematega tulid jutuks juba keerulisemad teemad, näiteks suitsiid. Samas esitasid kõik lapsed ka väga praktilisi küsimusi: miks soovib mõni inimene kuldkirstus maetud saada või kui palju üks kirst üldse maksab?

Eredalt on meeles ka vestlus teise klassiga, kellega jõudsime küsimuseni, kuidas leinavat sõpra toetada. Laste vastused olid lihtsad: olla olemas, austada sõbra soove ja teha pai. Sageli tundubki, et täiskasvanud muudavad leina keerulisemaks kui lapsed ise. Nagu minu kolleeg dr Emma Clare on öelnud – lapsed tulevad leinast rääkimisega sageli paremini toime kui täiskasvanud.

Koolides õpetajate ja lapsevanematega vesteldes olen märganud, et enamasti ei ole takistuseks laste valmisolek, vaid täiskasvanute enda ebakindlus.

Täiskasvanute hirmudel on suured silmad

Mulle meeldib mõelda, et lastega surmast rääkimine on justkui puhtalt lehelt alustamine. Aitame neil luua raamistiku, mille nad hiljem oma kogemuste ja teadmistega täidavad. Täiskasvanutel on see leht sageli juba täis kirjutatud ning oma varasemate uskumuste muutmine on märksa keerulisem.

Eelmisel aastal õpetajatele koolitust tehes kuulsin sageli, et surm või lein tulevad erinevates õppeainetes küll jutuks, kuid siis vahetatakse kiiresti teemat. Mitte seepärast, et õpetajad ei hooliks, vaid seetõttu, et kardetakse öelda midagi valesti. Sageli lisandub ka hirm lapsevanemate võimaliku reaktsiooni ees.

Seetõttu on oluline, et ka lapsevanemad oleksid teadlikud, kui koolis neid teemasid käsitletakse. On täiesti loomulik, et laps räägib sellest hiljem kodus või töötleb kogetut mängu kaudu. Näiteks koera haua joonistamine või matuste läbi mängimine on lapse jaoks tavapärane ja sageli tervislik viis kogetut mõtestada.

Surmast rääkimiseks ei pea olema spetsialist

„Miks räägime lastele suhetest ja sünnist, aga mitte surmast – millestki, mida kogeme me kõik?“ küsis John Adams oma kampaania jooksul.

Kuigi Inglismaal ei looda eraldi leinaõppe ainet, võib teine variant olla hoopis tugevam lahendus. Surmast ja kaotusest räägitakse seal erinevate õppeainete ja teemade kaudu. Samuti ei käsitleta leina ainult surma kontekstis, vaid räägitakse ka vanemate lahutusest, raskest haigusest ja teistest suurtest elu muudatustest. Mõistmine, et lein on reaktsioon kaotusele, mitte ainult surmale, on teadmine, mida paljud täiskasvanudki pole kunagi teadlikult õppinud.

Ka Inglismaa õpetajate suurim mure on olnud sama, mida olen kuulnud Eestis: mis siis, kui ütlen midagi valesti või kui klassis on laps, kes parajasti leinab? Kuid kui korraks samm tagasi astuda, siis ei eelda me ju, et sünnist rääkimiseks peab õpetaja olema ämmaemand või lastearst. Samamoodi ei pea surmast rääkimiseks olema psühholoog. Õpetaja roll ei ole pakkuda teraapiat, vaid aidata luua turvaline ruum, kus laps saab küsida ja vajadusel oma mõtteid jagada.

Surmast rääkimine ei tähenda tingimata eraldi õppeainet. See võib alata kirjandustunnis pärast mõne tegelase surma, ajalootunnis sõdade käsitlemisel või loodusõpetuses eluringist rääkides. Sageli piisab sellest, kui õpetaja ei vaheta teemat, vaid julgeb küsida ühe lisaküsimuse. Matemaatika õpetab arvutama ja emakeel oma mõtteid väljendama. Sama loomulikult võiks kool aidata lastel mõista ka kaotust ja leina – kogemusi, millega puutub elu jooksul kokku iga inimene.

Loodan, et üha rohkem õpetajaid Eestis leiab julguse olla laste jaoks olemas ka siis, kui neil tekivad küsimused surma ja leina kohta. Ning et ka lapsevanemad ei ostaks surnud kuldkala asemele lihtsalt uut, vaid kasutaksid seda olulist hetke võimalusena õpetada lastele oskusi, mis jäävad neid saatma kogu eluks.