• Õpilasi tasub panna kirjutama lühijutte, näidendeid ja luulet, looma kuulsate kirjandusteoste lühikesi mugandusi või meisterdama kingituseks mõeldud kirjandustekste. Samuti võiksid õpetajad aidata õpilastel kirjalikke töid avaldada.

Olles Lausanne’i ülikooli professor-lingvist, veetsin 2026. aasta esimese semestri akadeemilisel puhkusel Tartus, kus töötan ka Tartu ülikooli külalisprofessorina. Selle aja jooksul kohtusin paljude pedagoogidega – mitte ainult ülikoolidest (peamiselt Tartust ja Tallinnast), vaid ka Tartu koolidest ja gümnaasiumidest. Mitmel korral kutsuti mind õpilastega rääkima, õppetunde jälgima ja õpetajatega suhtlema. Neil kohtumistel esitati mulle küsimusi Šveitsis õpetamise, mu teadus- ja pedagoogilise töö ning luule- ja tõlketegevuse kohta. Kaks kõige sagedamini esitatud küsimust olid: “Kuidas teie arvates saab võõrkeelte õpetamise vastu huvi tekitada ja säilitada?” ja “Mis aitas teil isiklikult eesti keelt õppida?”.

Võõrkeelte õpetamise eripärad Šveitsi haridussüsteemis

Võõrkeelte õpetamisel Šveitsis – olgu siis algkoolis, gümnaasiumis või ülikoolis – on oma eripärad. Šveits on mitmekeelne riik, nelja riigikeelega: need on saksa, prantsuse, itaalia ja romanši keeled (kui täpne olla, esimene ei ole ikka standardsaksa, vaid Šveitsi saksa keel – see on midagi, mida märgatakse kohe riigi saksakeelsesse ossa jõudes). Ühest küljest pole võõrkeelte oskus Šveitsis midagi ebatavalist, teisalt on polüglotid-šveitslased väga avatud teistele keeltele – ja kultuuridele üldiselt – ning seetõttu soovivad nad võõrkeeli õppida. Ka vanus pole siin takistuseks: minu ülikooli tudengite seas on olnud – ja on ka praegu – nii väga noori inimesi kui ka pensionäre, kes otsustasid lõpuks ometi tegeleda millegagi, mida nad ammu teha tahtsid.

Siiski on erinevus esialgsel huvil teatud keele vastu ja õpetaja väljakutsel seda huvi säilitada, nii et see ei kaoks kohe, kui ilmnevad esimesed või isegi järgnevad raskused. Siin võib abiks olla õpilastega loovtöö korraldamine: õpetaja saab aktiivselt julgustada ja suunata õpilaste loovkirjutamist õpitavas võõrkeeles.

“Miks mitte suunata tudengeid või kooliõpilasi kirjutama (lühikesi) kirjandustekste selles keeles, mida nad õpivad, selle asemel, et oodata, millal neist kuulsad kirjanikud saavad?

Muidugi pole kirjandusliku loovuse ja võõrkeeleõppe seostes midagi uut ning erinevaid näiteid võiks tuua väga palju. Võib-olla üks kuulsamaid on Eugène Ionesco absurditeater. Ühel eluhetkel õppis ta inglise keelt ja leidis suure inspiratsiooni oma õpikust – või täpsemalt, keele õppimiseks esitatud dialoogide absurdsusest ja sageli mõttetust olemusest, kus tegelased rääkisid üksteisega, kuid keegi ei kuulanud kaaslast tõeliselt. See on hästi näha, kui lugeda tema kuulsaimat näidendit “Kiilaspäine lauljanna” – juba tema pealkiri viitab absurdile ja jaburusele.

Miks siis mitte suunata tudengeid või kooliõpilasi kirjutama (lühikesi) kirjandustekste selles keeles, mida nad õpivad, selle asemel, et oodata, millal neist kuulsad kirjanikud saavad? See soodustab õpilaste loominguliste võimete arengut, säilitades samal ajal – ja isegi õhutades – nende huvi võõrkeele vastu kaunis püsivalt. Lisaks aitab seda tüüpi tegevus õpilasi õppeprotsessi paremini kaasata, võimaldades samal ajal väljuda “traditsioonilise” keeleõppe piiridest. Nii võib panna õpilasi kirjutama lühijutte, näidendeid ja luulet, looma kuulsate kirjandusteoste lühikesi mugandusi või meisterdama kingituseks mõeldud kirjandustekste, nagu tervitused või pühendus sõpradele ja perele jne.

Seda tüüpi tegevus hõlmab paratamatult keele mitmeti oskamist üheaegselt ja, nagu eelnevalt märgitud, soodustab üldiselt keelematerjali edukat pikaajalist omandamist. Veelgi enam, protsessi käigus loodud positiivne emotsionaalne õhkkond aitab õpilastel ületada hirmu teha vigu, võimaldades neil seeläbi hakata end uues keeles vabalt väljendama.

Töid tuleks aidata avaldada

Teiseks oluliseks pedagoogist sõltuvaks aspektiks on õpilaste kirjalike tööde avaldamise korraldamine. See suurendab veelgi õpilaste huvi seda tüüpi tegevuste ja järelikult ka loomingulise kirjutamise vastu õpitavates keeltes. Verba volant, scripta manent! Koolis võib see toimuda kooliajakirjade ja seinalehtedena, samas kui ülikooli tasandil võib see ulatuda väikeseformaadilistest osakondade väljaannetest kõikehõlmavate loominguliste veebiplatvormideni – mida kõike saavad õpilased ise toota.

“Luule on keele kõrgeim saavutus ning õpilaste püüdlus selle ülima keelevormi poole täiustab alati ka nende teiste keelevormide oskust.

Näiteks Lausanne’i ülikoolis, kus ma töötan, avaldavad slavistika üliõpilased regulaarselt oma loomingut meie osakonna ajakirjas La Route du Tchai. Zürichi ülikooli kolleegid astusid sammu veel edasi, käivitades aasta hiljem rahvusvahelise projekti – kirjastusplatvormi SlavicumPress.

Mina ise õppisin keelt kursustel Tartu ja Tallinna ülikoolides. Kirjanduslooming saatis mind kogu selle perioodi, aidates õppida seda keerulist ja kaunist keelt, millest tõlkisin hiljem Jaan Kaplinski, Karl Ristikivi, Marie Underi, Doris Kareva ja Juhan Liivi imelisi tekste.

Olen luuletanud ka ise (autori luulet leiab nt ajakirjast Akadeemia – toim). Leian, et luule on keele kõrgeim saavutus, nagu ütles kunagi luuletaja ja Nobeli auhinna laureaat Jossif Brodski. Õpilaste püüdlus selle ülima keelevormi poole parandab ja täiustab alati ka nende teiste keelevormide oskust ning loominguline õppeprotsess keeletundides soodustab seda arengut oluliselt.