• Hõisked gümnaasiumidesse ja kõrgkoolidesse sisseastumise rekordite pärast ja samal ajal korralduse kohta esitatud kriitika näitavad, et haridussüsteemi rahastamisel pole arvestatud arvukamate põlvkondadega, kirjutab Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk ERRi arvamusportaalis.

Meil kõigil on tõenäoliselt (laste) sõprade, (sõprade) laste või sugulaste hulgas mõni sellesuvine sisseastuja. Loodan väga, et neile saab õnne soovida. Kuid palju on ka tarkasid ja tublisid koolilõpetajaid, kes said riigieksamitel küll väga head tulemused, aga sellest hoolimata ei pääsenud soovitud erialale õppima. Kas nad valisid oma teise või kolmanda eelistuse, võtavad vaheaasta või loobuvad edasiõppimisest sootuks?

Kandidaatide kasvav arv näitab, et paljud püüavad aasta pärast uuesti, ja nii võib arvata, et iga järgmine aasta paisutab konkurentsi varasemate väljajäänute arvelt veelgi.

Viimaste aastate kevadsuvised uudised ja artiklid nii gümnaasiumidesse kui ka kõrgkoolidesse sisseastumise teemal võiks tunnetuslikult jagada kaheks. Ühelt poolt kõlavad koolide hõisked, et neil on jälle rekordarv kandidaate ja konkurss tiheneb. Teisalt kostab pahameel ja kriitika sisseastumise korralduse, eksamite sisu ja hindamise objektiivsuse kohta. Neil kahel teemal on ka ilmselge seos: kui surve läheb väga suureks, kipub süsteem plahvatama, kui just teadlikult pole selle mahutavust kasvatatud.

Hariduselus tähendab see, et aina suuremad võimekate noorte lennud püüavad üha kitsamaks tõmmatud väravatest läbi pääseda. Väravate laius ja kuju ei pruugi enam hästi vastata sellele, keda sealt soovitakse läbi lasta. Eesmärk on lihtsalt piirata läbipääsu, kuna rohkematele ei jätku istekohta, õpetaja või õppejõu tähelepanust rääkimata. Tulemuseks on ärevad õpihuvilised, pahased lapsevanemad, rohkem kaebusi ja raskeid otsuseid, kuna väga head kandidaadid ei pääse isegi 0,1-punktise erisuse tõttu oma unistuste erialale või soovitud gümnaasiumisse.

“Jah, muidugi ei takista see minimaalne punktivahe teid õppimast ja meil on vaja (kõrg)haritud spetsialiste – te juhtusite lihtsalt sündima valel ajal. Tulge 10–15 aasta pärast uuesti, siis on ruumi palju ja kõiki õpihimulisi otsitakse tikutulega taga,” võiks olla bürokraatlik lohutus, aga on sügavalt kaheldav, kas see on noore inimese või ka ühiskonna vaates adekvaatne vastus.

Hõisked kandideerijate rekordarvu pärast

Juba mitu aastat saab lugeda teadaandeid, et huvi kõrgharidust omandada on kasvanud. Täheldatakse: “Kõrgkoolidesse kandideeris tänavu rekordarv inimesi” (Delfi 4.07.25, vt ka ERR 1.07.2024), küsitakse, et “…miks tundub, et noori on kõikjal nii palju?” (Õhtuleht 13.07.2026).

Konkurents on suurenenud kõigis ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides, enamikul erialadel ning nii Tallinnas, Tartus kui ka mujal Eestis: “EKA-sse laekus tänavu viimase 10 aasta rekordarv sisseastumisavaldusi” (ERR 18.07.2025), “Ida-Virumaal püsib suur huvi õeks õppimise vastu” (ERR 05.09.2025).

Kui mitme eriala, sh psühholoogia, majanduse ja õiguse populaarsus on püsinud stabiilne juba aastaid, siis viimasel viiel aastal on erakordse taassünni läbi teinud õpetajakoolitus. Veel üheksa aastat tagasi küsiti Õhtulehes (13.09.2017): “Miks ei taha rohkem noori õpetajaks saada?”, aga kahe aasta eest viidati Delfis (16.07.2024) juba märkimisväärsetele muutustele nii õpetajakoolituse kui ka inseneeria vastuvõtus: “Trendid ülikoolides: suure kasvu on teinud energeetika, psühholoogia ja õpetajakoolitus”.

Kümne aasta eest (2016) esitati õpetajakoolituses õppimiseks Tartu Ülikoolis 2,2 avaldust ühele kohale, eelmisel aastal oli see näitaja juba 3,8. Seejuures on õppekohtade arv 1,6 korda kasvanud, avalduste arv aga ligi kolmekordistunud.

Kui vaadata üle-eestilist pilti, on lisaks õpetajakoolituse vastuvõtu 47-protsendisele suurenemisele viimasel kümnendil kasvanud ka huvi põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja veterinaaria (31 protsenti), tervise ja heaolu (22 protsenti), tehnika, tootmise ja ehituse (19 protsenti) ning loodusteaduste, matemaatika ja statistika (18 protsenti) vastu. Need on ka suuresti valdkonnad, kus riik on erimeetmetega sekkunud ja kus OSKA aruanded näitavad tööjõuvajaduse kasvu.

Üliõpilaste valdkondlik struktuur on võrreldes eelmiste kümnenditega praeguseks paljuski muutunud, eriti erialadel, mille järele on tööturul üha suurem nõudlus.

Riigi toetusmeetmete hulgas on olnud nii koroonajärgne õenduse õppekohtade lisatellimus, IT akadeemia ja inseneriakadeemia rahastamine kui ka õpetajakoolituse lisarahastus eestikeelsele haridusele üleminekuks.

Muudes valdkondades pole rekordarv kandidaate suurt üleriigilist kasvu vastuvõtus kaasa toonud: ärinduses, halduses, õiguses ning humanitaaria ja kunstide valdkonnas on vastuvõtunäitajad viimasel kümnendil isegi ligi 15 protsenti võrra kahanenud. Ka kaua kasvanud IT vastuvõtt on viimasel kolmel-neljal aastal väiksemaks jäänud.

Surve all sisseastumissüsteemid

Pinge ja pahameel on seni olnud rohkem seotud pääsuga gümnaasiumidesse, kus kõige suuremad lennud hakkavad mõne aasta pärast otsa saama ja liiguvad edasi kõrgkoolidesse. Aastaid kestnud survet kajastavad näiteks artiklid “Tartu gümnaasiumikohtade puudust tekitavad lähivaldade põhikoolilõpetajad” (ERR 27.06.2025) ja “Gümnaasiumite uus vastuvõtusüsteem paneb osa õpilasi raskesse seisu” (ERR 9.06.2026).

Kriitika kasvab ka ülikoolide vastuvõtu suunal: “Riigieksamid ei päde! Kätri Kiilberg: ülikoolid peaks oma sisseastumiskriteeriumid üle vaatama” (Õhtuleht 01.07.2026). Sel kevadel tekitas riigieksamite hindamise objektiivsus mitmes artiklis nurinat. Kui need tulemused midagi ei tähendaks, poleks selliseks tähelepanuks põhjust.

Karta võib, et järgnevatel aastatel kasvab pahameel olenemata sellest, kuidas kandidaate ritta seatakse, sest aina rohkem ja aina väiksema punktierisusega võimekaid abituriente jääb ülikoolide vastuvõtukonkurssidel joone alla. Kui sajapunktisel skaalal satuvad kolme punkti vahemikku 30 ja mõnel konkursil koguni sada kandidaati, kellel jääb oma eluunistus (selleks aastaks) täitmata, siis on selge, et põhjust otsitakse mõõtevahenditest. Ja mõnes mõttes õigusega.”Nii keskmine hinne kui ka lõpetamise efektiivsus seostuvad kõige tugevamalt matemaatika tulemusega, sõltumata õppevaldkonnast.”

Näiteks annab Tartu Ülikool medaliga lõpetanutele kolm lisapunkti, aga koolide medalisaak on väga erinev. Kas medalistide premeerimine on õigustatud? Vahest motiveerib selline boonus kedagi gümnaasiumis enam pingutama, aga kas see ennustab ka hilisemat tublidust ülikoolis? Senine praktika näitab, et parim ülikoolis toimetuleku ennustaja on riigieksamite ja eriti laia matemaatika eksami tulemus. Nii keskmine hinne kui ka lõpetamise efektiivsus seostuvad kõige tugevamalt matemaatika tulemusega, sõltumata õppevaldkonnast.

Teine oluline näitaja on sisseastumiseksami tulemus, kuna see peegeldab parimal viisil motivatsiooni valitud erialal õppida. Kui vastu võetakse vaid riigieksamite tulemuste alusel paika pandud lävendiga, siis on lihtne oma valikut optimeerida selle järgi, kuhu parajasti oma tulemustega sisse saadakse, mõtlemata tõsiselt, mida tegelikult õppida ja hiljem teha soovitakse.

Kokkuvõttes pole ühte head ja objektiivset töövahendit, mis eraldaks terad sõkaldest. Ülikoolis on sisseastumistingimusi palju timmitud ning usun, et oleme saavutanud tasakaalu võimekuse, töökuse, motivatsiooni ja läbimõeldud erialavaliku vahel. Kõik need ei ole vajalikud mitte ainult selleks, et kuue samba vahelt sisse pääseda, vaid et sealt ka ühel hetkel pidulikult koos lõpudiplomi ja tööturul konkurentsivõimeliste oskustega välja lennata.

Probleem polegi niivõrd seni toiminud mõõteriistades, kuivõrd lähiaastatel veelgi kasvavates gümnaasiumilõpetanute lendudes ning asjaolus, et paigal seisev või isegi kahaneda ähvardav kõrghariduse rahastus ei võimalda luua lisakohti ka seal, kus tööjõuvajadus kõige teravamalt uksele koputab, Tartu Ülikoolis näiteks arstiteaduses.

Kui valitsus sel sügisel kõigi teiste raha vajavate valdkondade konkurentsis kõrgharidusele lisaraha ei leia, peavad paar tuhat noort järgnevatel aastatel oma eluunistust muutma või seda väljaspool Eestit ellu viima. Seega lisandub sisseastumisperioodil rekordeid tähistavate hõisete kõrvale aina rohkem kriitilisi noote ning sügisel saabub tööturule järjest enam pettunud noori.

Palju õnne kõigile, kes soovitud erialale õppima pääsesid, ja teistele sihikindlust! Tulge järgmisel aastal uuesti, loodetavasti on siis kohti rohkem ja väravad veidi avaramad.