Eesti maakoolide tulevik sõltub eelkõige kohalike avalike teenuste tervikvaatest ning õpetajakoolituse kättesaadavusest maapiirkondades, toob Arenguseire Keskus välja värskes lühiraportis „Õpetajate järelkasvu tulevik: maakoolide õpetajad aastal 2040“.
Arenguseire Keskuse eksperdi Eneli Kindsiko sõnul tegutsevad Eesti koolid väga erinevates tingimustes ning nende edasist arengut määravad erinevad tegurid. „Kui me räägime maakoolidest, siis nende tulevikku kujundab enim see, kas väikese õpilaste arvuga koole või kooliastmeid edaspidi pigem suletakse või õnnestub kohalikel omavalitsustel ja riigil leida nende sulgemisele alternatiive. Näiteks loobuda pooltühjadest ja amortiseerunud koolimajadest energiatõhusate kogukonnamajade kasuks, kus ühe katuse all on lisaks koolile ka teisi kogukonnale olulisi teenuseid. Analüüsist tuli lisaks välja, et teiseks oluliseks teguriks on õpetajakoolituse kättesaadavus väljastpoolt Tallinna ja Tartut,“ sõnas Kindsiko.
Maakoolide õpetajate järelkasvu baasstsenaarium ehk praeguseid arenguid arvestades kõige tõenäolisem on lapsevanem-õpetaja-stsenaarium, kus maakoolide õpilased õpivad esimesed kuus aastat koolides, kus õpetajaskonna moodustavad eelkõige lapsevanemad. „Praeguste olude süvenemisel jõuame suure tõenäosusega aastal 2040 olukorda, kus maakoolid muutuvad justkui 3–5 pere isiklikuks ettevõtmiseks, kus lapsevanemad teevad suure osa õpetamistööst ise ära. Pärast 6. klassi tuleb lastel paratamatult liikuda suuremasse kooli, mis võib tekitada üleminekuraskusi,“ tõi Kindsiko välja.
Arenguseire Keskus toob välja, et maapiirkonna koolide õpetajaskond on linnapiirkondadega võrreldes vanem ja pensioniealisi õpetajaid on rohkem, samuti jääb kvalifitseeritud õpetajate osakaal linnakoolide omale alla. Lapsevanem-õpetaja-stsenaariumis ei suleta koole kergekäeliselt õpilaste arvu kahanemisest hoolimata, kuid maakoolid ei suuda kvalifitseeritud õpetajate pärast linnakoolidega konkureerida. Seetõttu hakkavad koolid järjest enam rakendama õpetajaametis kohalikke karjääripöörajaid ja lapsevanematest õpetajaid.
Kvalifikatsioonilõhe süvenemine maa- ja linnakooli õpetajate vahel tähendaks paratamatult ka suurt hariduslikku kihistumist. „Lõpuks võime jõuda olukorrani, kus isegi kohaliku kooli olemasolul sõidavad lapsevanemad kodulähedasest koolist mööda ja viivad lapsed head haridust andvasse, kuigi kaugemal asuvasse kooli,“ selgitas Kindsiko.
Eesti maakoolide tuleviku vaates parim stsenaarium on kogukonnaõpetaja stsenaarium, kus õpetajad on välja kasvanud kohalikust kogukonnast. Tänu õpetajakoolituse kättesaadavusele kodukoha lähistel või tsükli- ja kaugõppele ei ole tulevased õpetajad sunnitud kolima Tallinna või Tartusse. See tähendab, et maapiirkonnad ei kaota noori õpetajaid keskustele, kus pereloomise eas õppurid sageli paikseks jäävad. Koolid paiknevad selles stsenaariumis energiasäästlikes kogukonnamajades, kus asub mitu kogukonnale vajalikku teenust. Näiteks teenindab kogukonnamajas paiknev raamatukogu nii koolilapsi kui eakaid, seminari- ja kultuuriruumid võõrustavad külapidusid ja laste lõpuaktusi, ent ruumid on ka väljarenditavad, et kogukonnamaja saaks lisatulu teenida.
„Tähtis küsimus on ka see, kas ühe kohaliku omavalitsuse kõigis seitsmes koolimajas peab olema eraldi loodusainete klass, keemialabor, robootikaklass jne. Enamasti on need ka kaunis tagasihoidlikult varustatud. Kui iga kogukonnamaja oleks spetsialiseerunud, tekiks koolide vahel koostöö,“ ütles Kindsiko.
Arenguseire Keskuse uurimissuuna „Õpetajate järelkasvu tulevik“ raames valminud õpetajate järelkasvu stsenaariumid ei ole siiski lahendused praegustele probleemidele, vaid loodud selleks, et mõista, mis saab siis, kui üks või teine suundumus süveneb. „Kui mõni stsenaarium tundub ehmatav või koguni vastumeelne, tasub mõelda, kuidas seda vältida,“ rõhutas Kindsiko.

Lühiraportiga „Õpetajate järelkasvu tulevik: maakoolide õpetajad aastal 2040” saab tutvuda siin,