Meil maakodus on tohutu hulk kõrvalhooneid: kelder, laut kahe aidaga, kaks tallivaret, kolm saunamaja, väike puukuur, natuke suurem puukuur, garaaž, väljakäik ja viimaks ka üks lahmakas kahekorruseline puidust abihoone, mida on selle püstilöömisest peale kutsutud lihtsalt saraks.

Sara on kõrvalhoonetest üks käidavamaid, sest see sisaldab määratul hulgal erisugust varandust: aia- ja muid tööriistu; redeleid; nööre ja traate; ehitusmaterjale, nagu plangud ja telliskivid; õuemööblit ja grillimisvahendeid; ämbreid, tünne ja teisi anumaid; küttepuid; sõidukeid ja seadmeid jalgratastest autoni ja puulõhkujast lihvkäiani; sporditarbeid ja õuemänguasju; ronimisköit ühe laetala küljes; pääsupesi, mis suviti sisaldavad omakorda pääsupoegi … Lisaks leiab sarast hunnikute viisi kraami, mida enam ei kasutata, kuid millel on siiski teatav emotsionaalne või museaalne väärtus, nagu vanad luisud ja roostes sirbid, küülikupuurid ja lehmaketid, laste kivikollektsioonid ja mahajäetud herilasepesad.

Vihmaga on sara all hea kuiv, palavaga aga mõnus jahe tööd teha. Selle üht välisseina mööda ronib võimas metsviinapuu, teine pakub tuulevarju vaarikatele, kolmanda voodri vahel pesitsevad aeg-ajalt nahkhiired ja neljanda pihta togitakse jalgpalli. Jah, sara on meil maal üks tänuväärsemaid ehitisi, mis hoolimata oma nüüdseks juba üsna logust välisilmest on meile vahest sama armas ja hinnaline nagu mõnele šahhile tema palee.

Huvitaval kombel seostub selle kerge, sageli viletsavõitu ja sooja mittepidava katusealuse või kõrvalhoone nimetuski etümoloogiliselt „paleega“. Eesti keelde on „sara“ laenunud vene sõnast сарай ‘kuur, küün, katusealune’, mis on hästi äratuntav ka „sara“ kagueestilistes murdevariantides „sarai“, „sarrai“, „saraja“ ja „sarajas“. Vene sõna tuleb aga tatari sõnast seraj ‘maja, loss’, mis tuleb omakorda pärsia sõnast säraj ‘palee, loss’ (vrd ka türgi saray ‘palee, loss’). Nii et kui keegi tahab oma kallist sara paleeks kutsuda, on tal selleks nii emotsionaalselt kui ka etümoloogiliselt täielik õigus.