Riigipea Alar Karis rõhutas Ameerika Ühendriikides Yale’i ülikoolis rahvusvahelisele õigusele keskendunud avalikul loengul vajadust tuua põhimõtted meie poliitilistesse aruteludesse nii riiklikul, piirkondlikul kui rahvusvahelisel tasandil.

„Rahvusvaheline õigus ja õiglus, riikidevahelised sõbralikud suhted, rahvaste enesemääramisõiguse austamine, inimõiguste ja põhivabaduste edendamine, vaidluste rahumeelne lahendamine ning suveräänne õigus enesekaitsele – need kõik on liiga olulised, et neid ootele panna,“ tähendas president Karis.

„Ühiselt kokkulepitud ja koos järgitavad reeglid annavad meie olemasolule kindluse ja ennustatavuse ning vähendavad hõõrdumist rahvusvahelistes suhetes. Kõige tähtsam vastumeede on enesekindel ja teadlik ühiskond, kes mõistab, mis toimub, teab, kuidas reageerida, ega lase end sellest liigselt häirida,“ märkis riigipea.

Venemaa agressioonist kõneldes märkis president Karis, et tegemist ei ole mitte kahe riigi vahelise võitlusega, vaid kaalul on palju enamat. „Kaalul on praegune maailmakord ja selle põhimõtted. Lääne väärtussüsteem, mis on seni paljusid rahvaid innustanud, meie eluviis ja maailmavaade, mis võidakse segi paisata,“ ütles president Karis.

„Venemaa ohustab demokraatlikku maailma tervikuna, mitte ainult Euroopat või mõnda temaga piirnevat riiki. See on põhimõtteline vastasseis, mille kaotamine võib inspireerida teisi, kes otsivad võimalusi demokraatliku maailma õõnestamiseks ja naeruvääristamiseks. Me oleme selles pingelises, konfliktiderohkes olukorras koos. See, mis on kaalul Euroopa jaoks, on kaalul ka Ameerika jaoks,“ lausus riigipea.

„Kaalul on ideaalid ja põhimõtted, mis on kirja pandud USA iseseisvusdeklaratsiooni, põhiseadusesse ning õiguste deklaratsiooni, mis on omakorda inspireerinud Euroopa rahvaid ja suunanud demokraatia arengut,“ tähendas president Karis.

Lisaks rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele kõneles riigipea  tehnoloogiarevolutsioonidest, tuues eeskujuks Eestis 90-ndatel käivitunud tiigrihüppe ja sel aastal käivitunud tehisaru haridusprogrammi gümnaasiumites. „Oleme arvutist ja internetist teinud oma sõbra ja kiirendi, nüüd peaks tehisaru kasutamise oskus saama elukestva õppe põhiosaks. Eesmärk on anda kodanikele võimalus kujundada, kuidas tehisaru kasutatakse, mõelda kriitiliselt, tegutseda loovalt ja jääda uudishimulikuks. Kui see meil õnnestub, ei suhtu me tehisarusse kui vaenlasse, vaid võtame teda kui partnerit, kes aitab meil ehitada arukamat, õiglasemat ja inimkesksemat ühiskonda.

President Alar Karis on koos abikaasa Sirje Karisega ning kultuuriminister Heidy Purga ja Eesti loomemajanduse delegatsiooniga 21.-25. oktoobrini visiidil Ameerika Ühendriikides New Yorgis. Nad osalevad ka kahel Carnegie Hallis toimuval Arvo Pärdi 90. sünnipäevale pühendatud kontserdil. Edasi suundub riigipea koos äridelegatsiooniga kuni 29. oktoobrini Chicagosse, kus peab Chicago ülikoolis samuti kõne. Visiidil osalevad ka Tallinna Tehnikaülikooli rektor Tiit Land ja Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik.

---

Presidendi kõne Yale’i ülikoolis

Akadeemilise maailma liikme, loodusteadlase ja Tartu Ülikooli ehk Universitas Tartuensis’e endise rektorina on mul rõõm viibida Yale’is – ülikoolis, mida ei imetle ainult mina, vaid kogu maailm. Seitsekümmend kaks Nobeli preemia laureaati räägivad ise enda eest. Minu sügav lugupidamine.

Peale Aleksis Ranniti, keda professor mainis ja kes on kirjutanud end selle ülikooli, eriti selle raamatukogu ajalukku, ühendab Yale’i Ülikooli Eestiga veel üks väike tõik. See võib teid üllatada, kuid see on arhitekt Louis Kahn, kes muude monumentaalsete hoonete hulgas projekteeris siinsamas New Havenis asuva Yale’i Ülikooli kunstigalerii ja Yale’i Briti kunsti keskuse ning töötas Yale’is pärast teist maailmasõda. Kahn sündis Eestis ja veetis oma esimesed viis eluaastat Eesti suurimal saarel Saaremaal, enne kui tema perekond Ameerikasse kolis. Kahn ise on väitnud, et arhitektiks saama innustas teda Saaremaa pealinna Kuressaare keskaegne mereäärne linnus, mis köitis tema meeli kogu elu. Ausalt öeldes saab sellest emotsioonist ja seosest selgelt aru igaüks, kes on näinud seda Saaremaa lossi ning Kahni kuulsamaid teoseid.

Kahn mängis kergete ja raskete vormidega, kus valgus muutis massiivse õhuliseks. See kõnetab ka praegu, mil demokraatia ja demokraatlikud institutsioonid vajavad rohkem õhku, et mitte lämbuda. Inimestele on tarvis näidata, mis on õige ja mis vale, anda neile perspektiiv, kuidas oma eluga edasi minna ning leida rahu ja tasakaal.

Aegade jooksul on eestlased korduvalt sattunud lootusetusse olukorda. Me oleme rahvas, kes on elanud samas paigas üle 8000 aasta. Kuivõrd me pärineme põhjakaarest, oleme harjunud jaheda suvega, kui päike loojub vaid kaheks-kolmeks tunniks, ja külma talvega, mil ööd on pikad ja pimedad. Suurema osa oma ajaloost oleme elanud võõra ikke all. Alles viimase saja aasta jooksul on meil oma suveräänne riik, seda mõneti Wilsoni enesemääramisõiguse põhimõtete toel. Ja isegi nende sadakonna aasta vältel on meie territooriumi okupeeritud neli korda, millest kõige pikem oli peaaegu viiskümmend aastat kestnud nõukogude okupatsioon. Seepärast ongi iseseisvus – vabadus valida oma tee ja tulevik – meile nii tähtis.

Maailmas elab veidi üle miljoni eestlase. Me oleme rahvas, kes on alati väärtustanud õigust rohkem kui jõudu. See väide võib tunduda ebaõige, kuivõrd kõige rohkem olümpiamedaleid oleme võitnud maadluses. Seda toetab aga asjaolu, et 19. sajandi lõpus oli peaaegu kogu eesti rahvas kirjaoskaja, täpsemalt 93% eestlastest. Üks Eesti ärkamisaja suurkujudest Jakob Hurt süstis eestlastesse usku oma ütlusega: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“

Viimase saja aasta jooksul oleme püüdnud seda loosungit õigustada. Eestlased on väidetavalt kõige lugemislembesem rahvas Euroopas, võib-olla isegi kogu maailmas. Mõni aasta tagasi avaldas ajakiri Social Science Research Austraalia Riikliku Ülikooli uuringu, mille kohaselt on eesti kodudes keskmiselt kõige rohkem raamatuid – 218! Meile järgnevad vastavalt 212 ja 210 raamatuga teised Põhjamaad Norra ja Rootsi. Meile tõesti meeldib lugeda. Ma mainin seda seepärast, et sel aastal tähistatakse Eestis esimese eestikeelse raamatu ilmumise viiesajandat aastapäeva. See tõendab, et oleme läbi sajandite püüelnud kirjaoskuse ja teadmiste poole.

Üheksakümnendate aastate alguses kasutasime võimalust ja taastasime iseseisvuse. Muude tegurite hulgas mängis äärmiselt tähtsat osa asjaolu, et Ameerika Ühendriigid ei tunnustanud Eestit Nõukogude Liidu osana, vaid pidasid seda okupeeritud territooriumiks. See teadmine andis meile lootust, et ühel päeval saame jälle vabaks.

Aastal 1991 saimegi priiks. Järgmised 30 aastat on olnud omamoodi ime. Riigist, mille kaitsekulutused oli 1992. aastal kolm miljonit USA dollarit, mille SKP oli umbes 3000 USA dollarit elaniku kohta, kust okupatsiooniväed polnud veel lahkunud, kus riigiteenuseid iseloomustasid tüüpiline nõukogude korratus ja ideoloogiline surve, oleme 30 aastaga kasvanud riigiks, mis kulutab 5% SKPst ehk umbes 2,2 miljardit USA dollarit kaitsele ning mille SKP inimese kohta on 41 500 USA dollarit. Meie riik on nüüd NATO liige ja loonud maailma ühe kõige paremini toimiva e-riigi. Need on vaid mõned tõendid paljudest.

Kuidas on see võimalik? Meie saarel asuv loss, meie vaade tulevikku, põhines pühendumisel vabaduse ja liberaalsuse, demokraatia, turumajanduse ning õigusriigi põhimõtetele. See pühendumus, mida toetas Euroopa Liidu ja NATOga ühinemine, lõi tingimused kiireks muutuseks. Me olime väsinud nõukogude repressioonidest ja ühiskonna vaigistamisest ega olnud rahul tavapärase nõukogude ebatõhususe ja väikse tootlikkusega. Me olime valmis muutuseks, reformideks, püüdluseks parema ja stabiilsema elu poole. Nii loodi demokraatlikud institutsioonid, kehtestati võimude lahusus, taastati kodaniku- ja inimõigused ning õigusriik. Peale selle saime innustust internetist ja arvutitest. Selle tulemusena sündis e-riik, kus kõik riigiteenused on internetis kodanikele kättesaadavad.

See kõik oli võimalik ainult tänu meie usule vabadusse ja demokraatiasse, vabadusse, mis oli meilt aastakümneteks ära võetud, ning demokraatiasse, millest okupatsiooni ajal vaid unistasime. Nüüd on Eesti maailma ajakirjandusvabaduse indeksis 2. kohal, Freedom House’i maailma internetivabaduse indeksis 2. kohal, maailma majandusvabaduse indeksis 8. kohal, üleilmses innovatsiooniindeksis 16. kohal ja maailma keskkonnategevuse tulemuslikkuse indeksis 1. kohal. Samuti oleme The Economisti demokraatiaindeksis 22. kohal ja nii edasi. Loomulikult võib indekseid esitada valikuliselt, kuid kokkuvõttes ütlevad nad siiski midagi ja võib väita, et meie Eestis oleme midagi õigesti teinud. Me elame peaaegu paradiisis.

Elu ei ole lihtne, alati tuleb ette üllatusi või ootamatusi. Geopoliitika on tagasi. Ideoloogiline võitlus ja konkurents on jõuliselt püünele astunud. Kogu maailma autokraadid ja demokraadid on oma mõõgad ristanud. Relvadeks on sõltuvus, ränne, energiavarustus, toit ja teised kujuteldamatud asjad. On üha selgem, et saarel asuva lossi asemel vajame hoopis kindlust.

Kes oleks võinud 30 aastat tagasi uskuda, et Euroopas puhkeb täiemahuline sõda või et see toimub vennasrahvaste – venelaste ja ukrainlaste – vahel. See vendlus on nüüdseks igaveseks kadunud, selle asemele on tulnud vihkamine ja raev, surm ning inimkannatused.

Venelased tegutsevad samamoodi nagu 1940. aastatel Balti riikides, sama julmuse ja hoolimatusega. Eestlaste, lätlaste ja leedulaste jaoks on see justkui ajaloo kordumine. Venelased ei ole muutunud, ükskõik mida pärast külma sõda ka ei loodetud või arvatud.

See pole ainult kahe riigi vaheline vaen, mis on agressiooni tõttu valla pääsenud, vaid kaalul on palju enamat. See on praegune maailmakord ja selle põhimõtted. See on Lääne väärtussüsteem, mis on seni innustanud nii paljusid rahvaid. See on meie eluviis ja vaade maailmale, mis võidakse segi paisata. Suures plaanis on Venemaa eesmärk nõrgestada Läänt ja kohandada maailma oma huvidele vastavaks paigaks, kus jõud käib üle õigusest, kus vabadus on mõeldud ainult väljavalitutele ja riik on alati tähtsam kui inimene. Me ei tohi lasta sel juhtuda.

Mida saaks teha või isegi peaks tegema, et seda ära hoida? Kõigepealt tuleb Venemaa tagasi suruda. Selleks tuleb kindlustada, et Ukraina suudaks Venemaale pikemas perspektiivis ja kestlikult vastu seista, ning nõrgestada Venemaad nii palju, et sõjapidamine ei oleks enam mõistlik. Selle saavutamiseks on vaja pikaajalist strateegiat – mitte ainult Ukraina, vaid ka Lääne jaoks. Minu arvates on see meil tegelikult juba olemas ja toetub neljale sambale: Venemaa rahvusvaheline isoleerimine, Venemaale sanktsioonide kehtestamine, Venemaa vastutusele võtmine sõja- ja inimsusvastaste kuritegude eest ning viimasena, kuid mitte vähem tähtsana, Ukraina abistamine ning poliitiline, rahaline ja majanduslik toetus senikaua, kui nad on valmis oma vabaduse eest võitlema. Meie Läänes peame lihtsalt olema järjekindlad ja reageerimisel strateegiliselt kannatlikud. Me ei saa välistada, et Venemaa tuleb millalgi rahuläbirääkimiste laua taha, kuid siiani oleme kuulnud vaid tühipaljaid sõnu.

Ja veel üks asi: rahu Ukrainas ei tähenda automaatselt seda, et Venemaa on muutunud ja võib naasta rahvusvahelisse raamistikku, millest ta on välja arvatud. Tõenäolisem on, et Venemaa jääb agressiivseks ja kättemaksuhimuliseks ning truuks oma eesmärgile, milleks on Lääne nõrgestamine. Venemaa edaspidiseks ohjeldamiseks ja tema hoidmiseks oma piirides tehtu üle järele mõtlemas tuleb kokku leppida ühises strateegias. Venemaa ihalust teiste riikide territooriumide järele tuleb piirata.

Viimased aastad on näidanud Euroopale, et selle sõjaline võime on nõrk. Me oleme liiga palju lootnud oma sõpradele, eriti Ameerika vägedele ja võimekusele. Enamik meist võttis külma sõja lõppedes rahudividendid välja. Rahutud ajad vajavad paremat valmisolekut ja tugevamat, ajakohasemat sõjaväge. Selle saavutamiseks on vaja mitu korda rohkem ressursse ja kaitsetööstuse võimsuse järsku kasvu. Eelmisel kevadel NATO tippkohtumisel Haagis tehti selles osas tähtsaid otsuseid. Peaaegu kõik liikmesriigid nõustusid kasvatama oma kaitse-eelarvet 3,5%-ni, lisades kerksuse parandamiseks kuni 1,5%. Pingelise julgeolekuolukorra, aga ka agressiivse naabri tõttu on Eesti juba praegu kulutamas kaitsele 3,5% oma SKPst ja saavutab järgmisel aastal eesmärgi – 5%. Sama kehtib ka kahe teise Balti riigi, Läti ja Leedu kohta.

On selge, et Euroopa suurenenud tähelepanu kaitsele ja sõjalistele võimetele on õigustatud ning see oleks pidanud tekkima palju varem. Seda ei tohiks aga võtta kui asendust Ameerika Ühendriikide vägede kohalolekule Euroopas. See on filosoofiliselt vale lähenemine. Venemaa käsitlemine ainult Euroopat ähvardava ohuna on ohtlik lihtsustus. Venemaa ohustab demokraatlikku maailma tervikuna, mitte ainult Euroopat või mõnd temaga piirnevat riiki. See on põhimõtteline vastasseis, mille kaotamine võib innustada teisi, kes otsivad võimalusi demokraatliku maailma õõnestamiseks ja naeruvääristamiseks. Me oleme selles pingelises ja konfliktiderohkes olukorras koos. See, mis on kaalul Euroopa jaoks, on kaalul ka Ameerika jaoks. Kaalul on ideaalid ja põhimõtted, mis on kirja pandud USA iseseisvusdeklaratsiooni, põhiseadusesse ning õiguste deklaratsiooni, mis on omakorda innustanud Euroopa rahvaid ja suunanud demokraatia arengut. Me pärineme ühest võrsest, me oleme üks tervik – kui üks pool laguneb, siis laguneb ka teine. See seob meid, hoiab meid koos, see on loomulik. Sellepärast ei ole USA kohalolek, sealhulgas sõjaline kohalolek Euroopas, mitte ainult sümboolne, vaid põhimõtteliselt hädavajalik.

Ohu rakendumine on muutumas. See ei toimu ainult sõjaliselt, vaid hoopis keerulisemalt ja mitmekesisemalt. Riikidele ja inimestele võib destabiliseerivat mõju avaldada väga erinevate vahendite abil ning valdkondade kaudu. Relvana saab kasutada paljutki: sihitatud rännet, energia- ja toiduvarudega manipuleerimist, valimiste mõjutamist, tõe ja teabe moonutamist, tundmatute droonide lennutamist kriitilise tähtsusega taristu ümber ning pidevaid ja lõputuid küberrünnakuid. See on uus tegelikkus.

Üksikute sündmustena ei tundu need nii ohtlikud, ent kui neid rakendatakse samal ajal või järjepidevalt, on mõju teistsugune, külvates ebastabiilsust ja hirmu. Viimastel aastatel oleme olnud tunnistajaks nn hübriidsündmuste sagenemisele. Eestis on Venemaa varilaevastik mitu korda lõhkunud veealuseid kaableid ja torujuhtmeid. Meie naabrid soomlased pidid sulgema oma piiri Venemaaga, et peatada sealt tulvav organiseeritud ränne. Rumeenias võltsiti valimisi ja valimiste tulemused tühistati. Taanis häirisid lennuvälju kusagilt ootamatult ilmunud droonid. Need on vaid mõned näited. Tulemuseks on ebalus – kogu ühiskonnas valitsev ebakindlus, mis ei ole hirmust kaugel.

Vastus sellele on ühiskonna parem teadlikkus, uus tehnoloogia, tõhusamad vastumeetmed ja suurem valmisolek. Meil tuleb parandada oma kerksust ja riigid peavad tegema seda koos, sest toimuva mõju on sageli piiriülene. Kõige tõhusam vastumeede on enesekindel ja teadlik ühiskond, kes mõistab, mis toimub, teab, kuidas reageerida, ega lase end sellest ülemäära häirida. Kõige paremini suudab seda teha ühiskond, kes on sidus ja kokkuhoidev.

Järgmine tehnoloogiline revolutsioon on juba kohal. Selle tempo on varasemast kiirem ning nõuab vilgast ja sihipärast tegutsemist. Eesti on tuntud kui tehnoloogiateadlik ja uutele paljulubavatele ideedele avatud riik. Viimase tehnoloogiahüppe – digiteerimise – ajal olime meie need, kes haarasid kinni uutest võimalustest ja panid need enda kasuks tööle. Me tegime arvutist ja internetist oma sõbra ning kiirendi. See langes kokku 1990. aastate algusega, kui Eesti taasiseseisvus ning vaja oli kiireid muutusi ja reforme.

Selle muutuse keskmes oli nn tiigrihüpe. Oma olemuselt oli see haridusprogramm, mille eesmärk oli saavutada ruttu ühiskondlik digitaalne kirjaoskus. Ühe aastaga said kõik Eesti koolid arvutiklassi ning programmeerimine ja arvutitöö lõimiti iga kooli õppekavva. Lapsed harjusid varakult arvutiga ja selmet üksi internetti sirvida, õpetati neile koolis, kuidas seda kõige paremini kasutada. Tiigrihüppe tulemusena on meil laialdaselt tunnustatud ja imetletud e-riik rohkem kui 2000 veebiteenusega ning elujõuline ja paindlik idufirmade ökosüsteem. See ökosüsteem on sünnitanud kümme ükssarvikut, mis teeb Eestist maailma kõige suurema ükssarvikute arvuga riigi elaniku kohta. See fakt räägib enda eest.

Tänapäeval seisame silmitsi uute tehnoloogiatega, nagu nanotehnoloogia, biotehnoloogia ja tehisaru, mis on jõudsalt peale tunginud ning mõjutavad meie elu. Meie ülesanne on uue lainega kohaneda, võtta sellest kõik positiivne ning kaitsta end ühtlasi võimalike negatiivsete ilmingute eest.

Eesti keskendub tehisarule. Meie lähenemine on peaaegu sama nagu 30 aastat tagasi – alustame haridusest. Jalgrattasõitu õppida on palju lihtsam ja tõhusam viieaastaselt kui viiekümneselt.

Sellepärast algatasin ma uue TI-hüppe programmi. Lühidalt tähendab see, et kõik gümnaasiumid, iga õpilane ja õpetaja saavad tasuta juurdepääsu tehisaru tööriistadele, mis on teadlikult kohandatud õpetamise ja õppimise jaoks ning mille on välja töötanud maailma juhtivad tehisaruettevõtted. Seda tehakse eesmärgiga kaasata tehisaru sujuvalt õpiprotsessi, nii et kasutajad saaksid luua selle teema ümber ühise kultuuri ja keskkonna. Meie eesmärk on muuta noorte õppimisviisi, et nad oleksid valmis neid ees ootavaks tulevikuks. Ainult nii saame masinat kontrollida, sellelt õppida ja koos sellega areneda.

Tehisaru kirjaoskus peab saama elukestva õppe tuumaks. Eesmärk on võimestada kodanikke tehisaru kasutama, suunata neid mõtlema kriitiliselt, tegutsema loovalt ja jääma teadmishimuliseks. Kui see meil õnnestub, ei suhtu me tehisarusse kui vaenlasesse, vaid võtame seda kui partnerit, kes aitab meil ehitada nutikamat, õiglasemat ja inimkesksemat ühiskonda.

See on olnud pikk kõne. On aeg otsad kokku tõmmata. Ajad on turbulentsed, kuid see ei ole esimene kord, kui olevik meid muretsema paneb ja tulevik hirmutab. Seni oleme alati leidnud väljapääsu. Mõnikord on selle hind olnud liiga kõrge ja laastav. Peame olema targad ega tohi lasta neil stsenaariumidel selles suunas areneda. Ma arvan, et on aeg tuua väärtused ja põhimõtted taas esiplaanile, meie poliitilistesse aruteludesse, olgu see riiklikul, piirkondlikul või üleilmsel tasandil. Rahvusvaheline õigus ja õiglus, riikide sõbralikud suhted, rahvaste enesemääramisõiguse austamine, inimõiguste ja põhivabaduste edendamine, vaidluste rahumeelne lahendamine ning suveräänne õigus enesekaitsele – need kõik on liiga tähtsad, et neid ootele panna.

Ühiselt kokkulepitud ja järgitavad reeglid loovad kindlust ja etteaimatavust, vähendavad hõõrdumist rahvusvahelistes suhetes, loovad stabiilsust ning vähendavad ebakindlust. Selline korraldus peaks tagama meile, aga ka kõigile rahvastele, parima keskkonna ja tingimused arenguks ning õitsenguks, õnne poole püüdlemiseks, nagu Thomas Jefferson selle iseseisvusdeklaratsioonis sõnastas.

New Yorgis Roosevelti saarel, otse üle East Riveri ÜRO peakorteri vastas asub Louis Kahni projekteeritud monument. Tegelikult on see tema viimane, postuumselt valminud töö, tema viimane loss saarel. See on monument Franklin Delano Rooseveltile, mehele, kes mängis tähtsat osa kõigi aegade suurima veresauna, teise maailmasõja lõpetamisel ning oli praeguse maailmakorra üks arhitekte, võttes kasutusele nimetuse „ühinenud rahvad“.

Kahnile omaselt on monument mõnevõrra massiivne, kuid selle ümber õhus on palju valgust. Sama valgust näeme Saaremaal, kus asub algne saareloss. Hoidkem meeles, et see valgus, õhulisus, mis seob kaht lossi, seob ka kaht rahvast ja kaht kontinenti. Seda on vaja meie sütitamiseks ja selleks, et koos edasi liikuda.

Kõne eestikeelne versioon on tõlge ingliskeelsest originaalist.