5. ja 6. novembril toimus Eesti Teaduste Akadeemia hariduskomisjoni konverents „Eesti hariduse arengusuunad: teadusuuringutest tarkade otsusteni“, kus osales üle saja teadlase, õpetaja, koolijuhi ja poliitikakujundaja. Ühise arutelu tulemusel sõnastati kuuel võtmeteemal 19 soovitust, mis on suunatud haridus- ja teaduspoliitika kujundajatele ning koolidele.

„Haridus on olnud eestlaste rahvusliku identiteedi vundamendiks. Tänapäeval on haridusel ka kõiki Eesti elanikke ühendav ja tulevikku suunav roll. Peamiseks väljakutseks läbi aegade tänaseni on hariduse kvaliteet. Selle hoidmisel ja kasvatamisel vajavad tähelepanu kõik konverentsi põhisõnumid,“ ütles teaduste akadeemia hariduskomisjoni esimees Jakob Kübarsepp. 

Konverentsi peakorraldaja professor Margus Pedaste sõnul saavutati seatud eesmärgid väga hästi: „Meie sihiks oli poliitikakujundajate ja teiste sidusrühmade jaoks välja töötada konkreetsed teaduspõhised soovitused, et saaksime üheskoos teha senisest läbimõeldumaid ja teadusel põhinevaid otsuseid. Haridussüsteemi jätkusuutlikkus oleneb just sellest, kui targad on otsused riigi, omavalitsuste ja iga koolijuhi ning õpetaja tasandil.“

Peamised sõnumid ja soovitused

1. Õpetajate puudus

Eestis on süvenev kvalifitseeritud õpetajate puudus, eriti matemaatikas ja loodusainetes. Meie haridussüsteemi detsentraliseeritus on hajutanud vastutuse õpetajate järelkasvu, värbamise ja rahastamise juhtimise eest. Praegu keskendutakse peamiselt õpetajakoolituse õppekohtade arvu suurendamisele, kuid tähelepanu tuleks suunata ka koolis juba töötavate õpetajate ametis hoidmisele ja seda toetavale koolikultuurile. Soovituste keskmes on riiklik hariduslepe, mis määratleb riigi, koolipidajate ja -juhtide ning ülikoolide rolli ja vastutuse õpetajate järelkasvu tagamises. Noorte suunamiseks õpetajaametisse esimese karjäärivalikuna tuleb tõsta põhi- ja keskhariduse kooliastmete õpilaste teadlikkust sellest tööst. Alles alustavatel õpetajatel peaks olema oluliselt väiksem õpetamiskoormus ja parem tugisüsteem.

2. Õpilaste ja õpetajate akadeemiline läbipõlemine

Läbipõlemise juured ulatuvad sageli juba põhikooliõpingutesse. Valdkonna asjatundjad soovitavad igal koolil süsteemselt hinnata õppijate ja koolitöötajate tervisepädevust ja õpikeskkonda. Koolidele tuleb luua riiklik platvorm, mis pakub tõenduspõhiseid meetmeid õppijate ja töötajate vaimse, füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse tervise toetamiseks ja hindamiseks. Iga kool peab koostama neist lähtuvalt oma tegevuskava.

3. Kooliarenduse juhtimine ja jätkusuutlikkus

Kooli ja ülikooli partnerlus aitab ellu rakendada tõenduspõhiseid ja püsivaid muutusi koolikultuuris. Edukaks muudatuseks on vaja õpetajate süsteemset kaasamist, koosõppimist ning järjepidevat seiret. Soovitustes tuuakse esile vajadus rakendada nii riigi, omavalitsuse kui ka kooli tasandil jagatud juhtimist ja osapoolte kaasamist. Oluline on luua õpetajatele tingimused ja töökorraldus, mis võimaldavad neil osaleda kooliarenduses ja koosõppimises. Samuti tuleb kujundada teaduslikel alustel seireprotsessid, et hinnata seatud sihtide saavutatust ja kavandada edasisi tegevusi.

4. Digitehnoloogiate ja tehisaru kasutamine koolides ja ülikoolides

Digitehnoloogiate ja tehisaru tõhus kasutamine hariduses eeldab mitte ainult tehnilisi vahendeid, vaid ka eesmärgistamist, pädevusi ja toetavat koolikultuuri. Õpetajad peavad mõistma, kuidas tehisaru mõjutab õpilaste mõtlemist, süvendab hariduslikku ebavõrdsust ja õõnestab nende professionaalsust. Tehisaru peaks aitama õpetajatel ja õppijatel keskenduda õppimise tähenduslikule tõlgendamisele, õpivajaduste märkamisele ja keerukate probleemide lahendamisele. Asjatundjad soovitavad alustada digitehnoloogiate kasutamisel selgete eesmärkide seadmisest ja probleemide määratlemisest. Vaja on arendada õpetajate ja õpetajate koolitajate pädevusi koostöise õppimise ja tugistruktuuride kaudu. Samuti tuleb luua riiklik hindamissüsteem, mis mõõdab digipädevusi ja tehisarupädevust. Koolides tuleb määratleda eetilised ja eesmärgipõhised põhimõtted digitehnoloogiate kasutamiseks, vältides haridusliku ebavõrdsuse süvenemist.

5. Loodusteaduste ja matemaatika õpetamine

Õpilaste vähene huvi loodus- ja täppisteaduste ainete vastu tuleneb muuhulgas nende õpetamise ja hindamise viisidest. Loodusteaduste õpetamine on killustatud ja ka matemaatika õpetamine ei toeta interdistsiplinaarsete probleemide lahendamist ega kriitlist suhtumist infosse. Soovitustes tuuakse esile vajadus seada loodusainete ja matemaatika õpetamisel peamiseks sihiks arendada õppijate teaduslikku maailmapilti ja mõtlemist. Loodusainete õpetamist tuleb muuta nii, et see arendaks õppijate kriitilist ja teaduspõhist mõtlemist ning sügavat arusaamist. Õpetamine ja hindamine peavad keskenduma uurimisoskustele, enesehindamisele ja õppimisprotsessile, mitte ainult tulemustele. Õppetöö tuleb kujundada interdistsiplinaarselt, pakkudes õpilastele võimalusi praktiliseks uurimistööks ja koostööks, mis toetab uudishimu, püsivust ja keskkonda, kus eksimine on õppimise loomulik osa.

6. Teadustöö jätkusuutlikkus ja rahastamine

Eestis toetatakse puudulikult teadlaskarjääri algus- ja keskpaika, kuna teadusrahastus on suunatud peamiselt doktoriõppesse ja juba kogenud teadlastele. See tekitab tühimiku noorteadlaste professionaalses arengus ja piirab iseseisva uurimistöö alustamise võimalusi. Soovitustes tuuakse esile vajadus luua riiklik programm, mis võimaldaks vähemalt pooltel uutest doktoritest läbida järeldoktorantuuri Eesti või välisriigi kõrgkoolis, teadustööd tegevas eraettevõttes või avaliku sektori asutuses. Lisaks tuleb suurendada rahastust teadlaskarjääri keskpaiga uurijatele, et toetada uute uurimisrühmade ja teadussuundade teket. Rajada tuleb riiklik interdistsiplinaarne uurimiskolleegium, mis keskendub karjääri alguses ja keskpaigas olevate teadlaste tippteaduslikele projektidele ning tegutseb Eesti Teaduste Akadeemia ja ülikoolide koostöös.