• Dr. Emmanuelle Le Pichon-Vorstman on haridusteadlane, kelle töö keskendub mitmekeelsusele, rändele ja kaasavale haridusele. Üleminekus ühelt õppekeelelt teisele mängib võtmerolli asjaosaliste usk, et see õnnestub. Ühtlasi selgub, et keele eduka omandamise tagab õppekvaliteet, mitte õppimisele kulutatud aeg. 

Aprilli alguses käis Le Pichon-Vorstman Eestis koolitamas ning külastas ka Eesti koole. Vahetult enne Õpetajate Lehele intervjuu andmist oli ta Tallinna Tõnismäe reaalkoolis, et näha esireast, kuidas eestikeelsele haridusele üleminek kulgeb. 

Kuidas teie hommikune koolikülastus läks? 

Mul on lausa selline reegel, et kui ma reisil koole külastada ei saa, siis ma reisi ette ei võtagi. Koolides ringi käies loksub paika kõik see, mida kuulnud olen, ja minu alal on vahetu kogemine väga tähtis. Teooria on huvitav ja vajalik, aga rakendustasandita puudub sellel igasugune mõte. 

“Iga riik on oma koolisüsteemi üle uhke ja peab seda tihti teiste omast paremaks.

Tallinna Tõnismäe reaalkooli külastada oli väga paeluv, kuna tegemist on üleminekukooliga. Käinud vahetult enne seda Pärnu ühisgümnaasiumis, kus peaaegu kõikide õpilaste emakeel on eesti keel, sain aru, kui erinev on olukord koolides. 

Väga paljud muukeelsed õpilased Eestis on näiteks Ukrainast pärit, mis tähendab, et lisaks eesti keele õppimisele peavad nad tegelema ka oma traumadega. See muudab olukorra veelgi keerulisemaks. 

Lisaks erineb nende kultuur meie omast. 

Ma proovin sõna „kultuur“ võimalikult vähe kasutada, sest sellest rääkides jõuame pahatihti väga kiiresti stereotüüpideni. Näiteks itaalia kultuurist kõneldes jõutakse esimesena pitsa, pasta ja Vespani – mina ei taha kõiki itaallasi nende sõnadega iseloomustada. Elasin ise 20 aastat Hollandis ja seda mainides hakatakse minuga tihti tulpidest, jalgratastest ja kanepist rääkima. Kui räägime koolikultuurist, siis see koosneb kõikide õpilaste, õpetajate ja tugitöötajate kogemustest ning teadmistest, mitte nende päritolust.  

Kuna olen elanud nii Prantsusmaal, Hollandis, Itaalias, USA-s kui Kanadas, vahetasid minu lapsed tihti kooli. Ma ei saatnud neid kunagi rahvusvahelisse kooli, nad käisid avalikes koolides. Seega tean omast käest, et üleminek teisele õppekeelele ei piirdu kunagi vaid riigi või keelega – see hõlmab endas ka näiteks õppekavade ja traditsioonidega kohanemist. Lisaks tuleb arvestada, et iga riik on oma koolisüsteemi üle väga uhke ja peab seda tihti teiste omast paremaks. Seda põnevam on kõrvaltvaatajana näha, millised on iga süsteemi katsumused. Eestis on selleks pealtnäha keel, kuid tegelikult on keel ju jäämäe tipp. 

“Kui varasemalt arvati, et tulemus oleneb ainult sellest, kui pikalt keelekeskkonnas viibitakse, siis nüüd teame, et aeg ei olegi kõige tähtsam – oluline on keele kvaliteet.

Eesti ei ole kaugeltki ainus riik, kus õppekeel muutunud on, ja siin muutus see kokkuvõttes väikese osa õpilaste jaoks. Näiteks Vietnamis on ametlik õppekeel vahetunud korduvalt, seal on õpitud nii hiina, vietnami, prantsuse kui vene keeles. Täpselt samamoodi nagu Eestis olid ka Vietnami õpetajad sunnitud uue õppekeele omandama või töökohalt lahkuma. 

Eesti puhul tundub, et me ei teadnud lõpuni välja, kui kehvad lood eesti keele oskusega on. Paljud muukeelsetest õpilastest polnud kunagi eesti keelt rääkinud ega isegi ühtegi eestlast kohanud. Kas selline olukord on ka tuttav? 

On küll ja huvitav on, et näiteks rahvusvahelistes koolides ei nähta seda kui probleemi. Teame, et kui hakata keelt omandama nullist, on lapse aju võimeline seda kiiresti vastu võtma. Uuringud on näidanud, et õiges keskkonnas pole raske keelte vahel hüpata. Tähtsal kohal on uue keele kvaliteet selles keskkonnas. Kui varasemalt arvati, et tulemus oleneb ainult sellest, kui pikalt keelekeskkonnas viibitakse, siis nüüd teame, et aeg ei olegi kõige tähtsam – oluline on keele kvaliteet. 

Kvaliteet oleneb aga väga mitmest asjast ja parema sõna puudumisel on kõige tähtsam motivatsioon. Kui see on olemas ja õpilane ootab pikisilmi olukordi, kus end proovile panna, omandab ta keele kiiresti. Kui sellist motivatsiooni ei ole, siis pole tihti ka õppimisele kulutatud ajast kasu. Seega on kõige tähtsam teha uue keele omandamine laste jaoks atraktiivseks. 

Konkreetse näitena võib tuua olukorra, kus me armume teist keelt rääkivasse inimesse. Siis omandame võõrkeele väga kiiresti, kuna oleme väga motiveeritud. Kui keelt tuleb aga õppida sunniviisiliselt, teadmata, miks seda vaja on, on seda selgeks saada keeruline. 

Paljud ei ole suutnud Eestis aastakümneid elades keelt omandada. 

Just täpselt ja siinkohal ongi oluline aru saada, miks see nii on. Kõik taandub lõpuks pedagoogikale, ja praeguses kontekstis ei tähenda see seda, mida ja kuidas õpetaja õpetab, vaid kogu süsteemi. On suurepäraseid õpetajaid, kes ei näe tulemusi, kuna ei saa vajalike meetmete rakendamiseks tuge. Küsimus on tervikpildis – kas me surume peale või pakume. Huvi keel omandada peab tulema õpilase seest. 

“Küsimus on tervikpildis – kas me surume peale või pakume.

Eesti keelele üleminekusse peab suhtuma nii, et kõik muukeelsed lapsed on Eesti lapsed ja neist kasvavad välja Eestis töötavad inimesed. 

Samas võib kogu selle üleminekuga seotud müra sees jääda neile vastupidine mulje: nendest räägitakse ja nad on ju probleem. Kuidas seda vältida?

See probleemipüstitus on tihedalt seotud minu uuringutega ja vastan sellele näitega oma isiklikust elust. Kui me perega Kanadasse jõudsime, läks üks minu poegadest üheksandasse ja teine kümnendasse klassi. Hollandis olid nad õppinud nii hollandi kui inglise keeles ja Kanadasse jõudes pidid nad enne kooli astumist matemaatika- ja keeletesti sooritama. Riikide õppekavad aga erinevad ja et testid olid mõeldud Kanada õpilastele, tekkis minu poegadel testi kohta täpsustavaid küsimusi. Kui nad sellest märku andsid, öeldi neile, et küsimused ei ole lubatud, ja nii väljusid nad ruumist üsna ärritunult – nad kartsid, et ei sobi sinna kooli ega teiste õpilaste hulka. Kui nad aga kooli lõpuks alustasid, said nad aru, et muretsemiseks polnud põhjust – nii õpilased kui õpetajad võtsid nad kohe omaks. 

“Tuleb meeles pidada, et kõik need noored ja nende oskused on Eesti jaoks väga olulised. Kui anda selline signaal, tekib neil ka motivatsioon õppida.

Seega ei seisne probleem mitte õpetajates või teistes õpilastes, vaid suhtumises ja süsteemis, mis paneb lapsi tundma, et nad ei ole oodatud ja on teiste jaoks probleem. Tuleb meeles pidada, et kõik need noored ja nende oskused on Eesti jaoks väga olulised. Kui anda selline signaal, tekib neil ka motivatsioon õppida. 

Pygmalioni efekti kohaselt oleneb õpilaste edukus sellest, kui palju neisse usutakse. Ja uskuma ei pea mitte ainult õpetajad, vaid ka koolijuhid ja riik. Mina olen oma koolitustel palunud kuulajatel silmad sulgeda ja mõelda, kas nad usuvad sellesse, et kõik muukeelsed lapsed uue õppekeele omandavad. Kui ei usu, siis tuleb asjaga otsast peale alustada, sest midagi on valesti läinud ja õnnestumise tõenäosus ongi väike. 

Eestis on viimaste aastatega juhtunud see, et tänavapildis on vene keelt varasemast palju rohkem. Ei saa salata, et see võib eestlasi lausa häirida. Veel viis aastat tagasi see nii ei olnud. Mida tuleks sellises olukorras meeles pidada?  

See on raske teema, mida lahata. Ajalugu ei saa ignoreerida, kuna see on tihti väga valus. Inimestelt, kelle pered on ajaloost ja konkreetsest keelest nii tugevasti mõjutatud, ei saa paluda äkitselt kõike seda unustada. Minu ema perekond elas teise maailmasõja ajal Normandias ja enamik neist sai surma. Pärast sõda suutsid nad rääkida ainult sellest, kui halvad on sakslased, ja neil olid selleks väga head põhjused. Ühel hetkel otsustas minu vanaisa, et sellise vihaga ei saa elada, ja leidis mu emale Saksamaalt kirjasõbra. Nii omandas ema päris heal tasemel saksa keele. Vanaisa sõnum oli, et kui tahame päriselt rahuaega, siis vihast see sündida ei saa. 

Seda kõike on muidugi oluliselt lihtsam teha rahuajal ja ma mõistan, et praegune olukord on väga ebastabiilne. Seejuures on just keel selle ebastabiilsuse sümbol. Olukorda aitab parandada aga juba selle küsimuse püstitamine, kuna see tähendab, et probleemi teadvustatakse. Vähemalt hariduses peab suutma sellest kõigest mööda vaadata, kuna kui lapsed tajuvad tõrjuvat suhtumist, on suhe nendega ka läbi. Seda, mida eestlased tänavatel peaks tundma või kuidas mõtlema, mina öelda ei saa. 

“Igas riigis leidub keel või aktsent, mis ei pruugi kõigile meeldida.

Igas riigis leidub keel või aktsent, mis ei pruugi kõigile meeldida, ja see on vältimatu, aga omavahelistes suhetes ei tohiks see rolli mängida, sest nii ehitame me müüre. Ja me teame, kuhu müürid välja viivad. Eriti tuleb seda vältida kooli tasandil, sest noorte suhtumine määrab selle, milline on ühiskond tulevikus. 

Selle põhjal, mis te näinud ja kuulnud olete, kuidas Eestis üleminek kulgeb? 

Ma ei saa hinnangut anda, kuna ei ole nii hästi kõigega kursis, aga koole külastades jäi mulle silma, kui pühendunud õpetajad ja ülejäänud koolitöötajad on. Oli näha, et õpilastest hoolitakse ja probleemidele julgetakse silma vaadata. 

Kanadas on üks väga kuulus professor Bonny Norton, kes rõhutab, et kuigi motivatsioon on väga tähtis, ei ole seda võimalik saavutada ressurssideta. Ressursid peab leidma riik ja need tähendavad nii aega kui raha. Seejuures tuleb panustada ka teadustöösse.