• Kui me ei toeta lasteluule kirjutajaid, ei anna luulele koolis ja kodus väärilist ruumi ega uuenda õpilugusid, siis kaob üks kujutlusvõime keel. Lapsed tahavad luulet – neile tuleb lihtsalt anda luule, mis kõnetab.

“Me ei loe eriti palju luuletusi, pigem kirjutame ise ja tegelikult eelistame jutustusi,” nii on kokkuvõtlikult öelnud üle Eesti 3.–4. klassi õpilased rahvusvahelisel luulepäeval Eesti teisel lastekonverentsil. Kui eelmisel kevadel toimunud Eesti esimesel lastekonverentsil kõlasid üle Eesti kokku kogunenud 5.–6. klassi õpilaste mõtted, milliseid lasteraamatuid nad sooviksid, siis selle aasta konverentsil oli alateemaks “Luule meie suus”.

Raamatukogudes, raamatupoodides ja isegi kodudes on üks kummaline tühimik – meil on lastele palju põnevaid raamatuid seiklustest, eluolust, aga kui jõuame luuleni, eriti 3.–4. klassi tasemel, tekib riiulitel ootamatu vaikus. Kaasaegset, mängulist, julget ja uut lasteluule loomingut ilmub liiga vähe. Kui ei oleks lastekirjanikku Ilmar Trulli, siis …

Õnneks osales Ilmar Trull koos Jaanus Vaiksoo, Tarmo Vaarmetsa ja Ülle Kütseniga lastekonverentsil, mille üle olid lapsed ülitänulikud. Kirjanikud avaldasid imestust laste tohutu eeltöö, sh põnevate ja leidlike küsimuste, arutelude üle. Jaanus Vaiksoo sõnas pärast kohtumist: “Lastele, kes pole veel luulet avastanud, soovitan alustuseks sõnamängulisi luuletusi, mis pakuvad ootamatuid lõppe ja on enamasti kergemad ja naljakad. Niimoodi luulet avastades võib jõuda juba keerulisemate ja ka tundelisemate tekstide juurde.” Tarmo Vaarmets jagas mõtet: “Võib-olla oleks luulele vaja teha mingisugust reklaami, et muuta luulest mittehuvitatute eelarvamusi. Miks ei tehta näiteks luulevideoid, on ju muusikavideod.” Ülle Kütsen avaldas lootust, et tänu lastekonverentsile annavad luulele võimaluse ka need, kes seda seni ei ole teinud: “Luule ei pea olema igav, vaid luulega on lõbus!”

Mida lapsed siis luules hindavad? Vastused lastekonverentsilt on ausad ja tabavad: “Saame ennast väljendada”, “kõlab ilusamini,” “riimid – palju lahedaid sõnu,” “kahe reaga saab palju anda edasi,” “soojad tunded tulevad kiiresti,” “luulega on lihtsam eneseväljendus”. Miks ei ole siis meie õppekavas rohkem õppeaineid, mitte vaid eesti keele tunde, kus lapsed saaksid oma sisemaailma avastada ja ennast väljendada mängulise luule saatel?

Lasteluule ei ole luksus. See on lapse keele- ja tundeelu hapnik.

Samal ajal kui lapsed kiidavad luulet just selle tunde- ja mõttetiheduse pärast, eelistavad nad lugemiseks siiski tihti proosat – “pikem, sisukam, rohkem juhtub,” ütlevad nad. Ja see on loomulik. Proosa annab seikluse, kuid luule võimaluse hingata teistmoodi. Kui laps saab mõlemat, on lugemisoskus rikkalikum. Aga kui luule jääb vaid kohustuslikuks võtteks töövihikus – mõne stroofi analüüsiks või tundmatute sõnadega täidetud ridade pähe õppimiseks –, siis pole ime, et säde lapse silmis ei sütti.

Põhjus ei ole lastes. Põhjus on selles, kuidas me neile luulet pakume.

Koolis loetakse luulet sageli kui kiiret tundi, mitte kui kogemust. Harva saavad lapsed ise katsetada, rütmi otsida, nalja teha. Üks lastekonverentsil osaleja ütles: “Vabavärss ajas närvi, aga kui sain õest naljaluuletuse teha, siis see oli lahe!” See ongi mänguline õppimine. See ongi looming. Aga kes õpetab seda õpetajale, lapsevanemale? Kas me anname õpetajatele, lapsevanematele piisavalt metoodikaid, julgust, kaasaegseid tekstinäiteid? Kas kirjanikud on märganud, kui väga lapsed ootavad nutikaid, tänapäevaseid luuletusi, kus kõlavad nende endi mõtted, mured ja rõõmud?

Koolis loetakse luulet sageli kui kiiret tundi, mitte kui kogemust. Harva saavad lapsed ise katsetada, rütmi otsida, nalja teha.

Kui me ei toeta lasteluule kirjutajaid, ei anna luulele koolis ja kodus väärilist ruumi ega uuenda õpilugusid, siis kaob üks kujutlusvõime keel. Lapsed tahavad luulet – neile lihtsalt tuleb anda luule, mis kõnetab. Mitte ainult klassika, vaid ka värsked hääled. Mitte ainult analüüs, vaid ka tegemisrõõm.

Millest võiks laste meelest kirjutada? Üks läbiv teema, mis kordus, oli loodus (tasakaal fantaasiaga), aga ka loomad (nt kutsikad), päris elu, sport, romantika, haldjad, müstilised olendid, tulevik ja vanem aeg (lastele arusaadavas keeles), kuulsad inimesed, kool, krimi. Emotsioonidest soovitakse aga kõige rohkem rõõmsaid, humoorikaid luuletusi, aga seal peaks olema peidetud mõte, sh kurbus pole halb. Soovitakse midagi sellist, mis paneb mõtlema, võimaldab samastuda. Lisaks oodatakse kirjaniku enda mõtteid, mitte komade liigsust.

Head õpetajad, vanemad ja lähedased – palun jagage lastele riime, rütme ja rõõmu. Head kirjanikud – palun kirjutage neile. Lasteluule ei ole luksus. See on lapse keele- ja tundeelu hapnik.

Lastekonverentse korraldavad lastekaitse liit ja Tallinna Raamatukogud. Kohtumised toimuvad Tallinna Südalinna raamatukogus. Esimene lastekonverents toimus 24. mail 2025, kus võtsid sõna vaid 5.–6. klassi õpilased. Teine lastekonverents toimus 21. märtsil 2026, kus sõna said 3.–4. klassi õpilased. Sündmusi juhtisid samuti noored ja vestlusringe lastekaitse liidu lapse õiguste saadikud. Üle Eesti tulid kummalgi korral kohale u 30 noort – Võrumaalt Harjumaani, Tartust Hiiumaani –, et arutleda, millised on head lasteraamatud või luuletused just nende vanusegrupile. Arutelud olid elavad ja mõtestatud, näidates selgelt, et lapsed ja noored väärtustavad lugemist ja tahavad olla kaasatud neile mõeldud kirjanduse loomisesse.