• Eesti õpilasesinduste liidu esimees Karl Erik Kirss ütleb, et õpilaste jaoks on praegu kõige teravamad teemad suur koormus, hindamine, põhikooli lõpueksamid ja vaimne tervis. 

Tallinna reaalkoolis õppiv Kirss leiab, et Eesti koolis tuleb kiiresti liikuda õppimist toetavama hindamise, mõistlikuma õppekoormuse ja õpilaste sisulisema kaasamise poole. Tema vastustest joonistuvad välja nii kriitika kui ka üsna selged ettepanekud.

Millised teemad paistavad praegu õpilaste jaoks kõige põletavamad?

Enim on õpilasliidus juttu koolikoormusest, põhikooli lõpueksamitest, hindamisest ja õpilaste vaimsest tervisest, kuid see nimekiri pole ammendav. Lihtsalt need teemad puudutavad õpilasi kõige otsesemalt ning tekitavad palju arutelusid. 

Kõige tulisemalt on arutletud sel aastal koolide tervisekaitsenõuete uuendamise ja kontrolltööde regulatsioonide üle, mis on mõjunud halvasti paljudele õpilastele. 

Alates 1. septembrist 2025 kehtivas määruses ei ole enam konkreetseid kontrolltööde regulatsioone. Alles on üldine nõue, et õppekoormus peab jagunema nädala jooksul võimalikult ühtlaselt, kuid täpsed piirangud kontrolltööde arvule ja ajastusele on kadunud. Õpilaste jaoks tähendab see koormuse kuhjumise ohtu.

Suur õppekoormus ning vaimse tervise mured tulid noorte puhul teravalt välja ka inimarengu aruandest.

Millised mured eri koolide õpilaste seas korduvad?

Kõige sagedamini tuleb esile õpilasesinduste tseremoniaalne roll ja vähene kaasamine otsustusprotsessi. Eestis ei ole kujunenud ühtlast kaasamiskultuuri ning hea kaasamine sõltub sageli üksikutest entusiastlikest koolijuhtidest. Kuigi teema on oluline nii demokraatliku maailmapildi terviklikuks kujunemiseks kui ka otsuste sisuliseks läbimõtlemiseks. 

“Õpilased õpivad liiga sageli tulemuste nimel.

Samal ajal ei oska ka õpilased ise alati proaktiivselt oma arvamust avaldada, sest paljud õpilasesindused tajuvad end endiselt pigem ürituste korraldajana.

Haridusmuudatuste puhul öeldakse sageli, et neid tehakse õpilaste huvides. Kas õpilaste enda vaatenurgast liiguvad viimaste aastate muutused pigem õiges või vales suunas?

Tihtipeale on muudatused tõesti õpilaste huvides, aga alati siiski mitte. Väga paljud muudatused kannavad endas haridusfilosoofiat, mis peaks õpilasi toetama, kuid jäävad poolikuks. Riik peaks olema hariduse reformimisel julgem ning kaasavam. Haridusreforme kritiseeritakse palju. Seda saaks vältida, kui eri osapooli kaasataks juba otsuste kujunemise faasis.

Millistes küsimustes tunnevad õpilased, et nende arvamust justkui küsitakse, aga otsuste tegemisel sellega ei arvestata?

Eelkõige õppekava muudatustes, hindamissüsteemis ja koolikorralduses. Õpilasi kaasatakse sageli vormiliselt, kuid nende mõju otsustele on piiratud. Õpilastel on keeruline nii kooli kui ka riigi tasandil kaasa rääkida, sest meid nähakse nõrgema osapoolena. Samas on see kultuur minu tunnetuse järgi muutumas paremuse suunas. 

Üks näide on põhikooli lõpueksamid, mida on viimase paari aasta jooksul palju reformitud. Õpilasliidu visioon on kaotada ainespetsiifilised eksamid ja liikuda aineüleste lõimitud küpsuseksamite suunas, kuid see ei ole praegu kõne all. Meie hinnangul annaks selline lahendus igale õpilasele põhikooli lõpus terviklikuma pildi omandatud teadmistest, sest ta saaks tagasisidet iga aine kohta.

Mis on praegu Eesti kooli suurim tugevus õpilase vaatenurgast?

Eesti kooli suurim tugevus on kahtlemata põhikoolijärgsete haridusteede mitmekesisus. Gümnaasiumid ja kolledžid on väga eriilmelised ning õpilasel on juba keskhariduse või kutsekeskhariduse omandamise jooksul palju võimalusi end valdkonnaspetsiifiliselt täiendada. See on minu arvates Eesti hariduse võlu – igal õpilasel on võimalik leida kool, mis talle sobib ja on hüppelauaks tulevasele karjäärile.

Mis on aga see probleem, mille lahendamist ei saa enam edasi lükata, sest see mõjutab otseselt õpilaste igapäevaelu ja õppimist?

See on kahtlemata mured koolikoormuse ja vaimse tervisega. Kui õpilane on pidevalt stressis, kannatab õppimine, ta tunneb end halvasti ning kogu protsess muutub enesehävituslikuks. Pikkade koolipäevade ja paljude huvide kõrvalt jääb kodutööde tegemine ja õppimine öötundidesse ning õpilase vaimsele tervisele see hea ei ole. Selle probleemi lahendamiseks on ülioluline vähendada õppekava kohustuslikku mahtu, kusjuures sellega tuleb tegelda kiiresti, mitte oodata 2035. aasta õppekavamuudatusi.

“Õpilased kaasatakse tihti vaid vormiliselt.

Koolikoormusest, vaimsest tervisest ja pingest räägitakse palju. Mida tuleks nii koolikorralduses kui ka ühiskonna ootustes muuta, et õpilane ei tunneks end ainult tulemuste tootjana?

Meil on vaja muuta nii koolis, riigis kui ka laiemalt ühiskonnas suhtumist õpilaste tagasisidestamisse. Praegu valdav numbriline hindamine tekitab olukorra, kus õpilased hakkavad õppima tulemuste, mitte teadmiste nimel. Juba aastakümneid on seda arusaama toetanud ka teaduskirjandus: numbriline hindamine on õpilaste jaoks kahjulik. Ometi on tsaariajast pärit süsteem mugav nii õpetajatele kui ka kogu süsteemile ning seetõttu ei astuta vajalikke samme selle muutmiseks. Tuleks liikuda õppimist toetava hindamise suunas, kus hindamise peamine ülesanne on anda õpilasele sisulist ja vahetut tagasisidet, mitte sundida teda end teistega võrdlema. See aitaks muuta õppimist tähenduslikumaks ning toetaks õpilaste heaolu.

Mida teha selleks, et õpilaste ja õpetajate vahel oleks rohkem usaldust ning vähem üksteisest mööda rääkimist?

Oluline on avatud suhtlus ja vastastikune austus. Usaldus tekib siis, kui mõlemad pooled tunnevad, et neid on kuulatud. Selle eeldus on õpetajate ja õpilaste partnerlus-, mitte alluvussuhe. Õpetajad peavad olema tagasisidele avatud ning õpilased ka. Ainult nii on võimalik tekitada usaldust ja liikuda õppijat toetava koolikultuuri suunas, mis peaks olema kõigi eesmärk.

Kuidas peaks õpetamine muutuma, et kool oleks ühtaegu nõudlik, aga noore jaoks ka tähenduslik ja motiveeriv?

Õpetamine ja õppimine peab toetama kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamist, mitte faktide tuupimist. See on eriti oluline tehisaruajastul, mil peame iga päev ümber mõtestama, millised oskused ja teadmised on olulised ning millised mitte. Toon siin taas esile õpilaste tagasiside küsimuse, sest just see on minu hinnangul ainus viis muuta õppimine päriselt tähenduslikuks, mitte pelgalt tulemustele orienteerituks. Seda toetab ka tänapäevane hariduspsühholoogia.

Te ei pea olema ainult kriitik, vaid saate pakkuda ka lahendusi. Kui saaksite homme muuta koolielus kolme asja, siis mis need oleks?

Esiteks tooksin tagasi õpilase õppekoormuse regulatsiooni, mis aitaks koormust ühtlasemalt jaotada.

Teiseks arendaksin hindamissüsteemi õppimist toetavamaks, nii et see annaks õpilastele sisulist tagasisidet. Terviklikuma süsteemi nimel võiks siia lisada ka aineülesed lõimitud küpsuseksamid, mis annaksid samuti õpilastele sisulist tagasisidet.

“Oluline on avatud suhtlus ning vastastikune austus.

Kolmandaks tagaksin õpilaste sisulise ja süsteemse kaasamise koolis tehtavatesse otsustesse, et koolidemokraatia tugevneks ja õpilaste vajadustega igas koolis päriselt arvestataks.

Kas noored ootavad teie meelest vahel muutusi liiga palju teistelt – koolilt, riigilt, õpetajatelt – ja liiga vähe iseendalt? Milles peaks õpilane ka ise rohkem vastutust võtma?

Kõik on koolis olemas selleks, et luua tervislik kooliruum just õpilaste jaoks – nii õppimise tähenduse kui ka vaimse ja füüsilise heaolu mõttes. Hariduse eesmärk ongi seda teha. On loomulik, et õpilased seavad ootused teistele asjaosalistele. Muidugi on loogiline, et ootusi seatakse ka õpilastele, kuid enne seda peavad olema olemas süsteemid, mis aitavad õpilastel nendele vastata.

Kui keeruline oli pärast Paide Hammerbecki põhikooli lõpetamist alustada gümnaasiumiõpinguid pealinna eliitkoolis?

Eliitkooli mõiste mulle ei meeldi – kõik koolid on eriilmelised ja omamoodi erilised. Õppimise mõttes oli tuntav koolikoormuse kasv, kuid kõige keerulisem oli kohaneda uue linna, uute inimeste ja üksinda elamisega. Nende kõrval oli keeruline tasakaalustada õppimist, õpilasliitu ja muid huvialasid. Nüüdseks julgen aga öelda, et olen nii kooli kui ka pealinnaeluga harjunud.

“Usaldus tekib partnerlus-, mitte alluvussuhtest.

Milline olete väljaspool Eesti õpilasesinduste liitu ja haridusdebatti: mida vabal ajal teete, mis teid huvitab ja kuidas end pingelisest tööst välja lülitate?

Väljaspool õpilasliitu ja haridusdebatti olen ma lihtsalt üks õpilane, kel on oma huvid ning meelistegevused. Vabal ajal tegelen muusikaga – mängin nii tšellot kui vahel ka kitarri, veedan aega perekonna ja sõpradega või naudin kultuuri. Mulle meeldib külastada muuseume, näitusi, käia teatris ning kontsertidel. Pingelisest tööst välja lülituda pole lihtne – kooli ja organisatsiooni juhtimise vahel on end keeruline jagada, kuid annan endast parima, et seda mõistlikkuse piires siiski teha.

Millist muusikat kuulate, mida loete ja milliseid uudiskanaleid või arvamusallikaid jälgite? Kas neist eelistustes peegeldub ka, kuidas te maailma ja haridust vaatate?

Kuulan väga erinevat muusikat, olenevalt tujust: rokki, punki, indie– ja folkmuusikat. Viimasel ajal loen peamiselt klassikalist kirjandust. Uudistest jälgin kõige enam ERR-i ja Postimeest. Need mõjutavad kindlasti mu maailmapilti, kuid õpilasliidu seisukohad kujunevad välja siiski dialoogis teiste õpilastega, mitte minu isiklikest eelistustest.

Millised kogemused, raamatud, inimesed või mõtted on teid seni kõige rohkem kujundanud?

Kõige rohkem on mind kujundanud vestlused eakaaslaste ja perekonnaga. Paide ja Tallinna vahet liikumine ning õpilasliidu kogemus on andnud võimaluse suhelda väga erinevate inimestega. See on aidanud mul kujuneda.