• Seksuaalse nõusoleku teemal on tõenäoliselt suur osa klassist enda õpetajast targem.
• Ahistamisjuhtumitele järgneva kooli ringkaitse ja vaikimise taga on hoiak, et andekatele inimestele võibki rohkem andeks anda.

Prantsuse kirjaniku Vanessa Springora romaan „Nõusolek“ on lugu 14-aastasest lapsest, keda hakkab peibutama (ingl grooming) 50-aastane kirjanik Gabriel Matznef, kelle aastakümneid väldanud laste vägistamine on teada mitte ainult kultuuriringkonnale, vaid ka laiemale avalikkusele. „Võitlus ihade vangistamise ja mis tahes rõhumise vastu kuulus ajastu vaimu juurde. Ei ole lihtne jääda puutumata ajastu vaimust.“ Toona levinud mantra „Keelamine keelatud!“ jättis Springora sõnul püsiva jälje ka tema emasse, kes oma lapse „suhet“ pedofiiliga lõpuks isegi soosis. Lugu jõudis hiljuti ka Eesti noorsooteatri lavale.

“Noored on ehk ebakindlad suhtluses, aga paberil on neil asjad silmanähtavalt selged.

2020-ndad on toonud Prantsuse ühiskonda kauaoodatud muutuse. Springora raamatu ilmumine kuus aastat tagasi ja mitmete šokeerivate juhtumite avalikuks tulek päädis esmalt alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude põhjaliku reformiga. Vaid mõni aasta hiljem tuli avalikuks Gisèle Pelicot’ juhtum, milles mees uimastas korduvalt oma abikaasat eesmärgiga lasta kümnetel meestel teda vägistada, et ise seda filmida. Kohtuotsusele järgnenud aastal võttis Prantsusmaa vastu ka nõusolekuseaduse. Springora lapsepõlve ajastu vaim on nüüdseks asendunud uuega, mille alus on kehalise puutumatuse austamine ja nõusolek.

Meie ajastu vaim

Ka meil on lähiaastad olnud murrangulised. Ühel ajal mängivad nõusolekuteemalisi tükke Tallinna linnateater, draamateater ja noorsooteater. Jupiterist on vaadatav Springora „Nõusolekul“ põhinev film. Varasemalt on teleekraanil jooksnud nõusoleku teemal episood ka Kinoteatrilt. Levila on kajastanud seksuaalvägivalda teatrikoolis ja laste seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlemiseks on PPA-s toimunud ümberstruktureerimine, mis on võimaldanud tabada kümneid küberruumis peibutajaid, enne kui nende kuriteod kontaktseks muutusid.

Poliitilisi aktsioone on samuti mitu. Malluka loodud kurjategijate register on tõstatanud vajaliku arutelu riiklike registrite kehva ligipääsetavuse üle. Kaljulaidi fondi alt stardib koolides turvaliste suhete programm. Rahvaalgatuse lehel saadi just kokku allkirjad, et paluda riigikogul muuta laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumine tähtajatuks. Riigikogus, kus on loodud ka naistevastase vägivalla lõpetamise toetusrühm, ootab teist lugemist nõusolekuseadus, mille järgi hindaks edaspidi kohus, kas seksuaalseks läbikäimiseks puudus väljaspool mõistlikku kahtlust ohvri vaba ja väljendatud nõusolek.

“Õigus seksuaalsele enesemääramisele ei saa päriselt olemas olla, kui kuulutame avalikult, kuidas ohver pole kunagi süüdi, aga tegelikult ütleme „jah, aga …“.

Kui paljud teised algatused, sh ennetamisprogrammid, jäävad avalikkuse eest varjule, siis nõusolekuseadusest teab nüüd vast enamik. Arutelu seaduse ümber on olnud omamoodi mootoriks palju laiemale tegevuste ja arutelude ringile turvalistest suhetest ja ohvrite toest, ka karistusmääradest. Ajakirjanduses ja poliitikute sõnavõttudes näeme üha sagedamini üleskutseid vaadata üle, kuidas me inimesi korduvrikkujate eest kaitseme ja ohvreid aitame. Oma roll on siin kindlasti ka rahvusvahelistel suundumustel. Eesti kohta koostatakse parajasti uut raportit, kuidas meil naistevastase vägivalla vastu võitlemine edeneb. Siin on palju huvitavat ainest, mida koolides juba natuke vanemate õpilastega arutada ja konteksti asetada: miks näeme neid algatusi järjest tulemas just nüüd ja mitte näiteks 15 aastat tagasi? 

Seksuaalharidust tuleb nüüdisajastada

Feministeeriumilt tellitakse aeg-ajalt kollektiividele nõusoleku töötubasid. Enamjaolt olen töötube läbi viinud pigem noorematele täiskasvanutele, aga seda enam on märgata kontrasti, kui töötoas osalevad hilisteismelised. Seksuaalne nõusolek on noortele selge ja kuigi mu valim on pisike, on mu tähelepanek kooskõlas sotsiaalkindlustusameti hoiakute uuringuga. Noored on ehk ebakindlad suhtluses või n-ö praktikas, aga paberil on neil asjad silmanähtavalt selged. Kohe nii selged, et vahest on tunne, et pakiks asjad kohe kokku ja läheks rõõmsalt koju.

Täiskasvanutega on pilt mitmekesisem. Nõukogude Eestis sündinud inimeste puhul näen, et kõigil on oma lugu – ja pea alati on see seksuaalvägivalla mahavaikimisest. See ei pea olema endast, aga kõik teavad kedagi. Küllap on siin mõjuriks Nõukogude okupatsioon ja sellele vahetult järgnenud aeg, mil puudusid usaldusväärsed ja õiglased institutsioonid, mis seda vägivalda ohjaks. Okupatsiooniaegne passiivsus ning leppimine kandusid ajas lihtsalt edasi. See näitab meile üht: seksuaalse nõusoleku teemal on tõenäoliselt suur osa klassist õpetajast targem. 

“Ülikoolid on palju pingutanud selleks, et ehitada üles toimiv ahistamistele reageerimise juhis.

Sarnasele järeldusele jõudsid ka uurijad. 2024. a toimus Tartus seksuaalharidusele pühendatud konverents. Gümnaasiumiõpilane Karili Laasik uuris ligi 600 näite põhjal, milliseid küsimusi on Eesti 10. klassi õpilased kaheksa aasta jooksul perekonnaõpetuse tundides esitanud. Järeldused peegeldasid TAI seksuaalhariduse uuringu omi: noored on antavast haridusest sammu ees ja tahaks partneriga suhtluse ja seksi enda kohta rohkem õppida. Kuivõrd huvi on olemas ja noored ootavad usaldusväärset infot just koolist, mitte kodust, on seksuaalsest nõusolekust rääkimine ka kooli ülesanne, ja seda mitte ainult seoses vägivallaennetusega, vaid ka ajaloo tahust, st kuidas meie hinnangud vägivallale on aja jooksul muutunud ning miks näeme just nüüd mainitud algatuste tulva.

Koolipere vajab reageerimisjuhist

Kooli rolli seksuaalhariduse andmisel peab aga vaatama tervikuna. Koolis, kus antakse head seksuaalharidust, aga samal ajal reageeritakse õpetaja ahistavale käitumisele ringkaitsega, mitte ainult ei kahjustata ohvreid, vaid õõnestatakse laiemalt kooli autoriteeti ning sealset väärtuskasvatust. Näiteks on mõnel avalikuks tulnud juhtumil ühine joon „Nõusoleku“ süžeega. See on õpilaste kalk instrumentaliseerimine. Ringkaitse ja vaikimise taga on hoiak, et andekatele inimestele võibki rohkem andeks anda. Kui ahistavate õpetajate tegevus kedagi kahjustab, siis on see talutav hind, andam õpetajateenete eest. Seda vaimset gümnastikat näeb iga kord, kui isegi tõendatud seksuaalset väärkohtlemist õigustatakse deklaratsioonidega nagu „nii kahju, nüüd jääme tublist inimesest ilma“. Selle sõnum ohvritele on ühene: te tulete kohta, mis peaks teid kaitsma, aga siin on meil inimesed, kellel ongi õigus teile haiget teha, sest nemad on keegid ja teie olete eikeegi.

“Võib juhtuda, et mõne teismelise väärkohtlemine ja uue töötaja leidmine lähevadki ühel hetkel kaalukaussidele.

Ülikoolid on palju pingutanud selleks, et ehitada üles toimiv ahistamistele reageerimise juhis. Kõigis asutustes peab olema välja töötatud reageerimismehhanism ja ma ei välista, et mitmes see juba ka on. Pean siin silmas kõikide töötajatega, laste (eakohaselt) ja lastevanematega jagatud algoritmi, millest nähtuks, kelle poole murega pöörduda ning mis siis edasi saab. Ohvri seisukohast on ülioluline, et teda ei solgutataks. Tema kontaktahel peab olema võimalikult lühike ja diskreetne. Eriti hea, kui maja peal on üks koolitatud ja seda ülesannet ka päriselt täita tahtev õpetaja või tugitöötaja, kes oskab kuulata ja teab, milliste spetsialistidega esmalt ühendust võtta. Lastega seotud olukorrad on äärmiselt tundlikud, sest kui laps on võtnud julguse kokku ja tulnud õpetajale umbisikuliselt rääkima, et midagi halba on juhtunud, võib toimepanija olla ka tema enda pereliige. Seetõttu ei peaks õpetaja, kelle poole murega pöördutakse, suunama kohe last vanemale rääkima, vaid otsima tuge spetsialistidelt, helistades ohvriabisse või lastemajja.

Moraalne tunnelnägemine

Siiski ei aita ka kõige läbimõeldum tegutsemisjuhis, kui täiskasvanute, eriti asutuste juhtide hoiakud asetavad väärtuspüramiidis organisatsiooni stabiilsuse kõrgemale õpilaste õigusest kehalisele puutumatusele. Moraalne tunnelnägemine on asutuse (tajutud) ressursinappuses teinekord nii suur, et mõne teismelise väärkohtlemine ja uue töötaja leidmine pannakse kaalukaussidele – ja ilma välise surveta, näiteks meedialt, võib stabiilsus ka edaspidi vägivalla üles kaaluda. See nähtus ei ole midagi koolidele või ettevõtetele ainuomast. Seda leiab ka kodudest. Et väärkohtlemise ränk mõju avaldab end aeglaselt ja juhtub teise inimesega, kelle tundeid otsustaja ei tunne, aga puudus andekast õpetajast, kodust või leivateenijast ilmutab end kohe saja murega, tehakse moraalne otsus kiiresti ära ja mis järgneb, on ratsionaliseerimine: ilmselt sai ta ikka valesti aru; ta on halb õpilane niikuinii; valetab, et tähelepanu saada; see oli ju ainult armastuskiri jne.

“Ohvri seisukohast on ülioluline, et teda ei solgutataks. Tema kontaktahel peab olema võimalikult lühike ja diskreetne.

Õigus seksuaalsele enesemääramisele ei saa päriselt olemas olla, kui kuulutame avalikult, kuidas ohver pole kunagi süüdi, aga tegelikult ütleme „jah, aga …“. Iga mahavaikitud või pisendatud juhtum ei ole mitte ainult ühe inimese reetmine, vaid ka sõnum, et kehaline autonoomia ja nõusolek on tingimuslikud ja vaieldavad. Sellest tingitud haavad võetakse järgmisse eluetappi kaasa ja kui hästi läheb, algab pikk töö eneseleidmisega. Vanessa Springora „Nõusolek“ ei ole lugu ainult lapsest ja teda reetnud täiskasvanutest, vaid ühe naise pikast võitlusest, et ta saaks olla taas vaba, et luua, armastada – ja lihtsalt elada.

Kui teil on infot või kahtlus, et last on seksuaalselt väärkoheldud, teavitage viivitamatult politseid, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat või helistage sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonil 16 1111. Tähtis on sekkuda õigel ajal ja pakkuda lapsele tuge.